Kätlin Konstabel: minna kappi alles surres
David Bowie oli sõna-ja elamisvabaduse musternäidis ja lakmuspaber, kirjutab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel oma arvamusloos.
Eilehommikune uudis David Bowie surmast oli täiesti kohatu, sobimatu, rumal, uskumatu. Bowie on kogu aeg olnud, lihtsalt muutunud või taustal, peidus oma elu elanud. Ja nüüd suri ta kaks päeva pärast enda – ja minu – sünnipäeva…
Jah, 8. jaanuaril oli mul sünnipäev ning külalisi kutsudes sai üritus naljapärast nimetatud David Bowie sünnipäeva ja uue plaadi tähistamiseks. Mõtlesin, et sama sünnikuupäevaga eputada pole suur patt, aga kui külalised seda plaati kuulavad, mida nad siis mu ettevõtmisest mõtlevad. Mängima seda peo ajal ei pane, pole üldse selline laheda piduse olemise album, mõne külalise võib-olla hirmutab hoopis ära ja üldse.
Täiesti mittebowielik närvitsemine, eksole.
Me võime rääkida geeniusest ja ikoonist ja staarist – kelle sarnased me isegi kunagi olla ei saa. Aga unustame geeniuse ja need muud ülivõrded ja mõtleme inimesest. Triviaalne tõde, aga tõde ometi – kõigilt saab õppida.
Ma ei analüüsi Bowie muusikat, ei oskagi. Ma ei kvalifitseeru ka tulihingeliseks fänniks. Ei mäleta isegi, miks ma päriselt avastasin Bowie alles „Earthlingi“ ilmudes ja siis leidsin „Outside’i“. Aga ma mäletan, et ma sain nende kahe plaadiga aru, et see on see õige vanemaks saamise viis – selline, kus sünniaasta on lihtsalt number passis.
Ei saa olla vanemaks saamise ettekirjutust „kahekümneselt käitu nii, neljakümneselt naa, ja kuuekümneselt ole pigem vagusi“. Vaimukus, vaimuvärskus ja eksperimenteerimisjulgus – miks peaks need olema varutud vaid noortele või ainult vanadele? Või ainult n-ö kunstiinimestele?
Ja julgus oma elule otsa vaadata… ei, me ei pea kõik olema valmis raskelt haigena ja surmaks valmistudes tipptasemel muusikaalbumit tegema – aga iseendale, oma elule ja selle mõttekusele otsa vaadata võiksime aeg-ajalt ometi, vanusest ja ametist sõltumata.
Julgus teadlikult muutuda ja katsetada. Mitte ainult muusikas, vaid endaga. Miks ei või mees soovi korral kanda kleiti – kui see meeldib ja on tema arvates ilus? (Muide, saja aasta eest kandsid naised ainult kleiti ja seelikut, ei mingeid pikki pükse avalikus kohas). Ja miks ei või ühel hetkel elada isiklikku elu rajus roki- ja vabas hipivaimus ning hiljem olla korralik klassikaline pereinimene?
Miks üldse peaks keegi teine meie jaoks defineerima, milline on õige või korralik viis elada – kui päriselt keegi ei saa haiget, kedagi ei solvata, inimene ise on õnnelik ja ajab oma asja?
Keegi ei saa meile ka ette kirjutada, kas me peame olema alati ühemõttelised või vajama eraldi kommentaaride köidet – kui see on meie viis ja valik olla.
David Bowie oli sõna-ja elamisvabaduse musternäidis ja lakmuspaber. Minna kappi alles surres, mitte varem – nagu Bowie oma viimases, „Lazaruse“ nimelises videos.
Tihti jäävad muusikas meelde ja helisema mingid pealtnäha juhuslikud fraasid, pealtnäha juhuslikest lugudest. Et kangelane olla saab võib-olla vaid üheks päevaks. Õrnkurb alistunud fraas „...and I would be your slave“ samanimelisest laulust… ja pole kellelgi õigus öelda, et nii ei ole mõistlik öelda ega armastada.
„The Stars (are out tonight)“ video alguses Bowie ja Tilda Swintoni dialoog supermarketis, teemaks „we have a nice life“ (täiesti imeline väike stseen) – ja mis sellest elust järele jääb või kas sellises elus ennegi kõik tore oli?
Mina sain David Bowie surmauudisest uuesti meeldetuletuse, et aega pole raisata. Mitte selles osas, mis inimestesse puutub. Isegi kui veebilehed ja sotsiaalvõrgustikuprofiilid ei kao, pole inimesed igavesed.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli