Kaupo Meiel: Eesti vajab lootuseministeeriumi
Rootsi kirjamehe Jonas Jonassoni ülimalt muhedas romaanis “Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus” leidub üks kõrvallugu andekast ja mõtlemisvõimelisest trükkalist, kes võttis vastu tellimuse trükkida ja köita Piibel. Mees tegi filigraanse töö, Piibel tuli välja väga kaunis, kuid töö tellijale see siiski ei sobinud ja viskas kogu tiraaži prügimäele.
Andekas ja mõtlemisvõimeline trükkal oli ühe rea pühakirjale ise juurde kirjutanud. Tema versioonis lõppes Piibel sõnadega: “Orav näris käbi, muinasjutt sai läbi”.
Moto “Orav näris käbi, muinasjutt sai läbi” sümboliseerib meie igapäevaelu väga sagedasti ja sugugi mitte ainult sellepärast, et orav töötab muu hulgas Reformierakonna maskotina. See kehtib poliitikute ja valijate suhte kohta laiemalt väga hästi.
Poliitikast selles võtmes kõneldes polegi vaja pikalt seletada. Muinasjutte kõneldakse enne valimisi, aga siis saab muinasjutt läbi, kütuseaktsiis tõuseb, käibemaksuerisused kaovad, kaubad lähevad kallimaks, rikkad muutuvad vaesemaks ja vaesed muutuvad samuti vaesemaks.
Üks muinasjutt saab läbi ja teine algab siis, kui mõni tubli ja tuntud erakondlane ühest parteist teise astub.
Läinud kevadel ütles sotsiaaldemokraadist Tallinna linnavolikogu liige Lauri Laats nõnda: “Lisaks on Edgar Savisaar linnapeana käitunud ebaeetiliselt, kutsudes linna tulubaasi suurendamise eesmärgil üles inimesi registreerima tallinlaseks. Samal ajal ei ole aga suudetud tagada linnaelanike jaoks vajalikke teenuseid.”
Sel kevadel ütles keskerakondlasest Tallinna linnavolikogu liige Lauri Laats nõnda: “Keskerakond on Tallinna linna edukalt juhtinud, pealinnast on kujunenud Eesti arengu eestvedaja.”
Kõige klassikalisema näite muinasjutust ja elust, mis sellele järgneb, leiame kiirlaenude huvitavast maailmast. Muinasjutt, mida antud juhul kõnelevad inimesed endale enamasti ise, lõppeb üsna kiiresti ja oraval pole enam isegi käbi, mida närida.
Muinasjuttude äärmine populaarsus ilmneb siis, kui suurt konverentsisaali, kohalikku kultuurimaja või ökotoakest külastab mõni auramõõtja või rahvusvaheliselt tuntud selgeltnägija, kes näeb tõesti selgelt, peamiselt rahanumbrit, mis temaga suhtlemise eest välja tuleb käia.
Rohkem ja vähem kunstilisel tasemel muinasjutud ümbritsevad meid päevast päeva. Paradoks seisneb selles, et samal ajal, kui kuulame ja usume muinasjutte, elame tegelikult muinasjutu-järgset elu.
Põhiküsimus ongi selles, et miks me usume muinasjutte. Ilmselt sellepärast, et me ei ole suutelised tegelikkusel ja muinasjutul enam vahet tegema ning võibolla polegi nii halb kanduda ühest jutust pimestatuna järgmise samasuguse manu, peatudes vaid korraks hetkel, mil selgub, et oled taga ajanud tühja tuult ja veega täitnud sõela.
Vastus peitub lootuses, mis seisis tähtsal kohal Eesti iseseisvusmanifestiski. “Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel,” on manifesti kirjutatud. Lootusrikka tuleviku lävele olemegi seisma jäänud, aga tuleks ju sellest ometi üle lõpuks astuda. Üle läve ei ole viisakas isegi teisele inimesele kätt anda.
Lahendus peitub nagu alati juhtimises. Eestisse tuleb luua lootuseministeerium. Lootuseministeerium koordineeriks lootuste tekkimist ja luhtumist, jagaks lootusi vajadusel ümber ja hävitaks lootusetuid lootusi. Eesti on väga mitmes mõttes väga lootusrikas riik, viimane aeg oleks see seadustada.
Orav näris käbi, muinasjutt sai läbi.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar