President Ilvese võidupüha kõne sõnas ja videos: olulisim heidutus on tugev ühiskond (1)

Video
Toomas Hendrik Ilves
23.06.2016 11:39
Rubriik: Arvamus

"Ajalugu ei ole lõppenud. Meie kõik ja igaüks eraldi oleme osalised homse kujundamisel," sõnas president Ilves oma viimases võidupüha kõnes, "Eesti julgeolek algab meie enda tarkusest." Järgneb presidendi kõne täispikkuses.

Head kaitseliitlased, head liitlased, hea Eesti rahvas.

Viimase paari aasta vältel oleme ilmselt kõik tajunud, et meid ümbritsev julgeolekuolukord on varasemaga võrreldes väga erinev.

Meie murede alla on kirjutatud meie põhiküsimused: mis saab meist? mis saab Eestist? mis saab Euroopast?

Inimene soovib ikka uskuda, et olevik võib olla igavene. Olgu ta sellega rahul või nagu sagedamini, rahulolematu, et asjad ei lähe kiiremini paremaks. Harva mõtleme aga, et olevik võib kiiresti muutuda ja muutuda täielikult. 

Enam ei kulge Eesti nii rahulikel teedel, nagu mäletame viimasest paarist aastakümnest. On muutunud Euroopa. On muutunud maailm. 

Ajalugu on täis hoiatavaid näiteid vaid oleviku põhjal otsustamisest. Meie enda puhul oli see eredamalt 1939. aasta silmi sulgev lootus, et Eesti jääb maailmast puutumata, kitsalt läbi tollase oleviku ehk mõistetav, aga nagu me teame tagasivaate täppisteadlastena – siis tegelikult hukatuslik.

Ent oleviku jätkumist uskusid nii inglased kevadel 1914 kui ka Brežnevi-aegsed kommunistid NSV Liidus, poolakad enne Teist maailmasõda ja ukrainlased enne Maidani.

Paraku, ja mõnel puhul õnneks, nad kõik eksisid. 

Eesti julgeoleku hoidmise ülesanne viimasel veerandsajandil on olnud kindlustada, et me enam ei eksi, et soov elada vabal maal vabade inimestena ei osutu õõnsaks unistuseks. 

Vabadus ja rahulik areng on saanud Eesti status quo-ks. Kõik, mis kole ja ähvardav, on toimunud kusagil „mujal“. 

Head kuulajad, 1989 tähendas paljudele Läänes „Ajaloo lõppu“, kui liberaalne demokraatia ja turumajandus saavutasid teiste ideoloogiliste konkurentide üle lõpliku võidu. Ajaloo lõpu uskumisest kantuna sai 300 000 USA sõjaväelastest, kes kaitsesid Lääne Saksamaad, vaid mõnikümmend tuhat. See nimetati rahudividendiks.

Kiiresti end reforminud Ida-Euroopa riigid liitusid Euroopa Liidu ja NATO-ga. Viimase puhul küll mitte õhkkonnas, kus keegi arvanuks, et Venemaa kujutaks endast Euroopale ohtu. Pigem valitses pea 20 aastat hoiak, et NATO peab tegelema teiste piirkondadega või kui seda ei suuda, siis üldse pillid kotti panema. Euroopa oli selle arusaama järgi valmis, vaba, terviklik ja… elas lõplikus rahus. 

Isegi siis kui Eesti internetti tabas üheksa aastat tagasi poliitiliselt motiveeritud rünnak või kui Venemaa okupeeris augustis 2008 Gruusia linnad Gori ja Poti, ei näinud suur osa Euroopast vajadust tegeleda omaenda territooriumi kaitsega. Probleem oli ikka „mujal“. Kaitsekulutused muudkui langesid. 

Nüüd tuleb meil tunnistada, et enam-vähem Berliini müüri langemisega oktoobris 1989 alanud ajajärk on vaikselt lõppenud. Paljud ei taha seda veel tunnistada, meie ehk tunnetame toimunut paremini. Meie siin piiririikides tunnetame toimunut ehk paremini.

Mida peaksime selles olukorras tegema? 

Esiteks vajame praegu juhte, nii valitsuses kui ka opositsioonis, kes juhivad ja julgevad otsustada. Suur, ehk isegi murranguline aeg nõuab suuri tegusid ning seega inimesi, kes tahavad ja oskavad võtta vastutust. Teades, et aitäh öeldakse tagantjärele. Kui öeldakse.

Euroopa vajab liidreid, kes julgevad võtta vastutuse praeguste kriiside seljatamiseks ja tõepoolest juhtida – juhtida Euroopat, oma riike – ega lähtu viimasest populaarsusküsitlusest. Oma toolist kinni hoides ei saa juhtida.

Daamid ja härrad!

Eelolev sügis toob Eestile uue Vabariigi Presidendi. Põhiseadus paneb talle kaks tähtsat ülesannet, mida peab täitma – ta on riigikaitse kõrgem juht ja ta esindab Eestit rahvusvahelises suhtlemises.

Nähes, mis on meie ümber toimunud viimastel aastatel, eriti alates 27. veebruarist 2014, kui Krimmi annekteerimisega varises kokku senine julgeolekuarhitektuur ja mõistes, et me ei ole üksik saar keset turvalist merd, peab uuel riigipeal olema kindlasti teadmine, kuidas nende valdkondade eest seista. Kuidas seista riigikaitse ja rahvusvahelise suhtlemise eest. 

Olen nõus, riigipea sekkub, kui rikutakse põhiseadust või kusagil on karjuvat ebaõiglust. Ta mõistab siseriiklikke probleeme ja muresid. Ta tunneb ja tunnetab Eestit. Aga ta ei saa selles kõiges asendada valitsust ega üle võtta parlamendi rolli. 

Ent välis- ja julgeolekupoliitika ning riigikaitse peavad – justnimelt peavad – olema Vabariigi Presidendi töölaua tähtsaimal kohal. Veelkord, see on põhiseadusega riigipeale antud ametijuhend, mille täitmine on seni olnud osa Eesti kaitstusest ja rahvusvahelisest turvalisusest. 

Teiseks, ja välis- ja julgeolekupoliitikat laiemalt vaadates, on tänaste diplomaatide ees kriisidest kirev ning konarlik maastik. Endised reeglid, vanad tõed ja lootused ei pruugi siin enam pädeda. Diplomaatia peab end sel uuel ajastul – kiirete muutuste ja mitmete üheaegsete kriiside keskel – taasavastama, nii riikide vahelises suhtlemises kui ka riigisiseselt valitsuse välis- ja julgeolekupoliitilisi otsuseid rahulikult põhjendades. 

Siis saavad inimesed aru. Mõistavad sedagi, et turvaline olevik ei jätku iseenesest, et me vajame liitlasi, et liitlassuhe eeldab koostööd ja üksteise murede mõistmist, ka solidaarsust nende probleemide lahendamisel või leevendamisel. Nii lihtne, kuigi tegelikult keeruline, see maailm ongi, kus rahvusvahelised kriisid – näiteks rändekriis, terrorismi levik – mõjutavad sageli pealtnäha kaugemate riikide sisepoliitikat. 

Siis on riigijuhtidel ja poliitikutel õigus öelda: vastutus on ka valijatel, sest nemadki peavad valimiskasti ääres mõistma oma hääle kaalu ja oma otsuse tagajärgi. 

Lugupeetavad kuulajad!

Veebruar 2014 tõi Ukraina sündmustega külma sõja järgse roosilise rahuidülli lõpu. Kõik, mida Eesti on teinud NATO-ga liitumise järel, on olnud tasakaalustatud reageering Venemaa ootamatutele käikudele. Pärast 2014. aastat ei saa demokraatlik Lääs enam kindel olla ega loota rahvusvahelistele lepingutele, millele toetus Euroopa rahu pärast Teist maailmasõda. Sest me nägime, kuidas üks riik võib tõepoolest Euroopas vallutada teise riigi territooriumi.

Sellest ka Eesti ja meie liitlaste järgnevad sammud.

Alles pärast Krimmi okupeerimist ja annekteerimist ning transponderiteta Vene militaarlendude järsku kasvu ja nendest ajendatuna tuli esimene NATO õhuturbe eskadrill Ämari lennuväljale meie õhuruumi valvama.

Alles 2015. aastal hakkas NATO harjutama rasketehnika liikumist üle Ida-Euroopa liitlaste piiride. See oli alles mullu.

Veel aastal 2009 polnud Eesti jaoks ka nii elementaarset asja nagu NATO kaitseplaanid. Ehk isegi paberil puudus see, mida NATO teeks juhul, kui siin midagi juhtuma hakkaks.

Nõnda olen ma päris nõutu, kui loen kas Eestis või mujal Euroopas sisepoliitikast ajendatud juttu NATO poolsest „sõjahüsteeriast“ ja „mõõga täristamisest“.

Olgem nüüd ausad, tõeline sõjahüsteeria käib käsikäes viimastel aastatel eskaleerunud Lääne-vastase sõjalise aktiivsusega meie maailmajaos ja lähiümbruses. Süüdistada NATO-t hädavajalike õppuste või roteeruvate liitlasüksuste tõttu mõõgatäristamises – selles peegeldub vähemalt naiivsus kui mitte midagi rohkemat.

On ka vastupidiseid lähenemisi, kui räägime sõjahüsteeriast. Kaks aastat oleme lugenud ka sadu naiivseid artikleid võimalikest „rohelistest mehikestest“ Eestis ja Lätis ning tugitooli analüütikute asjatundmatuid küsimusi „Is Narva next?“ – „Kas Narva on järgmine?”

Sellistes käsitlustes pole märgatud, et kogu edu Krimmis tulenes ootamatusest, kuna ei arvatud, et keegi teeks seda, mida ometi tehti. Sest ei usutud, et Euroopas saab rahvusvahelisi lepinguid nii jõhkralt rikkuda. 

Enam see läbi ei läheks. Sest pärast ühekordset edu on kogu Lääs valmis just selliseks käiguks.

Aga me ei saa valmistuda vaid eelmiseks korraks. Me oleme üleüldse rohkem valmis.

See ongi Eesti kaitse ja julgeoleku alus: meie, kogu NATO, ei luba endale enam rahulikku arvamist, et midagi halba ei saa juhtuda. Eriti ei tohi lähtuda eeldusest, et kuna 25 aastat pole meil halvasti läinud, siis nii jääb see ka tulevikus.

Tänu õigetele ja kiiretele valikutele ning julgetele otsustajatele 1990. aastatel oleme täna ühed turvalisemad, innovaatilisemad ja kasvavalt edukad Euroopa maad.

Eesti on tulnud NATO liikmeks olemise vastutusega hästi toime. Oleme üks nendest, paraku vähestest, kes panustab kaitse-eelarvesse vastavalt kokkulepitule kaks protsenti SKT-st ning nüüd mõistavad paljud NATO liitlased kaitsekulutuste kasvatamise vajalikkust.

Rahvusvahelises üldpildis on Eesti olnud riigikaitse asjus kiiduväärselt vastutustundlik. Meie kaitsetahe on kõrge, mida näeme ka võidupüha paraadiks rivistunud kaitseliitlasi vaadates. Eesti kaitseväelased, diplomaadid ja julgeolekuametnikud on tasemel, meie riiklik tõsiseltvõetavus on kindel vääring.

Oleme ehk liiga vähe märganud oma välis- ja julgeolekupoliitika tegijate edukust, eriti viimasel paaril aastal, veenmaks Eesti sõpru, milline on Läänemere piirkonna julgeolekupilt ning kui oluline on seda pidevalt hoida liitlaste radariekraanil. Samuti on Eesti esindajad kaitsnud vankumatult Euroopa Liidu ühtset seisukohta, et sanktsioone Venemaa suhtes tuleb jätkata, kuni on täidetud Minski kokkulepped – eelkõige taastatud relvarahu ja raskerelvastus konfliktipiirkonnast eemaldatud.

Täna, 23. juunil, on Euroopa pilgud Ühendkuningriigil. Olla või mitte olla – selle brittide otsuse mõju Euroopa Liidule saab olema kindlasti majanduslikult ja poliitiliselt väga suur. Brittide „jah“ või „ei“ muudab igal juhul Euroopa Liidu nägu. Ning igal juhul me tahame, et Euroopa Liit oleks ühtne ja mõjukas. See on meie kõigi töö.

Kaasmaalased!

Ei Eesti ega meie NATO liitlased pole kellegi iseseisvust ähvardanud ega kedagi okupeerinud.

Ei meie ega üldse Euroopa Liit või NATO ole huvitatud ühestki konfliktist.

Nii Eesti kui ka ülejäänud NATO otsused ja sammud on suunatud vaid heidutusele, mis on ju kaitse eelpost. Et kui midagi peaks juhtuma, siis NATO vastab. Ja Eesti, kelle kaitsevägi on 25 aastaga muutunud arvestavaks jõuks, kaitseb oma riiki, oma inimesi.

Ja pean siin ütlema ka, kui uhke olen Eesti kaitsejõudude üle ja kui palju nad on saavutanud selle 10 aasta jooksul, kui olen seda ametit pidanud.

Aga heidutus ei ole vaid sõdurid, varustus ja relvad. 

Heidutus tähendab ka tugevaid liitlassuhteid ja teadmist, et meie oleme kindlad partnerid teistele ja nemad meile. Et me pole ära lõigatud ülejäänud Läänest nagu aastatel 1939 ja 1940. Mis tähendab omakorda, et me oleme avatud, demokraatlik ja koostööaldis riik. 

Heidutus on edukas, leidlik ja usutav diplomaatia, et meil on seisukohad ning et meid võetakse tõsiselt, et oleksime kohal olulistel foorumitel.

Heidutus on ühtne Euroopa Liit, mis tegelikult on ju osa diplomaatiast, et näiteks paremate kaubandustingimuste eest ei mindaks rahvusvahelise ülekohtu aktsepteerimise teed. Me ei nõustu kunagi kauplemisega teiste riikide saatuse üle.

Meie kõige olulisem heidutus on aga tugev Eesti ühiskond. Ühiskond, mis ei lähe populismi teed ega pöördu isolatsionismi suunas. Ühiskond, mis ei juhindu üksteise mustamisest ja materdamisest. Ühiskond, kus on piisavalt julgust langetada olulisi otsuseid, mis otsustavad Eesti tuleviku.

Head sõbrad,

Eesti julgeolek algab meie enda tarkusest.

Ajalugu ei ole lõppenud. Meie kõik ja igaüks eraldi oleme osalised homse kujundamisel. 

Meie hoida on praegune Eesti, et pärandada see vabana oma lastele.

Hoidkem ja kaitskem Eestit.

Elagu Eesti.

 

Toimetas
Greete Palmiste

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Mihhail Trunin: "Vene inimesi solvatakse!" ehk Kellele on Eestis vaja uut vene parteid?
    Eile

    Kellele on vaja loodavat Eestimaa Rahvaste Parteid, mis ei võta arvesse asjaolu, et Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda?

  • foto
    Hedvig Hanson: millesse me usume?
    20.01

    Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

  • foto
    Rauno Vinni: kuidas poliitikas emotsioonidega toime tulla
    20.01

    Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

  • foto
    Jüri Nikolajev: Donald Džonovitš lõpetab jama ja toob rahu
    20.01

    Narvas loodetakse, et Donald Trumpi presidendiks saamisega lõpeb Venemaa ja Lääne vastasseis. Jüri Nikolajev kommenteerib.

  • foto
    Kas pensioniea edasilükkamine on tasuv? Vaata arvutusi!
    20.01

    Paindliku pensionieana ei saa mõista ainult nominaalse pensionilemineku vanuse sidumist keskmise eluega, vaid see on kompleks abinõusid. Valikut neist vaatlen siinkohal lähtuvalt praegu kehtivatest seadustest.

  • foto
    Urmas Vadi: uus Eesti märk on nagu surnut teesklev loom
    19.01

    Paljud teevad kurja nalja selle meie uue märgi teemal, kõigil on selle kohta oma arvamus ja ses mõttes on see märk oma eesmärgi täitnud – teda on märgatud. Aga nüüd edasi vajab lahendamist küsimus, kas need märgitegijad ei mõelnud mitte midagi, või siis just mõtlesid ja leidsid üldse kõige õigema märgi Eestile.

  • foto
    Alo Lõhmus: riigijuhi kõne
    18.01

    Kui laiem publik tunneb maailma liidrite mõtteid vaid lühikeste ja pealiskaudsete info-osakeste põhjal, siis ei mõista inimesed lõpuks enam ka omaenda riigi välispoliitikat, sigineb usaldamatus ja tekivad kahtlustused, mis halvimal juhul võivad hakata kahjustama ka meile nii olulist liitlassuhet USAga, märgib Alo Lõhmus Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Toomas Alatalu: puusalt tulistama jäävat Trumpi tuleb lugeda lõpuni
    18.01

    Mida lähemale on tulnud ametisse astumise päev, seda selgemaks on saanud Donald Trumpi välispoliitika, kommenteerib Toomas Alatalu.

  • foto
    Veiko Kommusaar: praegune väärteomenetlus on bürokraatlik ja ebamõistlik
    18.01

    Peaaegu pooled Eesti inimesed – üle 600 tuhande – on kantud karistusregistrisse, sest täna satub sinna ka selliste rikkumistega nagu katkise numbritulega sõitmine või vales kohas üle tee minek. Paljude rikkumiste puhul võib aga karistusest efektiivsem olla hoopis selgitamine ja inimlik suhtumine, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar oma arvamusloos.

  • foto
    Aivar Hundimägi: see on nii ilus, sest see pole tõsi
    18.01

    Inimeste sissetulekute ning säästude kasv on tekitanud seltskondi, kes meelitavad inimesi kõrget tootlust lubades investeerima, kuid hiljem võib selguda, et ei ole kõrget tootlust ja pole ka raha, tõdeb Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Keelesäuts. Tuhat tänu on parem kui tänud
    17.01

    Me oleme unustamas, kuidas tänada ja kuidas tänamisele vastata.

  • foto
    Andres Laiapea: Vabaerakonna populismist ja erakondade rahastamisest
    17.01

    Poliitikas on probleemidele võimalik reageerida kolmel erineval moel: neid ignoreerida, hakata otsima tõesti toimivaid lahendusi või üritada neid poliitilise omakasu huvides lihtsalt ekspluateerida, soovimata neid tegelikult lahendada. Halvas mõttes populistid kalduvad tegema sageli viimast, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid endine juhatuse liige Andres Laiapea erakondade rahastamisest.

  • foto
    Rain Kooli: Eesti vajab endiselt korralikku logo
    16.01

    Ootused olid kõrgel, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS esitles läinud reedel… jah, õiguspoolest mida? Eelneva sõnakasutuse järgi otsustades olid paljud, ka reporterid ja toimetajad, arvamusel, et esitletakse uut Eesti märki. Lööklauset. Midagi omaaegse palju furoori tekitanud Welcome to Estonia asemele.

  • foto
    Risto Kask: kas Nõmme sild on kunst või farss?
    13.01

    Möödunud aasta hilissügisel alustas Tallinna linn Nõmme silla, tuntud ka kui Ehitajate tee kergliiklussilla, rekonstrueerimistöödega. Tööde käigus avaldasid paljud inimesed pahameelt. Mõne elaniku hinnangul tuleks tõsiselt kaaluda silla lammutamist ning rajada uus, moodne ja kaasaegne sild.

  • foto
    Rootsi politsei juht: see ei ole see Rootsi, mida me tunneme "Bullerby lastest"
    12.01

    Rootsis on 53 probleemset piirkonda, millest 15 kuuluvad eriti raskesse kategooriasse. Areng nendes peamiselt sisserändajatega asustatud, harimatumates ja vaesemates linnaosades on Dan Eliassoni sõnul Rootsi suurim siseturvalisusega seotud probleem.

  • foto
    Peeter Helme: julgus mõelda hooajaväliselt
    12.01

    Kindlasti pole ma ainuke inimene, keda tabas aasta lõpul raamatuuputus. Teadupärast rihivad kirjastused oma raskekahurväe tulistama kõige rohkem ja kõige peibutavamaid nimetusi just detsembris, mil toimuvad kõikvõimalikud väljamüügid ning mil inimesed üleüldse ostavad tavalisest rohkem raamatuid. Ja miks nad ei peakski, raamat on ju tore kingitus, eks?

  • foto
    Erik Gamzejev: kui nüüd elu Ida-Virumaal paremaks ei muutu, siis millal veel?
    11.01

    Kui lõppenud aasta oli Ida-Virumaa jaoks suuresti tulekahju kustutamise aasta, siis uus võiks saada stardipauguks ülejäänud Eestile järele rühkimisele, leiab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev oma arvamusloos.

  • foto
    Olav Anton: turbulentse poliitika aasta?
    11.01

    Välispoliitiliselt tuleb kahtlemata väga dünaamiline aasta. Trump ja Brexit, aga ka valimised Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis on vaid mõned märksõnad, millest piisaks isegi mitme poliitika-aasta sisustamiseks. Tuntavalt turbulentne on ka Euroopa Parlamendi Presidendi valimine, kus määramatust tuleviku suhtes on rohkem kui selgust. Eestis on rahulikum kui mujal maailmas, kuid poliitilisi keeriseid jätkub meilegi.

  • foto
    Erle Loonurm: 21. sajandi vaatemäng – infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud
    10.01

    Võitlus ellujäämise nimel on asendunud võitlusega võimu nimel. Infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud, millega tuleb mängida ja neid heaperemehelikult kasutama ning tarbima õppida. Mõlema juurde käib ka vastutus. Ja uus aeg on elujõuline siis, kui osatakse ka minevikust ajatud mängureeglid kaasa võtta, kirjutab Erle Loonurm oma essees.

  • foto
    Rain Kooli: libauudiste nimetamine alternatiivmeediaks on nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks
    09.01

    ”Alternatiivmeediaks kutsutavate meedialaadsete toodete hulgas tuleb eristada kaht hoovust: libauudislehekülgi ja veendumusmeediat,” märgib ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti – endisest Nõukogude liiduvabariigist uljaks Põhjamaaks?
    09.01

    Eesti peab ikka veel tõestama, et pole enam endine Nõukogude liiduvabariik, kuid abi saab ÜROst, kommenteerib Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    R2 Agenda | Neil Strauss: demagoogide võimu on kindlustanud hirmust juhitud ahelreaktsioon
    09.01

    R2 saate "Agenda" toimetajad kohtusid Los Angeleses seitsmel korral NY Timesi bestselleri tiitli pälvinud kirjaniku Neil Straussiga, kelle sulest pärinevad muu hulgas raamatud "The Game" ja "The Truth". Straussi hinnangul on parem-populistide võimule tuleku taga eelmisel kümnendil alanud ahelreaktsioon, mida juhib hirm.

  • foto
    2016. aasta ERR.ee arvamuses: testi, kas tead, kes mida ütles
    08.01

    ERR.ee arvamustoimetaja Rain Kooli koostas rahvusringhäälingu jälgijatele viktoriini, mis põhineb möödunud 2016. aastal arvamusküljel avaldatud artiklitel. Seega kõik õiged vastused on leitavad ERR.ee portaalist. Mõnusat lahendamist!

  • foto
    Meediakommentaar: Delfi valetas. Aga kellele on see kasulik?
    05.01

    Gorbatšov on surnud, paavst kuulutas Donald Trumpi pühakuks, Eesti televaatajad vaatasid aastavahetusel kõige enam Vladimir Putini kõnet. Mis on neil uudistena näivatel infokildudel ühist? Õige vastus on: need kõik on valed.

  • foto
    Mari-Liis Jakobson: mis on Eesti rahvusriigi mõte?
    06.01

    Teeme alanud aastal oma peatselt juubelit tähistavale riigile lisaks pillimängule ja lipuväljakutele ka ühe sisulise kingituse – vaidleme omavahel selgeks, milleks meil üldse oma riiki vaja on, pakub politoloog Mari-Liis Jakobson oma arvamusloos.

  • foto
    Andres Siplane: pöörased sõnumid ajavad segadusse? Appi tuleb mister Popper
    06.01

    Kõik sellised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad ehk nende tõepärasus on mõõdetav. Küsimus on selles, kas väite esitaja või vaidlustaja on nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema.

  • foto
    Kaupo Meiel: ausammas vaidlusele
    05.01

    Võiks püstitada monumendi vaidlusele kui sellisele. Parem ju halb vaidlus kui hea diktatuur ja see oleks siis Eesti viimane riiklik ausammas, kõigi ausammaste ema ning hea traditsiooni kohaselt kole nagu öö ja kallis kut' kurat, leiab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

  • foto
    Allan Aksiim: Objektiivne demagoogia, torn ja torniõu
    05.01

    Varro Vooglaid tegeleb demagoogiaga. Elegantselt, kaasanoogutama panevalt, kuid siiski demagoogiaga. Jutt käib siis Lauri Tankleri kommentaarist portaali Objektiiv artiklile, kus refereeriti Washington Examineri väidet, et Californias legaliseeriti laste prostitutsioon, ja Varro Vooglaiu vastulausest sellele.

  • foto
    Varro Vooglaid: ERR süüdistab Objektiivi alusetult libauudiste levitamises, soovimata rääkida oma enda libauudistest
    04.01

    ERRi püüdlus süüdistada portaali Objektiiv alusetult libauudiste levitamises on tähelepanuväärne olukorras, kus rahvusringhäälingu enese tegelike libauudiste levitamises ei nähta mingit probleemi, kirjutab Varro Vooglaid oma vastulauses.

  • foto
    Alo Lõhmus: registrisse kandmata hinged
    04.01

    Omavalitsuse Eesti kaardilt kadumine on radikaalne, kuid kahtlemata mõjuv motivaator oma tegeliku elukoha rahvastikuregistrisse kandmiseks. Seega on põhjust loota, et vähemalt rahvastikuregistri saame lähiaastail eeskujulikku korda, olgu siis lood rahvastiku enesega, kuidas nad parajasti on, leiab Alo Lõhmus oma arvamusloos.