Priit Roosimägi: Eesti ei vaja toidupoodide lahtiolekupiiranguid
Viktor Trasberg kirjutas 18. novembril ERRi uudisteportaalis Eesti tööjõuressursist kui ühiskonna ühisvarast ning leidis nn „kurbmäng ühisvaraga“ (ingl k tragedy of commons) käsitlusele tuginedes, et riik peaks kehtestama poodidele õhtuse ja nädalavahetuse lahtioleku ajapiirangud. Tegemist on kindlasti akadeemiliselt huvitava mõttearendusega, kuivõrd pole sugugi välistatud, et tööjõuressursi taoline käsitlemine on majandusteaduses küllalt novaatorlik.
Seda eriti vabaturumajanduse oludes, kus inimeste tööalast panustamist ning sellekohaseid valikuid peetakse üldiselt iga isiku vaba tahte ja isikliku otsustuse osaks. Vaid teatud totalitaarsetes ühiskondades võidakse tööjõudu tervikuna käsitleda kui mingit ühisvara, millele vastavalt ühisvara käsitlusele on õigus kõigil ühiskonnaliikmetel (totalitaarses tegelikkuses küll ainult valitseval kildkonnal).
Sealt edasi aga koorub Trasbergi artiklist üha uusi vähemasti samavõrra „huvitavaid“ seisukohti. Kõigepealt leiab autor, et „tema arvates“ on Eestis toidupoode liiga palju ja need on liiga kaua lahti. Sellest tulenevad siis ka vastavad soovitused, mida taolise „ebanormaalse“ olukorraga peale hakata. Need kulmineeruvad tõdemusega, et ainus asjalik lahendus on riigipoolne regulatsioon.
Kõik sellised olukorrad, kus majanduskeskkonda asutakse riiklikult reguleerima mingi subjektiivse isikliku arvamuse põhjal, on ohtlikud. Taoline käsitlus eeldab, et riiki juhib mingit sorti valgustatud ametnik(kond), kes suudab hoomata turumajanduse toimimise keerulisi ja ristsõltuvustest läbipõimunud mehhanisme ideaalselt. Ma tõesti ei tea, millel taoline eeldus tugineb. Ei ole säärast ametnikku (ega ühtegi muud inimest) veel näinud.
Juhul, kui see eeldus aga paika ei pea, on tulemuseks regulatsioon, mis moonutab turu toimimist. See omakorda tähendab sajaprotsendise kindlusega, et turg ei toimi ega saa ka kunagi toimima efektiivselt ehk moel, mis maksimeeriks nii iga indiviidi kui ühiskonna kasu tervikuna.
Trasberg leiab, et toidupoodide pikad lahtiolekuajad tähendavad ebaefektiivsust, mis omakorda on kaasa toonud „ühed kiiremini kasvanud toiduhinnad Euroopa Liidus“, poodides valitseva pideva tööjõupuuduse ja madala kasumitaseme. Ning kuna kasum on madal, siis on ka palgad madalad. Siin on nüüd kohe päris mitu väidet, mida on keeruline tõsiselt võtta. Eriti, kui neid kõrvutada artikli lõpuosas välja toodud väidetavate positiivsete tulemustega, mis kaasnevad toidupoodide lahtiolekuaegade piiramisega. Nendeks on pankrottide ja turuosaliste koondumise vältimine, konkurentsi säilitamine ja tööjõu suunamine kõrgema lisandväärtusega tegevusaladele.
Esiteks oleks oluline aru saada, kuidas mõõdab autor toidupoodide ebaefektiivsust või mis paneb teda arvama, et seda peaks üldse keegi teine kui toidupoe omanik mõõtma. Vabaturumajanduse reeglite kohaselt pole välistel jõududel vaja ebaefektiivsusega tegeleda. Juhul, kui äriettevõtmine tõesti on ebaefektiivne, järgneb sellele ettevõtja pankrot ja turg isereguleerub. Kui aga pankrotti ei järgne, pole tegemist sisulise ebaefektiivsusega, ükskõik kui palju siis mõni analüütik või akadeemik seda kuskil sisemuses arvab endas tundvat.
Teiseks oleks hea teada, millisel statistikal põhineb autori seisukoht, et Eestis on toiduhinnad kasvanud ülejäänud Euroopa Liiduga võrreldes kiiremini ning miks see on tingitud just toidupoodide pikast lahtiolekuajast, mitte aga näiteks Euroopa Liidus toimuvast üldisest hinnatasemete konvergentsist (ühtlustumisest) olukorras, kus Eesti on nn Vanale Euroopale järele rühkimas. Või mõnest muust faktorist.
Kolmandaks – tööjõupuudus, madalad palgad ja inimeste suunamine tootlikumale tööle. Kuidas saab üheaegselt rääkida tööjõupuudusest ja madalatest palkadest, on arusaamatu. Niisamuti nagu on arusaamatu see, kuidas juhul, kui ühes sektoris eksisteerib tööjõupuudus, oleks võimalik sellest sektorist niigi puudu olevaid inimesi suunata muudesse sektoritesse.
Neljandaks – madalad palgad ja madal kasumlikkus vs tegevuspiirangud. Tegevuspiirangute seadmisega (st lahtiolekuaegade piiramisega) tekitatakse olukord, kus tööjõudu on vähem vaja. Selle tulemusena võib küll väheneda väidetav tööjõupuuduse probleem, kuid kindlasti ei aita see kaasa palkade tõusmisele. Vastupidi – kui tööjõudu on vaja vähem, on töötajate omavaheline konkurents väiksemale arvule töökohtadele suurem, mis tähendab, et ettevõtja saab neile palka maksta vähem, mitte rohkem!
Loogika, mida autor on üritanud rakendada, on see, et kui ettevõtja brutokasumlikkus tõuseb, siis hakkab ta seda „üle jäävat raha“ millegipärast töötajatele laiali jagama. Miks ta seda peaks tegema olukorras, kus väidetav tööjõupuuduse probleem väheneb, jääb arusaamatuks. Eriti kui siia juurde arvestada Trasbergi veel üks arvamus, mille kohaselt välismaisel kapitalil põhinevad kaubandusketid ei olegi siiani korralikku kasumit saanud teenida ning üritavad ainult turgu võita (või „koduriigis toimuvat äritegevust toetada“, kuigi jääb täiesti arusaamatuks, mismoodi saaks Eestis nullilähedase kasumiga toimimine mujal toimuvat äritegevust toetada). Ühel momendil tuleb paratamatult hakata ka piisavat kasumit teenima, vastasel juhul pole siin turul tegutsemisel mõtet ja poode hakatakse sulgema. Seda Trasberg aga ju ei soovi, kui ta räägib sellest, et meie eesmärgiks peaks olema tingimuste loomine selleks, et säiliks mitmekesisus ja konkurents.
Kogu eelnevale vasturääkivusele lisaks tasub ära märkida autori mõttekäik sellest, kuidas ainsaks toimivaks ja vastuvõetavaks turu reguleerimise vahendiks on riiklik regulatsioon. Olgu, autori varasemaid artikleid lugedes on ammu selgeks saanud, et tegemist pole majandusteadlasega, kes oleks aru saanud turumajanduse isereguleerimise põhimõttest, aga viidatud artiklis on ta välistanud näiteks ka ametiühingute tegevuse kui klassivõitlusele sarnaneva lahenduse. Kuigi tuleb nentida, et ka siinkirjutanu ei ole maailmavaateliselt suur ametiühingute fänn, on inimeste vabatahtlik ühiste huvide nimel koondumine ja tööandjatega läbirääkimine suure sammu võrra mõistlikum, kui riikliku regulatiivinstitutsiooni pimesi kummardamine ning usk selle valgustatud ilmeksimatusesse.
Kui Trasberg lõpetas oma artikli tõdemusega, et „meie eesmärk peaks aga olema mitte konkurents välja suretada, vaid hoopis luua tingimused selle mitmekesisuse säilimiseks ning tööjõu suunamiseks tänasest kaubandusest kõrgema lisandväärtusega tegevusaladesse“, siis vastukaaluks leian, et meie (st Eesti ühiskonna) eesmärk peaks olema see, et riiklike regulatsioonidega moonutataks Eesti majandust võimalikult vähe. See laseks turumehhanismidel reaalselt toimida, mis tagab turu tõelise efektiivsuse ehk nii iga indiviidi kui tervikuna kogu ühiskonna maksimaalse kasu. Mida rohkem riiklike regulatsioonidega turumoonutusi tekitatakse, seda ebaefektiivsem on majandus ja seda kaugemale jääme oma tegelikust potentsiaalist.
Eesti taasiseseisvumisest möödub peagi 25 aastat. Tunda annab, et esialgne julgus ja ehk ka kohatine uljus on asendunud teatava stagnatsiooni ja regulatsiooniihalusega. Pole enam seda selget tahet kuhugi kõrgemale, peaaegu kättesaamatu suure eesmärgini püüelda. Selle asemel peetakse vajalikuks või vähemasti paratamatuks olemasolevat situatsiooni võimalikult palju fikseerida ja reguleerida. Parem on justkui kiikuda vaikselt paadiga väikses basseinis seinast seina, kui julgeda taluda ka veidi suuremaid laineid avamerel, kuigi see tee võiks meid ka kuhugi reaalselt välja viia.
Vaja on, et me ühiskonnana suudaksime end sellest stuuporist üles raputada, mitte aga ei toidaks seda jätkuvalt uskumusega, et riik on kõikvõimas ja regulatsioon on parim moodus majanduse korraldamiseks.
Käesolevas artiklis avaldab autor oma isiklikke seisukohti.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli