Ülle Hallik: pagulastest, leeride vahelt
Norra mälestas eile nelja aasta eest toimunud veresauna ohvreid. ERR raadiouudistele sellest uudislugu ette valmistades mõtlesin tahes-tahtmata tulistele sõnavõttudele, mida Eesti meedias ja sotsiaalmeedias pagulaste teemal kuulda, näha ja lugeda võib. Ja see teeb murelikuks mitmes mõttes.
Mul on mure, et tulihingelised pagulasvastased teevad midagi väga rumalat, mis tegelikkuses töötab kõigi, lõpuks nende endigi eesmärkide vastu. Breivik ja tema tapatöö peaks olema hoiatav näide. Kusjuures oma varasema liikmelisusega tühjendas massimõrvar lisaks moraalse tõrvaämbri ka parteile, mille vaated ei toeta pagulaste massilist vastuvõttu ehk siis aadetele, mille eest ta enda arvates võitlusse läks.
Mul on ka mure, et tulihingelised pagulasi abistada soovijad unustavad oma tuhinas kedagi teist kuulda võtta ega anna endale aru, et me ei räägi ainult numbritest. Me räägime päriselt olemasolevate inimeste ületoomisest absoluutselt teise kliimasse ja kultuuri. Ja meeldigu see või mitte – üks osa siinolijaist on kompromissitult selle vastu.
Mul on mure nendegi pärast, kes ei ole tulihingelised ning jäävad kahe ülejäänud leeri vahele. Tunnen endki ühena neist ning julgen seega öelda, et meile läheb küll korda põgenejate saatus, aga me pole samas nõus meetmetega, millega Euroopa järsult kasvavat probleemi kiirkorras lahendada püüab.
Üksikud sõnavõtud sellest leerist lähevad aga emotsioonide vahus lihtsalt kaotsi. Esiteks on kesktee kulgejate emotsioonid vaoshoitumad ja sõnavõtud arutlevamad. Valmislahendust ei ole ju võimalik pakkuda, aga arutelu asemel käib üksteise materdamine. Minu arvamus ja vale arvamus on ainsad alternatiivid. Taustal jooksevad numbrid, mis kord kasvavad ja siis kahanevad, mida liidetakse, korrutatakse ja jagatakse. Luuakse kvoote ja limiite.
Aga iga numbri taga on inimene. Ja igal inimesel on oma elus eesmärk. Nii nagu kõik põgenikud ei ole halbade kavatsustega, ei ole kõik ka headega ning skaala hea ja halva vahel on pikk. Mis peamine, nende maailmapilt on täiesti teistsugune. See ei ole ei halvem ega parem, aga väga teistsugune.
Seega ei saa me neid kohelda ning nende eesmärke hinnata oma maailmapilti eeskujuks võttes.
Tulijaid ei saa veenda ega sundida lõimuma, niisamuti ei saa kohalikku sallimatust käsu või mesijutuga sallivuseks muundada. Norra kogemus peaks õpetama, et kuigi pealtnäha elatakse rahus ja üksteisemõistmises, hõõgub tuha all tegelikult tuli. Eile neli aastat tagasi see lahvatas.
Vaid mõni päev enne Oslo-Utøya veresauna aastapäeva Rootsis ülisuure lõhkeainekogusega tabatud mehed võinuks ilmselt järgmise plahvatuse korraldada. Võib-olla just täna.
Nii et kas me võiksime juba ükskord üleriigilised sõimlemistalgud lõpetada ja hakata rahulikult arutlema, kuidas endaks jäädes ja teistega arvestades muutuvas maailmas toime tulla. Muu hulgas mõelda sellele, et meid ei kaitse nullkvoot ega müür piki riigipiiri. Kus on tahe, seal leitakse võimalus. Calais's toimuv peaks seda piisavalt tõestama.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli