Maris Lauri: Venemaa sisseveokeelu hoomatav mõju Eesti majandusele on väike
On oluline, et Venemaa kehtestatud sanktsioonidest rääkides toetutaks õigetele faktidele, mida analüüsitaks rahulikult, ilma paanikata. Nende põhjal koostatud tegevusplaanid tuleks omavahel kooskõlastada nii Eestis kui ka Euroopa tasemel. Tuleb kiirustada aeglaselt ja rahulikult, sest selge pea ja olukorra tundmine annab ka parimad lahendusteed.
Venemaa kehtestatud toidukaupade sisseveokeelu hindamiseks tuleks kasutada mitte 2013. aasta andmeid, vaid selle aasta omasid, sest nii saab välistada veterinaarsanktsioonide mõjud. Samuti on poliitilised sündmused sel aastal päris oluliselt muutnud kaubandussuhteid.
Selle aasta esimeses pooles eksporditi Eestist Venemaale kaupu, mis läksid sanktsioonide alla, 42,7 miljoni euro eest. See arv võib tunduda suur, kuid tegelikult on see vaid 0,7 protsenti kogu Eesti ekspordist ja 6,9 protsenti Venemaale minevast ekspordist. Isegi toiduainete koguekspordist oli see vaid 7,9 protsenti. See, et asjad on sel aastal hoopis teistsugused võrreldes eelmisega, on näha ka sellest, et nende samade kaupade eksport Venemaale oli eelmise aasta sama ajaga võrreldes 31 protsenti väiksem.
Nimetatud arvude puhul tuleb aga arvestada sellega, et need sisaldavad nii Eesti tootjate toodangut kui ka vahendatud kaupu. Kahjuks pole olemas täpset arvestust, milline see vahekord on, kuid väga üldiselt võttes on kohalike toodete osakaal tõenäoliselt umbes pool või isegi vähem. Muidugi võib toodete lõikes olla pilt väga erinev.
Venemaa keelas liha, kala, piima, puu- ja köögiviljade ning neist valmistatud toodete sisseveo. Statistiliselt jaotuvad need tooted kaheksasse kaubagruppi. Köögi- ja puuviljade eksporti Eestist Venemaale peaaegu ei toimu. Suhteliselt väikesemahuline on ka liha- ja lihatoodete eksport, mis kokku annab umbes 0,2 miljonit eurot ja mille maht on aastaga vähenenud 87 protsenti. Ligikaudu samas suurusjärgus on ka liha- ja kalatoodete grupp (nt vorstid, konservid), mille eksport on vähenenud 53 protsenti.
Mõnevõrra olulisem on kala ja teiste mereandide eksport: kokku üheksa miljonit eurot. Kuid ka siin on sanitaarsanktsioonid mõju avaldanud: langus on aastaga 11 protsenti ja eksporditavast kalast läheb Venemaale alla 13 protsendi.
Piim ja piimatooted on esindatud kahes kaubagrupis, mille rahaline maht on kokku 15,7 miljonit eurot. See moodustab 2,5 protsenti kogu Venemaale minevast ekspordist ja tootegrupi ekspordist läheb Venemaale umbes 13 protsenti. Aastaga on eksport vähenenud 37 protsenti, seda just sanitaarsanktsioonide tõttu.
Sanktsioonide alla mitte läinud toidukaupade Venemaa-suunalise ekspordi rahaline maht oli esimesel poolaastal 61 miljonit eurot ehk 9,9 protsenti kogu sinna minevast kaubast (kordan võrdluseks: sanktsiooneeritavad 41,7 miljonit eurot ehk 6,9 protsenti). Põhiliselt kuuluvad siia alla alkohoolsed joogid (nii Eesti päritolu, siin villitud tooted kui ka vahendatud kaubad). Nende osakaal kogu toiduainete ekspordist Venemaale on 55 protsenti.
Lisaks ekspordib Eesti Venemaale kohvi, teed, vürtse ja teraviljatooteid.
Kuid kõige rohkem ekspordib Eesti Venemaale masinaid ja seadmeid – need moodustavad koguekspordist 42,5 protsenti, eelloetletud põllumajandus- ja toidutooted annavad 16,8 protsenti, keemiatooted 17,4 protsenti ning ülejäänud tuntavalt vähem. Sel aastal on lisaks toidukaupade ekspordile vähenenud ka keemiatoodete eksport Venemaale, seda koguni 24 protsenti. Samas on masinate ja seadmete eksport pisut kasvanud (1,6 protsenti).
Mida nendest numbritest saab järeldada?
Otsene sanktsioonide mõju Eesti majandusele on väike. Samas on selge, et konkreetsetele ettevõtetele võib olukord olla muidugi hoopis kurvem. Näiteks juhul kui sanitaarsanktsioonide ületamiseks on tehtud investeeringuid ja just saadud luba taas eksporti alustada. Või kui sanktsioneeritavate kaupade osakaal toodangus on oluline. Kuid neid ettevõtteid on vähe.
Kindlasti on kaudsed mõjud otsestest mõjudest suuremad, kuid nende mõõtmine on väga komplitseeritud, sest lisaks otsesele statistikale sõltub väga palju sellest, kuidas ettevõtjad käituvad. Pealegi pole teada, kas näiteks Leetu minev piim tehakse kõik juustuks, mis kõik Venemaale müüakse.
On märke, et leedukad loobuvad Eesti piima ostmisest, kuid ei saa välistada, et mõni leedu tootja ei loobu või mõne aja pärast nad leiavad, et on siiski otstarbekas juustutootmist jätkata, kuid püüda seda müüa kuskile mujale, võib-olla ajutiselt ka lattu.
Me ei tea, kuivõrd suudavad Eesti piimatootjad Läti ja Leedu tootjate poolt ostmata jäetud piima kokku osta. Kui nad seda teevad, siis kui kiiresti ja millises ulatuses suudetakse tootmine ümber korraldada tootmaks pikema säilivusajaga kaupu (nt juustu, võid ja piimapulbrit). Kas selleks tuleks tootmisvõimsusi suurendada ja kui, siis palju see maksab ja kui kiiresti see tehtav on?
Praegu pole veel selge, kuivõrd õnnestub suurendada Eesti toodete müüki väljapoole Euroopa Liitu. On kindel, et Euroopas tekkib põllumajandussaaduste ülepakkumine, mis on juba hindu alla viimas, seega tuleb otsida võimalusi kaugemalt. Positiivne on see, et toiduainete vajadus on maailmas suur, kuid kas pakutav hind on sobiv ning kas suudetakse tootmine ja kaubavood kiiresti ümber korraldada, pole veel selge. Oluline see, et vähemalt praegu tunduvad suurem osa Eesti tootjatest ja töötlejatest olema valmis tegutsema. Riigipoolne aga ka EList tulev tugi on kindlasti oluline, kuid ükski riigiasutus ei saa majandusotsuseid ettevõtete eest teha.
Langevad hinnad võivad mõningate toidukaupade tarbimist suurendada ka Euroopas, kuid millises mahus ja milliseid kaupu tarbijad on valmis rohkem ostma, pole kindel. Toidukaupade hinnalangus võib tarbijad ergutama ostma muid kaupu ja teenuseid, sest selleks jääb raha üle, ning see oleks Euroopa suhteliselt kehvas seisus majandusele tervitatav.
Praegu pole veel teada, millised on Euroopa Liidu poolsed toetusmeetmed, kuid ülimalt tõenäoliselt need tulevad. Neljapäeval peaksid Brüsselis kohtuma ministrid üle Euroopa, siis peaks ka selguma, kas tulevad sekkumisostud ja milliseid muid toetusmeetmeid põllumeestele ja toiduainetetööstusele rakendatakse. Tundub, et ka WTO raames võetakse Venemaa vastu üht-teist ette, kuid sealt ei pruugi lähiajal positiivset mõju veel ilmneda, sest protsess on väga pikaajaline ning senine kogemus ütleb, et Venemaa lihtsalt ignoreerib talle mittesobivaid otsuseid.
On selge, et mõned ettevõtted satuvad tõsistesse raskustesse, kuid praeguse informatsiooni põhjal on olukord keerulisem nende jaoks, kes varasemaid sanktsioone pole tundnud ja kes on Venemaa teinud enda põhituruks. Nende seas on tõenäoliselt mõned Soome ettevõtted, aga võimalik, et ka Poola ja isegi Läti-Leedu omasid. Praegu pole selge, mis juhtub raskustesse sattunud ettevõtetega, seda ka seetõttu, et pole teada, milliseid toetusmeetmeid on plaanis rakendada.
Kiiresti ja edukalt turge ja tooteid vahetavad ettevõtted võivad pääseda suhteliselt lühiajalise ehmatusega, aeglaselt reageerivad ettevõtted võivad olla sunnitud hakkama koondama ja tegema kulukärpeid. Ettevõtete tulevik sõltub ka nende praegusest finantsseisust, sellest kas neil on võlakohustusi ja kui suured need on ning kuidas laenuandjad raskustesse sattunud klienti suhtuvad.
Kogu see määramatuse ring puudutab kõiki Euroopa riike ning kuigi meile võib tunduda, et Eesti on kõige tähtsam ja olulisem (ja meile ta seda kindlasti on), võib Eesti olla päris paljude teiste riikidega võrreldes oluliselt soodsamas seisus.
Kõige valusamini löövad sanktsioonid aga Venemaad ennast. Kuigi võis arvata, et Euroopa viimastele sanktsioonidele tulevad vastusanktsioonid, osutus Putini režiimi reaktsioon vängemaks oodatust. Riik, mis impordib olulise osa toidukaupadest, ei pääse defitsiidist ja hinnatõusust. Uute importööride otsimine võtab aega ja tuues kaugemalt (nt Ladina-Ameerikast) on need kaubad kindlasti ka kallimad. Kiiresti riknevaid piimatooteid (nt jogurtid, kohupiim) ei pruugi olla kuskilt võimalik importida. Ka kohalikud tootjad ei saa kuu-paariga tootmismahte mitte mingil viisil suurendada, parimal juhul võtab see aasta (köögiviljad), halvimal juhul kaks-kolm (lihatooted) aastat aega.
Kiirem inflatsioon teeb Venemaa elanikud veelgi vaesemaks. Rubla on juba mõnda aega odavnenud ja vähendanud venemaalaste importkaupade ostmise võimet, nüüd läheb see veelgi keerulisemaks. See võib mõjutada näiteks ka Vene turistide arvu ja ostusid Eestis. Aga võib-olla hakatakse hoogsamalt piirikaubandusega tegelema? Me ei tea seda veel. Tuleb ka arvestada sellega, et esialgu ei pruugita Venemaal sanktsioonide äraspidist mõju tajuda, kuid elu hakkab iga nädal aja kuuga keerulisemaks minema ning pilt võib 3-4 kuu pärast olla kõvasti nutusem. Kuidas Vene võimud sellele reageerivad, on teadmata. On selge, et Lääne mõistes ratsionaalse käitumisega pole seal enam mõtet arvestada.
Kuidas sellese kõigesse suhtuda?
Paanitseda pole mõtet. Iseenesest oleme kogu aeg teadnud, et idanaaber on ettearvamatu: toiduainetele on varemgi sanktsioone rakendatud ja mõned kehtivad juba kauem, näiteks piima- ja kalatooted, sealiha sissevedu Euroopa Liidust. Viimased kuud on väga selgelt osutanud Venemaaga seotud riskide kasvule ning kahjuks pole näha, et need väheneksid.
Jah, sanktsioonid mõjutavad majandust negatiivselt, kuid see efekt ei pruugi olla väga pikaajaline ja on ilmselt suhteliselt tagasihoidlik. Sanktsioonide mõju Soomele on kindlasti suurem kui Eestile, sest Soome pole varem Venemaa “sõbralikku” käitumist kogenud ja soomlased on palju naiivsemalt uskunud Venemaa võimalustesse ja Soome-Venemaa erisuhtesse. Kuid sanktsioonide mõju Venemaal endas on veelgi suurem.
Mida siis teha? Kui keegi tahab, siis võib ju edasi Venemaal tegutseda, kuid tuleb arvestada, et sealne majandusseis läheb veelgi kehvemaks ja poliitilised riskid kasvavad geomeetrilises progressioonis. Kus nad lõppevad, seda pole võimalik ennustada. Seega tuleb otsida teisi võimalusi: uued tooted, uued turud. Samuti tuleb päris paljudel õppida oma kaupu ja teenuseid müüma, parandada ettevõtte juhtimist ja tegevuste planeerimist. Väga oluline on omavaheline koostöö: vajadusel peaksid seda tegema Eesti ettevõtted (et jõuda teistele välisturgudele), kuid veelgi olulisem on, et Euroopa Liidu riigid omavahel koostööd teeksid ja ei hakkaks vastastikku üksteist süüdistama või üksteist „sanktsioneerima“.
Toimetaja: Rain Kooli