Toomas Alatalu: Gaza soovib vanglarežiimist vabanemist
Briti peaminister David Cameron oli see, kes 27. juulil 2010 võrdles Gaza olukorda vanglarežiimiga, millele tuleb kohe teha lõpp. Nii ei läinud ja üleeile ületas Iisraeli uus sõda Gazas eelmise – detsembrist 2008 jaanuarini 2009 toimunud – sõja pikkuse ehk 22 päeva. Ning kestab üha.
Toonane ajavahemik tähendab teadlikule lugejale aega, mil Barack Obama oli juba valitud USA uueks presidendiks, ent ametis oli jätkuvalt George Bush (kuni 20. jaanuarini 2009), kelle ebaõnnestunud välispoliitika üheks „krooniks“ sai Gruusia sõjaline purustamine Venemaa poolt, mida lääne suurriigid võtsid sõber Vladimiri väikese vallatusena ehk siis vaatasid toimunule sisuliselt läbi sõrmede.
Kuna Moskvat toona ei karistatud ja oli ette teada, et Obama Lähis-Ida poliitika erineb Bushi omast, tekkis Iisraelis ilmne kiusatus kasutada viimast võimalust sekkumatult karistada Gazas valimiste teel võimule tulnud Hamasi. Midagi olulist siiski ei saavutatud, ehkki 1100-1400 tapetud palestiinlase kõrval kaotas Iisrael toona kõigest 13 meest.
8. juulil 2014 taas Gazat õhust tulistama hakanud Iisrael (17. juulil läks rünnakule ka maavägi) on tegutsenud samuti Venemaa uue, Krimmi ja Ida-Ukraina avantüüri varjus ning esmaspäevased ametlikud kokkuvõtted hukkunuist andsid pea võrdse seisu – nii Ida-Ukrainas kui ka Gazas on tapetuid üle 1100.
Mõlemat sõdimist saadab suur propagandasõda, mistõttu pean vajalikuks sedastada, et alljärgnev faktide kogum ja tõlgendamised langevad peamises kokku USA demokraadist ekspoliitiku ja julgeolekueksperdi Zbigniew Brzezinski seisukohtadega Fareed Zakariale 24. juulil antud intervjuus.
Esmalt sündmustetandrist. Aastatel 1967-2005 Iisraeli okupeeritud Gaza sektor on 40 kilomeetrit pikk ja 11-15 kilomeetrit lai maa-ala Vahemere ääres, millel (kõigest kolmandiku meie Hiiumaa suurusel alal) elab ligi kaks miljonit inimest. 2005. aastal viis Iisrael oma väed ja asunikud sealt välja, ent kehtestas – koos Egiptuse sõjalise režiimiga Gaza sektori blokaadi. Seda blokaadi on Euroopa Liitki püüdnud murda ja seda tõrjudes kaaperdas Iisraeli eriüksus rahvusvahelistes vetes Türgi kodanikke tappes humanitaarabilaeva. (Ülaltoodud Cameroni sõnad on öeldud selle intsidendi järgselt).
Totaalne suletus tõi kaasa selle, mis mujalgi vanglates toimub – läks lahti tunnelite ehitus, et pääseda vabalt rahvuskaaslaste juurde ja hankida eluks vajalikku. Teisisõnu – neid aastakümneid kasutatud tunneleid ei saa pidada niivõrd Israeli ründamiseks mõeldud objektideks, vaid pigem kaupade kohaletoimetamise kanaliteks. Pealegi – raketid ju viimasel viiel ja poolel aastal praktiliselt ei lennanud (kui, siis veel mainimata nädalase sõja päevil novembris 2012).
Sestap – ja seda ütleb selgelt ka Brzezinski – pole rakettide tulistamine praeguse sõja põhjus. Põhjus on hoopis Iisraeli ladviku kangekaelses elamuehituses okupeeritud, täpsemalt Palestiina riigile ettenähtud territooriumil Läänekadal ja Jeruusalemma linnas.
Ehitustegevuse jätkamine oli ja on omakorda seotud Barack Obama kolme Lähis-Ida rahuinitsiatiivi nurjumisega (Obama programmkõne 4. juunil 2009 Cairo Ülikoolis, George Mitchelli vahendatud rahuplaan aastatel 2011-2012 ja riigisekretär [välisminister -toim] John Kerry süstikdiplomaatia aastatel 2013-2014), mille otsesteks ja kaudseteks tagajärgedeks negatiivses plaanis on detsembris 2010 puhkenud araabia kevad, täielikult kontrollimatud sündmused Iraagis ja Liibüas ning raisatud ressursid kümnetes teistes riikides. Rääkimata sellest, et loogiliselt võttes peaks USA diplomaatia hetkel täistuuridega töötama pearindel, st Ukrainas, aga on sunnitud tegelema ka Palestiinaga.
