Erik Gamzejev: sõda Ukrainas ei lõhesta Eestit
Eestis on viimastel kuudel palju arutletud selle üle, kuivõrd on sõda Ukrainas senisest enam lõhestanud ka siinset ühiskonda.
Riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin leidis näiteks augusti alguses Venemaa agentuurile Regnum antud intervjuus, et Eesti elanike eri infoväljades olemine viib totaalse mittemõistmise ja lõheni. Ta väitis, et 90 protsenti Eesti venelastest tunneb kaasa Krimmi ja Donbassi elanike võitlusele natsismiga.
See, et Stalnuhhin nimetas Ukraina riigi oma territooriumi kaitsmist natsismiks, pani kulmu kergitama isegi mitmeid tema tuntud parteikaaslasi Keskerakonnast, nagu näiteks Jüri Ratast või Enn Eesmaad.
Võib arvata, et mitmetel valimistel järjest kõvasti hääli kogunud Stalnuhhin tunnetab oma valijaskonnas valitsevaid meeleolusid ja hoiakuid. Ilmselt ta eeldab, et selliste seisukohtade väljaütlemine pigem toob talle hääli kui viib neid.
Ent Stalnuhhini pakutud protsentide täpsusest ja isikliku populaarsuse tõusust või langusest märksa olulisem on küsimus, mil moel Ukraina armeega võitlevatele ja Venemaaga tihedalt seotud jõududele kaasatundmine võiks avalduda ning milline on selle mõju Eesti sisejulgeolekule.
Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, söandan arvata, et praegu Ukrainas käiv sõda pigem tugevdab Eesti ühiskonda. Jah, muidugi on paljud Eestis elavad inimesed emotsionaalselt ja ka infovälja kaudu tugevasti Venemaaga seotud. Ei ole midagi imekspandavat, et oma päritolumaale, kus pealegi siiani elavad ka paljud lähedased sugulased, soovitakse ikka head. Sageli isegi olukorras, kui see naabrite suhtes hämmingut tekitavalt agressiivselt käitub.
Ent see põrgu, mis Ida-Ukrainas on praegu valla pääsenud, on saanud ka tugevaks hoiatuseks selle kohta, mis võib järgneda sellele, kui ühe suveräänse riigi küljest üritatakse vägisi suurt tükki ära võtta. Koos lauspropagandaga toovad Vene telekanalid siinsete inimesteni ju ka 21. sajandil Euroopas aset leidva sõja õudused. Tõsiasi on, et suurimad kannatajad on paratamatult lahinguväljale kahe tule vahele jäävad inimesed, kelle elud on ohus ja kodud hävivad.
Usun, et ükski normaalne Eesti inimene ei soovi, et midagi ligilähedastki korduks mis tahes põhjusel ka siin. Selline teadmine peakski panema erinevustele vaatamata otsima eelkõige ühtsust kui vastasseisu. Vastupidisel juhul seataks kaalukausile kõik seni elus saavutatu. Mida oleks selle asemele loota? Ainult verd, häda ja kaost.
Muidugi leidub kõikjal ka ebanormaalseid ekstremiste. Aga nende vaoshoidmine on kapo töö, millega seni on edukalt toime tuldud.
Oluline on samas tähele panna ka Tallinna elama asunud, Kremli praegust võimu teravalt tauniva tuntud muusikakriitiku Artemi Troitski seisukohta, et pole vaja demoniseerida Eesti venekeelset elanikkonda, omistades talle agressiivsust ja verejanu.
Mäletan, et kui küsisin ajaloolise 1988. aasta lõpus Marju Lauristinilt, mida oleks saanud laulva revolutsiooni aastal Eestis paremini teha, siis arvas ta, et pisut targemini käitudes oleksime võinud venekeelsete elanike seast leida endale rohkem liitlasi.
Sama teema on aktuaalne ka praegu. Eesti lõimumispoliitika on saanud pidevalt vastu päid ja jalgu. Selle viljad ei saa tahtmisele vaatamata silmanähtava kiirusega kasvada. Kuid muutused on siiski toimunud. Piisab, kui pisutki mõelda tagasi 25 aasta tagusesse aega.
Ent kultuuri ja infoleviku kaudu võiks tulemused olla paremad. See ei oleks mingit pidi järeleandmiste tegemine või Eesti riikluse nõrgendamine. Pigem vastupidi. Vene inimeste Eesti ühiskonda suurema kaasamise žestina on tähelepanuväärne ka praeguse peaministri Taavi Rõivase Eesti Päevalehes välja öeldud mõte, et Jevgeni Ossinovski kõrval võiks valitsuses olla rohkemgi vene emakeelega Eesti kodanikke.
On ilmselge, et mida tugevamalt hindavad kõik siin elavad inimesed oma riiki ja tajuvad ka oma osa loodud väärtustes, seda tugevamini tahavad nad seda hoida. Sellise hoiaku kujundamine ongi parim sisejulgeoleku tugevdaja, mis peaks heidutama ka idapiiri taga võimalikke kavatsusi Ukraina stsenaariume mujal käiku lasta.
Toimetaja: Priit Luts
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar