Kaupo Meiel: loll saab ooperipäevadelgi peksa
Poeetilisel tasandil toimunud ebaõnnestumistest toibunud ja rahulikku ning asjalikku olemisse maabunud Sirbi läinudnädalane number kuulutas välja peomeeleolu ja tõi lugejateni üpris põhjaliku ülevaate suvistest festivalidest, minnes loomulikult ringiga mööda haltuurahõngulisest sogast, mida on Eestis enamasti harjutud suviseks meelelahutuseks pidama.
Ometi pole mõtet hakata siinkohal tõsimeeli põhjama populaarsete lauljate ja koomikute suvetuure või mitu aastat tagasi laiali läinud bändide järjekordseid juubelituure. See oleks silmakirjalik ja pulbitseks pseudointellektuaalsest läägest üleolekust, mida võib endale kõhklusteta lubada ainult eliitkooli abiturient, kes on ühe Kafka ja ühe Sartre’i raamatu läbi lugenud.
Kuni jagub publikut, kes on nõus täiesti asjaliku rahasumma välja käima, et saaks vaid vabas õhus mõne kodumaise staarikese laulu kuulda, poliitikuid mannetult pilavaid habemega nalju kuulda ja kõrvetatud liha närida, tulevadki suvetuurid teie linna, teie tänavale, teie majja, teie magamistuppa.
Magamistuppa sattuvad suvetuurid veidi kaudselt, niiöelda retseptsioonina, mis hõlmab kirumist selle üle, et pilet oli kallis, lauljal oli hääl ära ja konferansjee purjus. Pealegi räägib nalju paremini naabri-Kusti ja liha küpsetab paremini maavanaema. Oli ikka raiskamine, tuleb magamistoa soojas sumeduses oma teisepoolele kurta, et seejärel pausita üle minna kavale külastada järgmist suvekontserti.
Suured inimesed teevad, mis tahavad, maksavad, palju tahavad ja tarbivad, mida tahavad, suvi ongi selleks parim aeg. Ainult ühte paluks suvetuuride ja juubelituuride külastajatelt – jätke lapsed pigem koju. Mõtlemisvõimeline inimene ei sunni oma last ega kassi näiteks veganluse teele, isegi kui ta ise on mingitel eneseotsingulistel põhjustel kõigest loomsest oma toidusedelis loobunud. Samamoodi ei vea armastav ema ega isa võsukest oma personaalse lemmiku vabaõhukontserdile.
Lapsest, kelle hinge armistasid igaveseks Suveniiri ja Kaarel Tuvikese suvekontserdid Vallikääru laval, kasvab suure tõenäosusega kibestunud täiskasvanu, kes vaid suure vaevaga suudab tervet mõistust säilitada, kui millegi samalaadse reklaami näeb. Ma tean, millest ma räägin.
Jättes laiatarbesuvetuurid, millest Sirp ei kirjutanud, sinnapaika, jõuan selleni, millest Sirp kirjutas. Peonumbri sissejuhatuses ütles nimetuks jääda sooviv Sirbi toimetuse esindaja, et festivale on lugematul hulgal ning et festival on atraktiivne kultuurisündmuse formaat rahastajatele, aga ka publikule, kes on tänulik, kui tema eest valik on ära tehtud.
Festivale tuleb aina juurde, kirjutati ajalehe teisel leheküljel, ja sellele järgnes retooriline küsimus, kas tegu on projektipõhise kultuurirahastamise paratamatu kõrvalnähu või tõesti alati kunstiliselt põhjendatud formaadivalikuga?
See küsimus on väga kohane, sest kui rääkida haltuurast ainult laiatarbekultuuri tähenduses, teeme sellega ebaõiglaselt liiga väga paljudele tegijatele, isegi kui määratlus on täpne. Pealtnäha kõrgkultuuri esindav festival või kontserdikava võib oma projektipõhisuses olla sama palju haltuura kui lõbus õhtu süldibändi ja tema sõpradega. Šašlõkilõhnalistel vabaõhulavadel etenduv suvine komöödialavastus võib seevastu pakkuda tõelise teatrielamuse.
Sirbi poolt vastanduma pandud projektipõhise kultuurirahastamise paratamatul kõrvalnähul ja kunstiliselt põhjendatud formaadivalikul polegi vaid plakatit vaadates niisama lihtne vahet teha. Kuulaja-vaataja ju ei tea, kas enne mõeldi välja see, mida ja kuidas rahvale pakkuda või see, kui palju raha võiks suvel teenida.
Kuid kas ongi sel kõigel suvel üldse vahet? Kultuuritarbimise juurde käib pettumine niikuinii sama kindlalt kui kirgastava elamuse saamine ja loll saab isegi ooperipäevadel peksa.
Lähtuda võib lihtsast sisetundest. Kui kuskil varemetes või võsa vahel etenduv näitemäng tundub põnev, siis minge vaatama. Kui tahate armsaks saanud laule kaasa laulda, siis minge ja laulge. Kui tahate luuletajaid vabas õhus kuulata, siis minge õigel ajal metsa vahele ning küll seal keegi esineb. Eestimaa suvi on niigi lühike, et end ülemõtlemisega piinata, niigi tuleb ahju kütta ja suuski määrida.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar