Diana Ingerainen: kas oleme valmis e-tervise järgmiseks sammuks?
Heameel on tõdeda, et pärast riigikontrolli karmi, aga õiglast hinnangut e-tervisele on jää hakanud liikuma. Sotsiaalministeerium on läbi viinud olulised struktuurimuutused, mis annab soodsama pinnase edasiseks arenguks. Nüüd on vaja teha järgmine samm, mis nõuab väga palju julgust ja riigimehelikku lähenemist.
E-tervisest on olnud juttu küll eduloona, küll läbikukkunud projektina. Võime arutleda olematute standardite või kehva andmesisestuse üle, aga me pole kunagi julgenud vaadata peeglisse, kui ilmneb, et e-tervisega ongi päriselt võimalik luua selget, läbipaistvat (ehk vajadusepõhist) tervisesüsteemi; et ongi kõigile näha, kuidas patsient tervishoius ringleb, kuhu kaob ja kust tekib raha. Hullemgi veel, selgub, et kõik nõustamised diagnoosi ja ravi osas on tehtud, aga neid pole järgitud. Küllap erinevatel põhjustel.
Eesmärk „õigel ajal õiges kohas“ pole keeruline – mis saab olla veel selgem sellest, et patsient jõuaks oma terviseprobleemiga just sinna, kus see saaks parima lahenduse? Olgu siis pimesooleoperatsioon pädeva kirurgi juures vastava tegevusloaga haiglas või nohu-köhaga pereõe vastuvõtule minek. E-tervise abil saabki hinnata patsiendi logistikat alates murest kuni tervishoiuteenuseni ja tervishoiuteenuse vajalikkust kuni kvaliteedini. E-tervise abil on nähtav kõik, mis patsiendiga on tehtud ja mida patsient ise on teinud (nt ravimite väljaostmine).
Tundub selge ja arusaadav, tekib õigustatud küsimus: miks me seda siis ei kasuta? Nüüd algab mõistujutt haiglate eelarvete seletuskirjadest, mille võib kokku võtta nii: sogasest veest on parem kala püüda.
Haiglad pole toetanud
Tervishoius on rohkelt huvigruppe (ülikoolid, haiglate omanikud, haiglate juhid, arstid, õed jt), patsiente peaks esindama riik ehk sotsiaalminister. Paraku on sotsiaalminister jätnud endale siin vaatleja ja n-ö kurva olukorra tunnistaja rolli. Haiglad otsustavad ise, mis on nende patsientidele parim ja kas nad võtavad e-teenused kasutusele või mitte.
Patsientide selge logistika tervishoius pole paljudele meeltmööda. On raha, mida tahetakse n-ö tükkidena eriarstiabis kätte saada, ja saada rohkem. E–tervis näitab aga must-valgelt, kas see „tükk“ oli olemas, oli näidustatud ja mõistlik. Kellele seda vaja?
Juba aastaid on tervishoiu grand old man Peeter Mardna rääkinud (ja ka paljud uuringud näitavad), et 70% ambulatoorsetest visiitidest on mõttetud, neid tükke ei ole vaja. Arstid on aastaid üritanud ühiskonnas sõna võtta mõttetute visiitide teemal. On selge, et kui väga kvalifitseeritud nina-kõrva-kurguarst pannakse loputama vaigukorki, on see piinlik. Haiglajuhile ei ole piinlik, temale on see n-ö raha kätte. Haiglate juhid peavadki oma asutuste rahaasjad korras hoidma. Nüüd on aga ilmunud segav Terviseinfosüsteem, mis näitabki, et tehtud tükk pole mõistlik, ja nii leitakse, et see tuleb maha hääletada! Nii ongi juhtunud. Haiglad pole toetanud e-tervise arengut kui selget ohtu „tükkidele“.
Esimene pääsuke patsiendi vastutuse näitajana on e-tervisetõend. Põhimõtetes ei muutunud midagi, ikka algab kõik inimese enda tervisedeklaratsioonist, siis terviseseisundi hindamisest ja lõpuks otsusest: kas jah, jah tingimustega (nt prillid või kontaktläätsed) või ei. E-tervises on selged reeglid, millises seisundis võib inimene autot juhtida ja millal mitte. Tekib esimene pahameel: miks tervisedeklaratsioon teab, mis on diagnoositud, millised ravimid on välja kirjutatud? Tegelikult ei midagi uut, tuludeklaratsioon teab samamoodi, aga selle vastu pole kombeks protestida.
Nüüd minu küsimus: kas me oleme e-terviseks valmis? Oleme nõus vajaduspõhise tervishoiuga? Kas oleme erinevates rollides nõus võtma vastutust tervise eest?
Toimetaja: Rain Kooli