Urmas Vadi: positiivne pagulusprogramm
Nüüd on siis ikkagi selgeks saanud, et meie, eestlased, oleme ksenofoobsed. Eks see oli ka enne teada, aga nüüd on teada, et me ei armasta isegi pagulasi.
Ainult et kuna me tahame olla nii kenad ja viisakad, siis me ei taha või ei julge seda avalikult välja öelda. Nii nagu näiteks ei julge mitte keegi avalikult öelda, et ta ei sattunudki lummusesse, veel praegugi värinaid tekitavatesse vaimustusse Robert Wilsoni Aadama passioonist.
Pagulastega on umbes sama nagu bensiinijaamaga. Meile meeldib, kui bensiinijaam ei ole kusagil teispool linna, aga ka mitte kohe enda maja taga. Sest kui plahvatus peaks käima, siis oleks see minu majast võimalikult kaugel. Ilmselt on meie jaoks ainus vastuvõtav pagulane ikkagi eestlane, sest tema puhul on kõige suurem tõenäosus, et ta jääb kenasti oma krundi piiresse, ja ta teab, et muru ei niideta pühapäeval ning et õues lärmamine ja õllejoonime tuleb lõpetada kella üheteistkümneks. Parem, kui veel varem.
Kaks peamist asja, mida pagulasteema peale öeldakse, on see, et kuidas neid inimesi meie ühiskonda intergeerida ja teiseks – kust võtta selleks raha.
Ainus lahendus sellele probleemile on see, et eestlastele tuleb öelda, et meile ei tule mitte tuhat pagulast, jumal teab kes ja kust ja millised, vaid meile tuleb Robert Wilson. Keda võiks tingikult nimetada pagulaslavastajaks. Sest seda ta ka ju on.
Käisin vaatamas Wilsoni üht lavastust paar aastat tagasi Berliinis. Peale etendust tuli publikuga rääkima ka Wilson ise. Teda võeti vaimustunult vastu, plakstutati, hõigati braavo. Ja kui küsiti, kus te järgminena lavastate, oli vastus nii pikk, et mulle tundus, et Robert Wilson lavastab igal pool. Keegi saalist küsis imestuse ja imetlusega, kuidas te küll jõuate! Ja kuigi tundus, et ta lavastab igal pool, on siiski selge, et päris igale poole ta ei jõua.
Ja sellepärast ongi mul välja pakkuda meile, eestlastele, positiivne pagulasprogramm – igale eestlasele oma Robert Wilson. Sest tema puhul jäävad ära ka need valulised küsimused sellest, kuidas integreerida ühiskonda, sest Wilson on suur ja hea külaline meie elus, kingitus, mida tuleb võtta vastu rõõmuga.
Ja ka teine küsimus – kust saada raha poleks mingi probleem. Wilsoni jaoks ikka leiame, sest ta on seda väärt. Ja kujutame nüüd ette, kui sinu naabriks ei ole keegi kultuuritu ja näotu ja nimetu murjam, vaid sinu naabriks on Robert Wilson, siis lisab see sinu kinnisvarale väärtust, iseendale meelekindlust ja väärikust ning heaolu.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar