Rain Kooli: Siim Kallas ja kõikikallistav kõne
Estonia on eestlaste jaoks mõneti pühapaik. Ikkagi rahvusooper, ikkagi juba enne nõukogude aega rajatud. Ikkagi punaarmee brutaalses õhurünnakus hävinud. Ikkagi varemetest üles ehitatud. Eks see sõltu igaühe isiklikust (s)ilmavaatest, mida kellegi arvates tegi selle pühapaigaga Siim Kallas, astudes läinud laupäeval selle kammersaali ja pidades… no, sisuliselt kõne ”kõigile Eestimaa rahvastele”.
Meenutagem – manifest kõigile Eestimaa rahvastele oli meie iseseisvusdeklaratsioon. Kuulutus, mis andis kõigile 1918. aasta Eesti elanikele teada, et nende kaasmaalased kavatsevad kõigi tõenäosuste kiuste välja kuulutada oma riigi – ja mida see riik siis tähendab või tagab.
Nagu iseseisvusmanifestile kohane, oli see dokument suhteliselt lühike ja üldistav ning samas paratamatult kõikehaarav. Vastandeid täis: pimedus ja orjaöö versus kahel otsal lõkendavad pirrud; Sarmaatia lagendikel laiutav hävitav korralagedus versus maa ja rahva seaduslikud esindajad; rõhumine versus vabadus.
Kõigile sai midagi: naaberriikidele ja -rahvastele, venelastele, sakslastele, rootslastele ja juutidele ning ”teistele”. Kodaniku-, sõna-, trüki-, usu-, koosoleku-, liitude- ja streigivabadus; isiku- ja kodu puutumatus – kõik oli garanteeritud.
Samasugust laiahaardelisust oli märgata ka laupäeval peetud Siim Kallase kõnes, milles ta teatas… no, millest siis tegelikult? Küll märgiti ajakirjanduses, et Eesti presidendiks kandideerimisest, küll presidendikandidaadiks saamisest. Ise tõdes Kallas, et talle meeldib sõna ”pretendeerimine”, mis aga tähendab ”Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi taotlema, nõudlema, midagi saada või olla tahtma.
Seega teatas Siim Kallas sisuliselt ikka, et ”ma tahan saada Eesti presidendiks”. Vähemalt Kallase puhul pole küll seda varianti, et ta kuidagi tagasihoidlikult mõtleks, et tähtis on ikka osalemisrõõm ja ma lähen enda sooritust tegema ja kui alagrupist edasi ei saa, pole ka miskit katki. Kallas ei lähe presidendivalimistele, mõttes kandideerimine. Tema läheb võitma.
Kallase kõne oli kõikikallistav ja samas peaaegu jutupunktilik: Venemaa – korras, julgeolek – olemas, Euroopa – läbi käidud, majandus – tehtud!
Samas vältis Siim Kallas nii mitmeski kohas väga konkreetset kaldumist ühes või teises suunas: näiteks demograafiast ja sisserändest rääkides ei võtnud ta seisukohta, vaid tõdes, et praegu tuleb otsustada, kas me läheme edasi [eraldatud] soosaare või [avatud] linna ideoloogiaga. Kui oleme avatud, tähendab see nii sisse- kui väljarännet. Või siis et meie poliitika peab toetama Eesti kodanikkonna kasvu, kuid selleks ei pea tegema hinnaalandusi ei keele- ega lojaalsusnõuetes.
Üks kahest kõige jõulisemast Kallase peetud kõne lausest – Meil ei ole ühtegi moraalset õigust teha kodanike vahel vahet. Eestlane on Eesti kodanik! – puudus aga hiljem laiali saadetud kõne kirjalikust versioonist täiesti.
Teine selge seisukoht – mida ka võib (aga ei pruugi) pidada käeulatuseks migratsioonikriisi konservatiivsemalt suhtujate suunas – oli tõdemus, et Euroopa pole suutnud korralikult valida inimõiguste ja vabaduste ning julgeoleku ja piirangute vahel, kuid (nüüd tsiteerin) suurim inimõigus on elu – igal inimesel on õigus jääda ellu ja mitte saada maha tapetud mõne fanaatiku poolt.
Niisiis suuremaid riske vältida püüdes, kõik selges eesti keeles ja kõiki kõnetada püüdes – nii võib lihtsalt öeldes Siim Kallase kõne kokku võtta. Vaid majandussuunda ei olnud Kallas nõus praegusest üliliberaalsest turumajandusest grammigi painutama. Isegi presidendiks saamise nimel mitte.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.