Alo Lõhmus: kiiver pähe, kuid ilma trahvihirmuta!
Ametnike idee muuta rattakiivri kandmine kõigile ratturitele kohustuslikuks tekitas mõne nädala eest palju poleemikat. Olgu kohe öeldud, et ma ei ole kiivri vastane. Mul on rattakiiver olemas ning panen selle uhkusega pähe alati, kui võtan ette mõne pikema rattaringi. On selge, et kiivrist võib õnnetusse sattudes kasu olla ning soovitan kiivrit kanda kõigil, kes vähegi selleks vajadust tunnevad.
Kuid kiivri sunduslikuks muutmine ning üpris priskete trahvide määramine ilma kiivrita sõitjatele oleks mu meelest liiast. Olen nõus niinimetatud nähtmatu kiivri leiutaja Anna Haupti arvamusega tänases Eesti Päevalehes: "Kui jõuga sundida inimesi midagi kandma, siis tekitab see vastumeelsust. Me peaksime tahtma kiivrit kanda, mitte olema sunnitud kandma."
Anna Haupt jätkab, et traditsioonilised rattakiivrid on disainitud sporditarvetena ning see ongi nende suurim probleem ratturite jaoks, kes soovivad ratast igapäevaselt kasutada lihtsalt oma argiasjade ajamiseks.
Tõepoolest. Mõiste "rattasõit" alla mahub mitu erinevat nähtust, niihästi maratonidel rügamine, pikkade rattamatkade sooritamine, rattaga tööl käimine kui ka rattaga külapoodi piima ja leiva järele sõitmine. Kõigi nende tegevuste tõmbamine spordi liistule oleks sama, mis nõuda kõigilt autosõitjatelt kiivrite kandmist põhjendusel, et rallisõitjad seda ju teevad. Kahtlemata säästaks ka autos, taksos ja bussis kiivri kandmine elusid.
Põhjus, miks autokiivri idee näib absurdsena, rattakiivri kohustuslikkus aga mõistliku mõttena, peitub meie mõtlemise autokesksuses. Paljudel autosõitjatel – ja nende seas tundub olevat ka ametnikke – on raske harjuda mõttega, et ratas pole vaid spordivahend, vaid on autoga täiesti võrdne sõiduk.
Nii keskendub ka kiivriagitatsioon pahatihti hirmutamisele stiilis "rattasõit on väga ohtlik harrastus, ning vähim, mis sa enda kaitseks teha saad, on kiivri kandmine". Sellega kaasneb paratamatult ka sõnum: "kõige targem oleks rattaga liikluses üldse mitte osaleda". Nõnda tõrjutakse ratturid nende kaitsmise ettekäändel liiklusest vaikselt kõrvale. Kiivri kohustuslikuks muutmine paneks paljud rattasõidust üldse loobuma.
See oleks aga teravas kontrastis suhtumisega, mida kohtab arenenud rattalinnades nagu Kopenhaagen, Amsterdam või Barcelona.
Neis metropolides sõidavad tuhanded inimesed iga päev rattaga, kusjuures kiivri kandmine pole sugugi üldlevinud, sest ei sobi kontoriinimese ülikonna või kostüümiga alati kokku.
Rattasõit ei ole seal stigmatiseeritud ohtlikuks ekstreemharrastuseks. Turvaline väntamine on tagatud eeskujuliku rattateede ja spetsiaalselt ratastele mõeldud sõiduradade süsteemiga.
Mida rohkem on linnatänavail rattureid, seda tervemad on elanikud, seda puhtam on linnakeskkond ning – see võib mõnelegi olla üllatav tulemus – seda aupaklikumad on ratturite suhtes ka autojuhid.
Lisaks rattaradade vähesusele on Eesti rattaliikluses tegelikult mitu probleemi, mis tõesti vajaksid ametnike ja võib-olla ka seadusandja sekkumist.
Kui neil on kange himu midagi keelata, siis soovitan mõelda kõrvaklappide rattasõidu ajal kasutamise keelamisele. Kõrvad on ratturi peamiseks infoallikaks selja taga toimuva kohta ning on hirmutav näha linnaliikluses rattasõitjaid, kes on selle infokanali ummistanud muusikaga.
Teiseks pole sugugi kõik ratturid siiani aru saanud uue liiklusseadusega neile antud õigusest kasutada ülekäiguradu. Tsiteerin seadust: "Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil sõidukijuhi suhtes eesõigust."
Teisisõnu: foorita ülekäigurajast võib ratta seljas üle veereda küll, kuid ainult siis, kui läheduses pole autosid või kui need on niikuinii peatunud samaaegselt sebrat ületava jalakäija läbilaskmiseks. Ratturil üksi ei ole foorita sebral eesõigust.
See jalgrattur aga, kes mõne päeva eest isegi hetkeks kõrvale vaatamata mu auto nina eest üle sebra tuiskas, oli aga ilmselgelt teisel arvamusel. Kas ta ka kiivrit kandis, ei jõudnud ma suure ehmatusega tähelegi panna.
Kuula Alo Lõhmuse päevakommentaari siit.
Toimetaja: Marju Himma
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar