Egle Pullerits: küll ikka juletakse*
Kaks lauset. “Kui *juletakse endale tunnistada, on juba hästi.” “Kes *juleb, see tuleb.” Need kaks lauset olid vigased sama sõna, julgema poolest, mida oli valesti pööratud. Õiged vormid on julgetakse ja julgeb.
Teise sõnavormiga julgeb tegelikult probleeme pole, seda oskab vist igaühe suu vormida. Millegipärast pole aga oskus selle sõnaga umbisikulises tegumoes toimetada kuigi levinud. On küllalt neid, kes ütlevad julgetakse asemel juletakse.
Heakene küll, kui ütlevad, pole justkui hullu, see suuline kõne on ju ongi enamasti vabam, las toob sülg suhu mida tahes?
Selle mõtteviisi kinnisilmi rakendamise vastu võiks olla kahel põhjusel: esiteks kipub see, mida tihti korratakse, väga hästi meelde jääma ja kinnistuma. Ja arvata võib, et mis on kord kinnistunud, seda on edaspidi raske lahti võtta ja õigesti kokku panna. Teiseks, päris kõik suulise kõne juhud pole vabad. Ametlikus olukorras, olgu siis avalikumalt, kõnet pidades, või vähem avalikult, kusagil kabinetis, tuleb ka suulises kõnes mõningaid kirjakeele norme järgida, üheks neist normidest ongi sõnade õige, normipärane käänamine-pööramine.
Vaatasin korraks ÕSi ka, et sõnale julgema eeskujusõna leida, aga avastasin: sellega pole eriti midagi peale hakata. Nimelt on eeskujusõna elama. Et eeskujusõna järgi õigesti pöörata, tuleb ka teada, et kirjakeeles on see sõna astmevahelduseta. Sõna julgema puhul kirjakeeles astmevaheldust ei ole ja sõnatüvi jääb kõikides vormides ühesuguseks: julgeda, julgen, julgenud, julgetakse, julgetud.
* Tärniga varustatud sõnad on vigased.
Kõiki "Keelesäutse" on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio "Keelesäuts"