Barack Obama ja Iisraeli ladviku suhteid näitas äsjane John Kerry lahkumine Iisraelist vahetult enne Iisraeli uue presidendi, Benjamin Netanyahu parteikaaslase ametisse vannutamist 24. juulil. Seda tseremooniat boikoteerisid ka Iisraeli parlamendi araablastest liikmed.
Praguse sündmusteahela vallandas Obama ja Netanyahu vastasseisust tulenev paigaltammumine, mis alati kätkeb endas ohtu ka lootusetuse kasvuks ja uute äärmuslaste esilekerkimiseks. 2006. aastal toimunud Palestiina parlamendi valimised (mida allakirjutanu jälgis Euroopa Nõukogu PA esindajana) andsid Iisraeli prognooside vastaselt võidu kümme aastat opositsioonis olnud Hamasile. Seda Tel Aviv ei aktsepteerinud, surudes ühel hetkel läbi ka Hamasi arvamise terroristlike organisatsioonide nimekirja.
2012. aastal ja ka äsja suutsid Läänekaldal võimul olev Fatah ja Hamas kokku leppida koalitsioonivalitsuses, mida Brzezinski hindab Hamasi asumisena mõõdukale kursile. Paraku vastas Netanyahu mõlemal korral sõja kuulutamisega Hamasile. Praeguse sõja kulg Gaza sektoris on selgelt kinnitanud, et Hamasil on jätkuvalt elanike toetus ja ka tema vastupanuvõime Iisraelile on kasvanud. Samas tuleb tõdeda sedagi, et Hamas ei kontrolli ega vastuta enam kõige eest – on temast radikaalsemaidki seltskondi.
Just viimased olid need, kes röövisid 12. juunil Läänekaldal kolm juudi noorukit, kelle surnukehad leiti 30. juunil. Kuigi vastutuse võtja oli teada (Dawlat al-Islam ehk kohalikud salafistid), kuulutas Netanyahu süüdlaseks Hamasi. Massiliste repressioonide kõrval Läänekaldal anti (enne surnukehade leidmist) mitu lööki ka Gaza sektori pihta. Seda nii vastusena sealt lennanud rakettidele kui ka nn täpsuslöökide korras.
Kujutada nüüd olukorda nii, et kõik tehtav on vastuseks Iisraeli tulistamisele, on liiast – ja kas ikka on euroopalik vastata ühe sõduri hukkumisele saja vastasleeri kuuluva isiku tapmisega? Ehk – et kas Iisraeli tegevus on adekvaatne? Rääkimata detailidest sõjategevuses, mida ÜRO inimõiguse volinik Naiv Pillay on juba kvalifitseerinud „sõjakuritegudeks“.
Kuniks jätkub separatistide vastupanu Ida-Ukrainas (õigemini Kremli keeldumine sõjategevuse lõpetamisest seal), on raske loota, et see lõpeks Gazas. Julgeks siiski arvata, et kontrollimatute islamiäärmuslaste uus võidukäik – Iraagis kalifaadi väljakuulutamise järel on nende kätte langenud suur osa Liibüa mererannikust ehk peamine naftatootmisala – lõpetab sõjategevuse Gazas. Seda tõotavad Obama administratsiooni poolt juba teadaantud rahasummad Gaza ülesehitamiseks ja üle Katari valitseja esitatud konflikti lahendusplaan.
Täpsemalt öeldes on tegu juba mitmel korral välja käidud ideega eraldada Iisraeli ja Palestiina riik teineteisest rahuvalvajatega (Netanyahu valitsuse veel 18. juunil 2009 esitatud programmnõuetest üheks on demilitariseeritud Palestiina), olgu nendeks ÜRO esindajad või USA enda kodanikud. Sedapuhku paigutataks nad nii Gaza-Iisraeli kui ka Gaza-Egiptuse piiridele ning see neutraalne seltskond peaks tagama Hamasi peanõude – keeldume elust vanglas, sest tahame maailmaga suhelda – täitmise.
Toimetaja: Rain Kooli