Bianka Eelrand: Hispaania koolis unustasin vägivalla mõiste
Lugenud ajakirjandusest ja sotsiaalvõrgustikest endise kooliõe Liisa lugu sellest, kuidas teda omal ajal meie koolis kiusati, muutusin väga kurvaks, sest õppides ise tema paralleelklassis, ei märganud ma tema kallal korda saadetud julmusi oma silmaga kunagi. Ei osanud ilmselt tähele panna ning äkki poleks julgenud sekkuda ka – sellega on mul hirmutav kogemus olemas. Veel nukramaks tegid mind tema ülestunnistusele järgnenud kommentaarid internetis.
Kuus aastat Hispaanias elanuna pole ma selliste asjadega enam harjunud. Kui siin mõni selline koolivägivalla teemaline artikkel uudistes ilmubki, ei põlastata ega süüdistata selle kommentaarides ohvrit. Alati on aruteludes kannatanule jagunud toetust ja hukkamõist kuulub neile, kes sellist õudust põhjustavad. Liisa omaga sarnastest juhtumitest kuuldes või lugedes seda teemat puudutavaid artikleid olen iga korraga aina tänulikum, et ei ela enam niisuguses keskkonnas, kus teisele liiga tegemine on hobi, normaalsus ja harjumus.
Tallinna 21.koolis minul - erinevalt Liisast - oma klassiga tegelikult vedas, kokku olid sattunud kõik enam-vähem täie mõistuse, empaatiavõime ja vastutustundega inimesed ja ma ei sattunud kunagi kiusamise ohvriks ega ka selle põhjustajaks. Väljaspool kooli tuli seda aga ette küll. Ujumistrennis sain ma trennikaaslaste käest pidevalt mõnitada kas näiteks riietuse pärast või siis täiesti ilma nähtava põhjuseta. Kord trennilaagris süüdistati mind miskipärast rahavarguses. Siiani pole aru saanud, et miks just mind. Ja nagu näha, pole ka unustanud.
Otsese füüsilise vägivallaga seondub minu jaoks mälestus sellest, kuidas üks paralleelis käinud käitumisprobleemidega tüdruk mulle kõrvakiilu andis – mitte sellepärast, et tal oleks minuga probleeme olnud, vaid sellepärast, et ta sõimas mu parimat sõbrannat ja ma hakkasin talle vastu. Asi lõppes muidugi sellega, et ma rohkem ei julgenudki kellegi kaitseks välja astuda. Õnneks tean, et see sama tüdruk on nüüdseks oma probleemidest lahti saanud ja täiesti toredaks inimeseks kasvanud.
Minu kogemus Hispaania kooliga algas septembris 2009, kõige tundlikumas vanuses ja pealtnäha kõige ebamugavamates tingimustes - olin suvel saanud 14, erinesin koolikaaslastest pika kasvu, heledate silmade ja blondide juuste tõttu ning rääkisin hispaania keelt kõigest mõne sõna jagu.
Kui ma esimest korda koolimaja uksest sisse astusin, siis kartsin loomulikult, et keegi ei taha uue välismaalasega suhelda. Aktuse ajal suures spordisaalis vaadati mind pilkudega, nagu oleksin pärit teiselt planeedilt. Ei saa öelda, et see oleks meeldiv olnud.
Kui me klassiruumi jõudsime ja maha istusime, pöördusid kaks tüdrukut kohe minu poole ja alustasid minuga vestlust. Nii palju, kui ma sel hetkel aru sain, küsisid nad vist mu nime ja kust ma pärit olen.
Järgmisel koolipäeval enne vahetundi astusid ligi järgmised kaks tüdrukut, et küsida, kas ma tahaksin nendega koos vahetundi minna ja seal aega veeta. Mõni hetk hiljem, kui vahetunnikell helises, tulid eelmisel päeval minuga kõnelenud tüdrukud ja tegid sama ettepaneku. Võimalust nende keelt ülimalt kiiresti ära õppida ei saanudki kuidagi tekkida.
Mitte ainult klassikaaslased ei tundnud minu vastu sõbralikku huvi, vaid sama tegid ka õpetajad. Tunnis võis kuluda lausa mitukümmend minutit minu "uurimise" peale.
Nädalalõpuks olin ma juba kutsutud oma uue pinginaabri ja siiani üheks paremaks sõbrannaks jäänud Rocío sünnipäevale.
Järgmisel aastal, kui meid oli klassis vähem, kujunes meie kõigi omavaheline läbisaamine veel toredamaks.
Hispaanias panin juba esimestel koolipäevadel tähele, et üksteise musitamine–kallistamine ehk siis üksteisest hoolimine ja selle välja näitamine on kõige tavalisem tegevus. Alguses oli seda lausa imelik, ehkki samas mitte ebameeldiv vaadata. Nüüdseks olen ma sellega juba ammu harjunud ja minu jaoks on see täiesti normaalne.
Imestama pani alguses ka see, et kui mõnel õpetajal, kellega me rohkem kokku puutusime, oli sünnipäev, siis kujunes sellest sageli vaba tund, kuna me olime kooli kaasa viinud kooki ja suupisteid. Viimasel aastal tegime inglise keele õpetajale klassiruumides üllatuspeo.
Keegi mu Eesti sõpradest ja klassikaaslastest, kellega siiani suhtlen, ei ole millestki sellisest rääkinud – ei sünnipäevapidudest ega muudest üllatusest, aga siin olen osalenud väga paljudel.
Mäletan, kuidas sain Eestis klassijuhatajalt pahandada ainult selle eest, et tahtsin temaga koos pilti teha.
Enamik minu ega mu noorema õe koolikaaslastest ei tea ilmselt isegi teoreetiliselt, mida kaasõpilaste või õpetajate poolt korda saadetud kiusamine tähendab. Neil lihtsalt pole sellisest terminist aimu. Ainuke kord, kui ma üldse kaklust nägema juhtusin, leidis see aset kahe teismelise poisi vahel koolimaja ukse ees, aga üks vanem meesõpetaja (endine sõjaväelane sealjuures) läks ruttu vahele ja midagi tõsist ei juhtunudki.
Hispaanlastel pole kommet pilku ära pöörata või ükskõikselt haigutada, kui keegi hädas on. Koolist tulles võis tihti juhtuda ka nii, et isegi, kui üksi tänava korraks lihtsalt pingi peale istusin, tuli mõni mööduja minu juurde ja küsis, kas kõik on ikka korras. Kui üks vanainimene kõnnitee ääre taha takerdus ja kukkus, tormas tema poole igast suunast kogu tänava täis rahvast.
Hoolimine, märkamine ja reageerimine on hispaanlastele kaasa sündinud ja südames, seetõttu ongi kiusamist ja koolivägivalda, aga ka hüljatud lapsi või üksildasi eakaid Eestiga võrreldes kordades vähem – kui üldse.
Toimetaja: Rain Kooli