Alo Lõhmus: kas hiied jäävad kestma?
Eestis on teada üle 800 kogukondliku hiiepaiga, lisaks mitu tuhat püha veekogu, üksikut kivi, puud, koobast, panka ja muud loodusobjekti. Aga kas te teate, kus asub teie kodule kõige lähem hiiesalu?
“Looduslike pühapaikade kaardistamine peaks olema praegu riiklikult sama oluline asi, kui oli regilaulude ja rahvapärimuse kogumine möödunud sajandi esimesel poolel,” ütles õpetaja ja külaelu edendaja Kaja Toikka, kelle Maavalla koda, Hiite Maja ning Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus valisid tänavuseks Hiie Sõbraks.
“Oleme uhked, et meie rahvaluulekogud on ühed maailma põhjalikumad, kuid looduslike pühapaikade kestmine tänase päevani on sama haruldane,” lisas Toikka.
Tõepoolest. Hiite ning nende kohta käiva pärimuse säilimine läbi kristlike sajandite ning isegi läbi verise ja vaenurohke 20. sajandi on väike ime. Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogu hinnangul on praegu nähtavalt kasutusel veel sajad ajaloolised pühapaigad. Paljudest allikatest tuuakse tervisevett ja neisse jäetakse ande, näiteks kraabitakse allikavette hõbevalget. Ohvrikividel võib näha münte ja pühadel puudel paelu, kirjutatakse Hiite Maja sihtasutuse teemakohases bukletis.
Mõistagi on nii mõnigi hiis uuele elule ärganud just viimasel paaril aastakümnel uue vabaduse ajal, kuid vaieldamatult on osa pühapaiku oma funktsiooni täitnud ka järjepidevalt, ehkki võõrale silmale varjatult. Vaimset sidet mõne loodusliku kohaga ei suutnud keelata isegi nõukogude võim, ja õnneks ei suutnud ta kõiki neid kohti ka füüsiliselt hävitada.
Kuid kas sama võib öelda ka praeguse plaanimajandusliku kapitalismi kohta? Hiied pole ju üksnes looduslikud objektid, vaid nad elavad rahva mälus ning ka kaovad koos rahvaga. Kui küla tühjeneb, sest inimesed on sealt linnadesse või Soome lahkunud, siis muutuvad ka sealsed hiied lihtsalt metsamaaks, mis vajab majandamist ja sanitaarraiet. Sajandeid edasi kestnud pärimus võib kaotsi minna tõepoolest just praegu. Kui hiisi ja nendega suhtlemise tavasid mäletavad vanainimesed lahkuvad teispoolsusse ning noored lahkuvad linna, ongi hiiega lõpp. Vaadakem Lääne-Euroopa hästi äramajandatud kultuurmaastikke: seal ongi see juba juhtunud.
Seetõttu väärib mu meelest igati toetamist hiieuurijate soov, et riik paneks oma õla alla hiite kaardistamisele ning kaitse alla võtmisele. Avalike arvamuse uuringu kohasel peab 84 protsenti elanikest looduslike pühapaikade kaitsmist oluliseks ning 61 protsenti on ise valmis selles osalema. 70 protsenti inimestest tunneb soovi looduslikke pühamuid sagedamini külastada ning nad teeksidki seda, kui pühapaikade kohta oleks teave paremini kättesaadav.
On tähelepanuväärne, et soosiv suhtumine eestlaste hiitesse on üks väheseid asju, mis ei lõhesta tänapäeva Eesti ühiskonda. Meie looduslike pühapaikade säilitamise poolt on mehed ja naised, eestlased ja venelased, kristlased ja ateistid. Võtkem siis midagi ette, et muistsete eestlaste tänaseni kostev sosin ei hääbuks.
Võib-olla seda tahtiski Taevaskoja Emaläte oma mulluse varinguga meile öelda?
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio regionaalteemaline päevakommentaar