Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Kadi Viik: Jürgen Ligi ja rääkiva koera sündroom
Mõni päev tagasi said Eesti naised teada, mida rahandusminister Jürgen Ligi tegelikult arvab sellest, et naised poliitikat teevad.
Kui riigikogu majanduskomisjoni esimees ja vandeadvokaat Kaja Kallas (7153 häält) julges avalikult välja öelda, et ta pigem ei toeta Reformierakonna valdavat seisukohta rahastamisskandaalis, teatas Jürgen Ligi (5043 häält) saates "Kolmeraudne", et Kallas on "erakordselt noor ja eks ta lihtsustab" (Kaja Kallas on 35, sama vana kui Jürgen Ligi, kui ta esimest korda riigikokku valiti), "ta on see Facebooki-põlvkond, kes ei taju, et probleeme..." (Kaja Kallas on Riigikogu kodulehel oleva eluloo kirjelduse põhjal 13 aastat advokaadi, vandeadvokaadi ja partnerina töötanud, sama kaua kui Ligi valitsuse kodulehe andmetel omal ajal erialast tööd tegi), "ta on suuteline täitma väga säravaid esinduskohti" ning lõpetuseks tuli monumentaalne "tema kaunid suured silmad on tavaliselt tema kinnise suu kohal".
Mida me just kuulsime?
Üks tuttava tuttav kommenteeris Ligi sõnavõttu nii, et kuna Ligi sapp pritsib igas suunas, ei saa öelda, et ta soolisel alusel kedagi diskrimineeriks. Jah, olen minagi täheldanud, et Ligil on sapiga probleeme. Antud juhul on aga sapil selged sootunnused. "Tema kaunid suured silmad" annavad mõista, et Isa Jürgenil ei puudu arusaam, et tema erakonnakaaslane on kaunis naine ja seda patroneerivama ning šovinistlikuma hoiaku ta võtta saab. Televaatajale vihjatakse, et lisaks ilule pole selles inimeses peale erakordse nooruse ja kinnise suu midagi.
See on nii piinlik, et tahaks endale mäluaugu esile kutsuda. Loodan, et ka sotsiaalminister Hanno Pevkuril oli sama piinlik. Huvitav, kas Norra sotsiaalpsühholoog ja poliitik Berit Ås oli Jürgen Ligiga kohtunud, kui ta 1979. aastal sõnastas klassikalised võimutehnikad, millega (antud juhul naissoost) oponente vaigistada? Üks neist on täiesti kontekstiväliselt naise välimuse kommenteerimine, teine topeltkaristamine. Kui ta suu lahti teeb, on halb. Kui ta suud lahti ei tee, on ikka halb.
USA välisminister Hillary Rodham Clinton kirjutab oma 2003. aastal välja antud autobiograafilises teoses "rääkiva koera sündroomist": "Mõned inimesed on endiselt hämmastunud, et mõni naine /.../ suudab surve all enesele kindlaks jääda ning sealjuures olla selgesõnaline ja asjatundlik. Koer suudab rääkida!"* [autori tõlge]. Clinton teab, millest ta räägib, ühe säravama poliitikuna USA kaasaegses ajaloos on ta rääkiva koera sündroomi korduvalt omal nahal kogenud. Huvitav, milliseid tunnistusi Eesti naispoliitikud anda võiksid? Ja mitte poliitiliste oponentide, vaid oma erakonnakaaslaste kohta?
Seesama kinniste uste tagant vallandunud seksism mingis mõttes selgitab, miks Eesti poliitikas sedavõrd vähe naisi on. See ju näitab, mida Eesti võimuerakonna üks tipptegijatest tegelikult naistest poliitikas arvab: nad võiksid sobida esindusfunktsioonideks, näiteks läikivas kleidikeses linte läbi lõikama, aga nad ei tohiks sekkuda pärispoliitikasse. Parem oleks, kui läikiv kleidike pääseks pildile tõsise poliitiku abikaasa seljas, mitte poliitiku enda. Parem oleks, kui see kaunistaks kodus kulpi keerutavat, aeg-ajalt sünnitavat seksikiisut. Parem oleks, kui koer ei räägiks.
Maailma majandusfoorumi (WEF) 2012. aasta raportis on Eesti soolise võrdõiguslikkuse edetabelis oluliselt langenud. Olen alati jälginud pigem konkreetsete riikide trende kui täpset asukohta erinevates indeksites - kas liigutakse üles või alla ja millises tempos. Maailma riike ei ole kerge võrrelda ning igatahes jätavad indeksid midagi välja, mida mingis konkreetses regioonis oluliseks peetakse. Ka WEFi soolise võrdõiguslikkuse indeksile võib selles osas etteheiteid teha. Näiteks ei kajasta see ebavõrdsust teises suunas, ehk ei võta punkte maha, kui mehed mingis valdkonnas väga maha jäävad. Ja nii saab Eesti väga kõrgeid punkte tervise ja hariduse valdkonnas, mis ei ole adekvaatne.
On aga päris märkimisväärne, et mõne aastaga on meie väike innovaatiline, ratsionaalne tiiger sellise languse läbi suutnud teha. Ükskõik, kas selle põhjus on teiste kiirem areng või meie taandareng, ei tee asja paremaks see, kui valitsuse esindajad viskavad toredat "nalja" probleemide üle, mis paljudele naistele - ja meestele - väga tõsised on. Näiteks Jürgen Ligi, kui ta 23. oktoobril 2012 Riigikogu kõnepuldis ütles, et valitsus on väga sootundlik, kuna jätab nii mees- kui ka naisministrid palgatõusust jälle ilma. "Me vaatasime, et siin mingit diskrimineerimist ei oleks."
Esiteks arvab rahandusminister, et naisi on valitsuses mitmuses, teiseks peab ta sobivaks visata lahedat kildu ühe naisi - ja nende perekondi - kõige enam mõjutava tööturuprobleemi üle. Kui rahandusminister muidu probleemi ulatusest aru ei saa, siis võiks ta paluda oma ametkonnal välja arvutada, kui palju Eesti riik naiste madalate palkade tõttu SKP-s kaotab või kuidas naiste probleemid töö- ja pereelu ühitamisel nende tootlikkust ja demograafilisi näitajaid mõjutavad.
WEF näitab, et Eestil läheb soolise võrdõiguslikkusega kõige kehvemini just kahes valdkonnas - majanduses ja poliitikas. Olgem ausad, meil läheb halvasti ka meeste tervise ja hariduse valdkonnas. Mida aga teeb probleemide lahendamiseks minister, kelle käes on kõige võimsam hoob ehk siis riigieelarve? Millist kõnepruuki kasutab tipppoliitik oma naissoost kolleegidest rääkides, seda veel erakonnas, kus on tõsiseid raskusi naiste järelkasvuga? Loodan, et neid küsimusi küsivad endalt järgmiste valimiste aegu kõik naised ja nende pereliikmed.
Autor on sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna endine juhataja.
Mida me just kuulsime?
Üks tuttava tuttav kommenteeris Ligi sõnavõttu nii, et kuna Ligi sapp pritsib igas suunas, ei saa öelda, et ta soolisel alusel kedagi diskrimineeriks. Jah, olen minagi täheldanud, et Ligil on sapiga probleeme. Antud juhul on aga sapil selged sootunnused. "Tema kaunid suured silmad" annavad mõista, et Isa Jürgenil ei puudu arusaam, et tema erakonnakaaslane on kaunis naine ja seda patroneerivama ning šovinistlikuma hoiaku ta võtta saab. Televaatajale vihjatakse, et lisaks ilule pole selles inimeses peale erakordse nooruse ja kinnise suu midagi.
See on nii piinlik, et tahaks endale mäluaugu esile kutsuda. Loodan, et ka sotsiaalminister Hanno Pevkuril oli sama piinlik. Huvitav, kas Norra sotsiaalpsühholoog ja poliitik Berit Ås oli Jürgen Ligiga kohtunud, kui ta 1979. aastal sõnastas klassikalised võimutehnikad, millega (antud juhul naissoost) oponente vaigistada? Üks neist on täiesti kontekstiväliselt naise välimuse kommenteerimine, teine topeltkaristamine. Kui ta suu lahti teeb, on halb. Kui ta suud lahti ei tee, on ikka halb.
USA välisminister Hillary Rodham Clinton kirjutab oma 2003. aastal välja antud autobiograafilises teoses "rääkiva koera sündroomist": "Mõned inimesed on endiselt hämmastunud, et mõni naine /.../ suudab surve all enesele kindlaks jääda ning sealjuures olla selgesõnaline ja asjatundlik. Koer suudab rääkida!"* [autori tõlge]. Clinton teab, millest ta räägib, ühe säravama poliitikuna USA kaasaegses ajaloos on ta rääkiva koera sündroomi korduvalt omal nahal kogenud. Huvitav, milliseid tunnistusi Eesti naispoliitikud anda võiksid? Ja mitte poliitiliste oponentide, vaid oma erakonnakaaslaste kohta?
Seesama kinniste uste tagant vallandunud seksism mingis mõttes selgitab, miks Eesti poliitikas sedavõrd vähe naisi on. See ju näitab, mida Eesti võimuerakonna üks tipptegijatest tegelikult naistest poliitikas arvab: nad võiksid sobida esindusfunktsioonideks, näiteks läikivas kleidikeses linte läbi lõikama, aga nad ei tohiks sekkuda pärispoliitikasse. Parem oleks, kui läikiv kleidike pääseks pildile tõsise poliitiku abikaasa seljas, mitte poliitiku enda. Parem oleks, kui see kaunistaks kodus kulpi keerutavat, aeg-ajalt sünnitavat seksikiisut. Parem oleks, kui koer ei räägiks.
Maailma majandusfoorumi (WEF) 2012. aasta raportis on Eesti soolise võrdõiguslikkuse edetabelis oluliselt langenud. Olen alati jälginud pigem konkreetsete riikide trende kui täpset asukohta erinevates indeksites - kas liigutakse üles või alla ja millises tempos. Maailma riike ei ole kerge võrrelda ning igatahes jätavad indeksid midagi välja, mida mingis konkreetses regioonis oluliseks peetakse. Ka WEFi soolise võrdõiguslikkuse indeksile võib selles osas etteheiteid teha. Näiteks ei kajasta see ebavõrdsust teises suunas, ehk ei võta punkte maha, kui mehed mingis valdkonnas väga maha jäävad. Ja nii saab Eesti väga kõrgeid punkte tervise ja hariduse valdkonnas, mis ei ole adekvaatne.
On aga päris märkimisväärne, et mõne aastaga on meie väike innovaatiline, ratsionaalne tiiger sellise languse läbi suutnud teha. Ükskõik, kas selle põhjus on teiste kiirem areng või meie taandareng, ei tee asja paremaks see, kui valitsuse esindajad viskavad toredat "nalja" probleemide üle, mis paljudele naistele - ja meestele - väga tõsised on. Näiteks Jürgen Ligi, kui ta 23. oktoobril 2012 Riigikogu kõnepuldis ütles, et valitsus on väga sootundlik, kuna jätab nii mees- kui ka naisministrid palgatõusust jälle ilma. "Me vaatasime, et siin mingit diskrimineerimist ei oleks."
Esiteks arvab rahandusminister, et naisi on valitsuses mitmuses, teiseks peab ta sobivaks visata lahedat kildu ühe naisi - ja nende perekondi - kõige enam mõjutava tööturuprobleemi üle. Kui rahandusminister muidu probleemi ulatusest aru ei saa, siis võiks ta paluda oma ametkonnal välja arvutada, kui palju Eesti riik naiste madalate palkade tõttu SKP-s kaotab või kuidas naiste probleemid töö- ja pereelu ühitamisel nende tootlikkust ja demograafilisi näitajaid mõjutavad.
WEF näitab, et Eestil läheb soolise võrdõiguslikkusega kõige kehvemini just kahes valdkonnas - majanduses ja poliitikas. Olgem ausad, meil läheb halvasti ka meeste tervise ja hariduse valdkonnas. Mida aga teeb probleemide lahendamiseks minister, kelle käes on kõige võimsam hoob ehk siis riigieelarve? Millist kõnepruuki kasutab tipppoliitik oma naissoost kolleegidest rääkides, seda veel erakonnas, kus on tõsiseid raskusi naiste järelkasvuga? Loodan, et neid küsimusi küsivad endalt järgmiste valimiste aegu kõik naised ja nende pereliikmed.
Autor on sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna endine juhataja.
Toimetaja: Rain Kooli