Anna-Maria Penu: Venezuela – revolutsioon, mida ei toimunud?
34 surnut, ligi poolsada haavatut ja üle pooleteise tuhande kinnipeetu on üle kuu aja kestnud rahutuste tulemus, kuid „Venezuela ei ole Ukraina“, kirjutavad analüütikud, püüdes põhjendada rahvusvahelise üldsuse leigust seal toimuva suhtes. Ja neil on õigus.
Venezuelas tapetakse iga 20 minuti tagant ja päevas peetakse keskeltläbi viisteist erinevate nõudmistega meeleavaldust. Seal on maailma suurimad teadaolevad naftavarud, kuid seal on ka otsatud järjekorrad kaupluste uste taga, sest esmatarbekaupade puudus on viimastel kuudel muutunud krooniliseks. Ja kuigi viimase viieteistkümne aastaga on vaesuses elavate inimeste arv langenud 62,1 protsendilt 30,1 protsendile, on samal ajal riigist kontinendi kõrgeima kuritegevuse ning ebakindla majanduskeskkonna tõttu lahkunud üle miljoni inimese koos oma teadmiste ja rahaga.
Jah, põhjusi meeleavaldusteks on tõesti küllaga, valitsus surub proteste vägivalla abil maha, ajakirjanikele on suukorv pähe tõmmatud, ent sõjaohtu välisriigiga Venezuelas ei olevat.
Toimuva kohta on tegelikult raske leida neutraalset infot või enam-vähem tasakaalustatud analüüsi, sest igale sündmusele, liidri sõnavõtule, tervele valitsevale olukorrale leidub pea alati kaks tõlgendust: valitsuse ning opositsiooni oma. Ja need erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Mõlemad kasutavad lihtsustatud taktikat „meie – head, nemad – pahad“, süüdistades vastaspoolt fašismis, vägivallas ning kolmandate riikide mängukanniks olemises... ja seal „analüüs“ lõpeb.
Olenevalt poolest seisab vastase tegevusplaanide taga kas imperialistlik USA oma dollarimasinaga või siis kommunistlik Kuuba, kelle kõrval olla näha ka Venemaa tumedat varju. Mõned nädalad tagasi Twitterist kulutulena läbi jooksnud info, et vene väed olla juba Caracase lähedal, annab aimu sellest, millises kuulujuttudest pakatavas inforuumis toimub suur osa kahe poole poliitilisest võitlusest ja möödub venezuelalase argipäev.
Televisiooni võim
Venezuela ühiskonna tugev polariseerumine algas karismaatilise Hugo Chávezi võiduga 1998. aasta presidendivalimistel ning paisus tema valitsemisaastail veelgi rängemaks. Vasakintellektuaalide sõnul ei suutnud Venezuela eliit kunagi andestada vaesest perest, põlisrahva juurtega mehe tõusu riigipeaks. Tema võitu pärast 40 aastat kestnud kaksikparteivõimu poliitiliselt surnud punkti jõudnud Venezuelas, kus kiratseti majandusraskustes ning aina kasvava kuritegevuse küüsis, peetakse konjakiklaaside taga sigareid popsutades endiselt ajalooliseks apsuks. Saatuse julmaks naljaks. Kuid Chávezi tõus täitis paljude kaasmaalaste ameerikaliku unelma „postipoisist miljonäriks“, andes lootust kõigile tõrjutuile.
Ja ta võitis neljad presidendivalimised järjest.
Hugo Chávez valitses 14 aastat ja tegi seda peamiselt läbi televisiooni. Televisioon tegi Chávezi 1992. aastal läbikukkunud riigipöördekatse ajal kuulsaks, televisiooni kaudu jälgiti nii Venezuelas kui ka Kuubas suure juhi saladuses hoitud raske haiguse kulgemist, otsekui oleks tegemist seebiooperiga, ning televisioon on see, mille kaudu rahvast käimasolevate rahutuste ajal teadmatuses hoitakse. Samal ajal, kui tänavatel möllatakse, ei tule kohalike sõnul telekanalitest muud kui mõni seebiooper, spordivõistlus või dokumentaalfilm mõnest eksootilisest loomast.
Televisiooni võimest muuta inimese olemust kirjutas Giovanni Sartori ning hoiatas sellest tulenevate kohutavate tagajärgede eest: „Televisioon toodab pildi ja tühistab mõiste, ja seeläbi kärbib meie abstraktset mõtlemisvõimet ning kogu meie arusaamist.“
Chávez võis oma pühapäevases telesaates „Halloo, President“ pidada üheksatunniseid kõnesid, jutustada maast ja ilmast, sotsiaalsest õiglusest ja metsiku kapitalismi saatuslikest tagajärgedest, pikkida vahele käske oma ministritele, et nad kuhugi tee ehitaksid või kooli rajaksid ning seejärel riigistada näpuga osutades Caracase kesklinna uhkeid koloniaalhooneid või ettevõtteid, sest tal oli selline tuju. Chávezi sõnaosavus ja improviseerimisoskus olid kahtlemata märkimisväärsed ja messianismi kohta, mis on Venezuela ühiskonnas alati tugevalt tukselnud, olla ta öelnud, et tal ei ole mõtet selle vastu võidelda, vaid messianismi tuleb ära kasutada. Viimase presidendivalimiste kampaania ajal, kui ta haigus oli lõpusirgele jõudnud, tõdes ta ilma igasuguse irooniakübemeta, et ta ei ole juba ammu ainult üks mees. Ta on rahvas.
Ja see kõik mõjus, jättis jälje. Mitte ainult neisse, kes teda kinnisilmi pooldasid, vaid ka neisse, kes ta vastu olid. Chávez muutis venezuelalasi nii sotsiaalselt, poliitiliselt kui ka kultuuriliselt. Jah, revolutsioon toimus, kuigi vaid tinglikult parema Venezuela poole. Jon Lee Anderson tõdes üsna tabavalt 2012. aasta The New Yorkeris avaldatud loos, et: „Pärast pea tervet põlvkonda jätab Chávez oma kaasmaalased paljude vastusteta küsimuste ette ning vaid üheainsa kindla teadmisega: revolutsiooni, mida ta üritas lõpule viia, ei toimunud tegelikult kunagi“.
Revolutsioon, mida ei toimunud?
Tema lähikondlased tunnistavad, et ametiaja alguses arvas Chávez, et „inimlik kapitalism“ on teostatav. Siis aga mõistnud ta, et see on võimatu. „Ainuke tee vaesuse leevendamiseks on sotsialism,“ teatas ta uue sajandi hakul, kuid ta ei pidanud silmas Kuubat või Nõukogude Liitu. Ta rääkis millestki uuest, millestki paremast. „Me innoveerime või eksime,“ kõlas Chávezi motona Venezuela filosoofi ja Simón Bolívari õpetaja Simón Rodrígueze mõte.
Tõsi, et just Chávez sättis vaesed, ligi 70 protsenti riigi elanikkonnast, poliitika keskmesse. Ta vähendas vaeste osakaalu, likvideeris kirjaoskamatuse, viis ligi kolme miljonini elanikuni joogivee, kirjutas põhiseadusesse põliselanike õigused ning suunas arstiabi kõige kaugematesse ja kättesaamatumatesse paikadesse. Seda kõike Kuuba abiga, kes saatis Venezuelasse lahkelt arste ja õpetajaid nende naftalaevade vastu, mis Venezuelast omakorda nende poole saadeti.
Chávezi ja Fidel Castro suur sõprus parandas ka kuubalaste elu, kes ei pidanud enam igapäevaselt kannatama elektrikatkestuste, toitainete puuduse ja transpordiseisakute all. Kuigi, jah, ega kõik pole kuld, mis hiilgab. Uue nähtusena ilmus nende ellu Chávez, kelle isiklikku teleprogrammi kanti üle ka Havannas. See fakt aitas kaasa väga konkreetse huumori sünnile kuubalaste seas, aga lisas ka muret. Kuubalased elasid Chávezi televiseeritud haigusele kaasa suurema huviga kui Castro tervisele. Hirm, et venezuelalase surmaga lõpeb ka nafta ja langetakse tagasi elektrita, toiduta ja transpordita ellu, polnud sugugi põhjendamatu.
Samas tuleb tunnistada, et katastroofilised majandusnäitajad, mille Chávez 1998. aastal eest leidis, paranesid järgnevate aastate jooksul kenasti, kuigi mitte kunagi piisavalt. Riigistatud naftatööstusest (mille korruptsioonist ja erahuvidest pakatavale ajaloole olla asjatundjate sõnul raske võrdväärset leida) saadud tulu suunati lubatult ulatuslikesse sotsiaalprogrammidesse, ent ka võimuaparaadi lähedal seisvate gruppide taskutesse. Seda tüüpi majandusmehhanismid pole muidugi midagi uut ega erakordset, ent olenevalt riigijuhist ja ametlikust ideoloogiast see kas erutab meid või siis mitte. Ja Venezuela puhul vangutame me etteheitvalt pead.
Seega, kuigi Maailmapanga andmetel on rikaste ja vaeste vahel valitsevat ebavõrdsust Venezuelas jõudsalt vähendatud, lokkavad korruptsioon, klientelism, majanduskeskkonna ebakindlus ning läbipaistmatus rahaasjades seal endiselt edasi. Kui sellele kõigele lisada presidendi võim õigussüsteemi, kongressi ning teiste institutsioonide üle ja teisitimõtlejate sõnavabaduse piiramine, ongi meie ees järjekordne riik, kus hoolimata Jimmy Carteri Instituudi poolt tunnustatud demokraatlikest valimistest on demokraatiaga vähe pistmist.
Pärast Chávezit
Hugo Chávez suri aasta tagasi. Neil, kes väitsid, et pildilt kadunud Chávez on tema oponentide jaoks hullem rivaal kui elus Chávez, oli õigus. Tema järeltulija, Chávezi karismaga ning intelligentsiga võrreldamatu Nicolas Maduro, võitis möödunud kevadised presidendivalimised 50,66-protsendilise häälteenamusega ja tõestas taaskord Venezuela pooldumist. Vahe oli imeväike ja tundus, et lõpuks hakkab valitsuspoliitika toetajate arv vähenema... aga ei. Detsembris toimunud kohalike omavalitsuste valimistel saadud järjekordne kaotus oli opositsioonile suur löök, tekitades nende ridades lahkarvamusi meetmete suhtes, mida valitsuse kukutamiseks kasutada.
Lahkarvamused aga ei küta kirgi ainult opositsiooni ridades, vaid ka valitsust toetava sõjaväe südames polevat toetus aetava poliitika suhtes enam kaugeltki endine. See on kuulujutt, mis Ladina-Ameerika ajalugu arvestades ei peaks kedagi öösiti rahulikult magama laskma, ent Maduro tunnistas CNN-ile antud intervjuus vuntsi muiates, et tema ööund ei riku miski. See, et opositsioon kütab juba üle kuu aja kestnud tudengite meeleavaldustest alguse saanud protestilainega sisepoliitilist kliimat aina kuumemaks, Maduro valitsust tagasi astuma ei sunni.
„Võim,“ ütleb Maduro samas intervjuus hetk hiljem, „tuleks kõigi huvides saavutada mitte riigipöörde kaudu, vaid siiski valimistel, mida opositsioon 2002. aastal ka ebaõnnestunult proovis.“
Igati asjalik vastus, kuigi seda kuuldes kerkib suule paratamatult mõru muie. Venezuela olukord on sedavõrd keeruline, et pärast viisteist aastat kestnud monolooge on sügav poliitiline debatt kahe vastanduva poole vahel praktiliselt välistatud. Ja kui ei ole enam sõnu, paneb end maksma jõud. Ning siis võitjaid ei ole.
Toimetaja: Rain Kooli