Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Markus Larkovirta: eestlased peavad oma keele ja kultuuri Soomes ise maksma panema
Nii mõnedki Eestis teavad, et Soomes tähistatakse iseseisvuspäeva 6. detsembril. Teavad sedagi, et 28. veebruar on Soome kultuuri päev ehk Kalevala päev. Soomes see aga väga laialt teada ei ole, et Eesti iseseisvuspäev on 24. veebruaril. Isegi see mitte, mis aastal Eesti üldse iseseisvaks sai. Emakeelepäevast või kodanikupäevast rääkimata.
Tallinnas ja Põhja-Eesti rannikul on soome keele oskus muu Eestiga võrreldes hästi levinud. Soome turistid saavad ilma probleemideta pealinna poodides ja restoranides oma emakeeles läbi, kuid Helsingi kauplustes eesti keeles ostelda sama lihtne ei ole.
Muistsel ajal ülelahenaabrid siiski kumbki oma emakeeles omavahel suhtlesid, nii nagu seda praegu teevad rootslased, norrakad ja taanlased omakeskis. Kust see tuleneb, et keeleoskus ja kultuurivahetus kipub siinmail kaunis ühesuunaline olema?
Viimase poolsajandi vältel on kultuurivahetuses olnud keskne osa televisioonil. Ajalooline fakt on siiski see, et Eestis käivitati telesaated enne kui Soomes ja Helsingi ümbruse esimesed telekaomanikud suunasid oma antennid hoopis Tallinna poole. Eks eesti keelest tol ajal Helsingis mingil määral saadigi aru, isegi kui seda ise ei räägitud.
Olukord muutus kiiresti seoses Soome televisiooni tekkimisega ja seda veel rohkem kui ühe kanaliga. Televaatajale lahe mõlemal kaldal pakuti valikuvõimalusi. Teadagi, kummas suunas saadete vaadatavus suurem oli, kui ühel pool olid eetris peamiselt läänelik teabevahendus ja meelelahutus ning teisel olid ülekaalus Moskvas kooskõlastatud uudised.
Aegamööda tekkis soomlastele lisaks võimalus Tallinnat ise külastada, kuid vastavas mahus eestlastele Helsingit väisata esialgu teadupärast mitte. Aastate vältel kujunes defitsiitkauba vahendamine sootuks olulisemaks rahvusvahelise suhtlemise elemendiks kui keele ja kultuuri vastastikune omandamine.
Ajaloo pärandil on tänaseni roll eestlaste ja soomlaste omavahelises suhtlemises. Kuigi praeguseks on Eesti sisuliselt läänelikum riik ja ühiskond kui Soome, ei teata seda asjaolu Soomes. Suure venna hoiak kajastub muuski kui rahvaarvus.
Ometi ei ole eesti keele õppimine ja kultuuriga tutvumine soomlasele põhimõtteliselt põrmugi keerulisem ülesanne kui eestlasele soome keele ja kultuuri omandamine. Enamusele soomlastest pole lihtsalt kohale jõudnud, et eestlastelt võiks olla midagi õppida. Eesti keelt valdab soomlastest põhiliselt vaid estofiilide kitsavõitu ringkond.
Olukorras on raske suuri muudatusi ette näha nii kaua, kui enamust soomlasi köidab Eestis peamiselt võimalus odavaid sisseoste teha ja eestlasi omakorda ahvatlevad Soome kolima suurem sissetulek ning arenenum sotsiaalne kindlustatus. Sellistes tingimustes on keele ja kultuuri ühesuunaline omandamine juba paratamatult sisse kodeeritud.
Eelnimetatud Skandinaavia riikide ja rahvaste omavaheline intensiivne suhtlemine on lisaks keelelisele sarnasusele tingitud ka ühisest ajaloost ja ühiskondade homogeensest arenemisest. Kui rootslaste suhtumine oma naabritesse omal ajal oligi suurevennalikult üleolev ja ülbevõitu, on hilisem areng asjaolud paika pannud - kas või Norra hoogsa majandusarengu tõttu.
Nii ei saa me ka välistada seda, et kunagi kaugemas tulevikus võivad inimesed ja tarbekaubad liikuda üle lahe hoopis vastupidises suunas kui praegu. Ju siis tekib sel juhul soomlasteski motivatsioon eesti keelt õppida, esialgu arusaamise tasemel ja aegamööda sügavamalt. Parem arusaamine omakorda lisab teadmisi ajaloost ja kultuurist.
Majanduse arengutele lootma jääda siiski ei maksa. Need võivad tulla, kuid sama hästi ka tulemata jääda. Midagi oleks mõistlik ka ise teha ja seda mõlemapoolselt.
Rootsis elab soomlasi ja nende järeltulijaid hinnanguliselt ligi pool miljonit. Mitmed nendest ja iseäranis järeltulijatest on jäädavalt rootsistunud, kuid mitte kaugeltki kõik. Täielikust assimileerumisest on asi õnneks väga kaugel. Tänu selle eest kuulub kümnetele tuhandetele rootsisoomlastele, kes aastate vältel on oma keele ja kultuuripärandi Rootsis ise maksma pannud.
Nii ei olegi eesti keele ja kultuuri levitamine Soomes kellegi muu teha, kui seal elavate eestlaste endi. Riigid võivad muidugi nii mõndagi teha ja peavadki tegema, kuid põhiliselt on asi eestlastes, nende isetegevuses ja kodanikuühendustes, igapäevahoiakutes selle suhtes, kuidas nad oma pärandit ise hindavad ja milline on suhtumine elukohariiki.
Lastele tuleb nõuda emakeelset kooliharidust. Huviringe ja laulukoore tuleb ise käima lükkata, ehkki toetust selleks võib küsida riikidelt ja asukoha kohalikult omavalitsuselt. Raamatukogudes tuleb eestikeelset kirjandust küsida. Kas või kama ja hapukapsast tuleb lauale panna.
Kui Soomes elavad eestlased oma keelt, kultuuri, ajalugu ja juuri ise au sees ei pea, kuidas saaks oodata, et soomlased nendest lugu peaksid? Vastastik lugupidamine eeldab lähtumist võrdsuse põhimõttest ja kultuuriline võrdväärtsus rahvaarvust ei sõltu. Eesti keel on siiski umbes 35 000 Soome elaniku emakeel ja eestlased on Soomes elavatest muukeelsetest suuruselt teine keelerühm.
Kui soomeeestlased ise oma keele ja kultuuriga rinda ei pista, jääbki Soome laht sama laiaks kui ta vene ajal oli. Kuigi füüsiliselt kergemini ja kiiremini ületatav, jääb meri üksteisest erandama kaht omavahel võõrast rahvast, kelle vastastik arusaamine on parimalgi juhul ühesuunaline.
Sellest oleks tuline kahju.
Autori pakutud pealkiri artiklile oli "Soome laht tuleb vaimselt ületada".
Muistsel ajal ülelahenaabrid siiski kumbki oma emakeeles omavahel suhtlesid, nii nagu seda praegu teevad rootslased, norrakad ja taanlased omakeskis. Kust see tuleneb, et keeleoskus ja kultuurivahetus kipub siinmail kaunis ühesuunaline olema?
Viimase poolsajandi vältel on kultuurivahetuses olnud keskne osa televisioonil. Ajalooline fakt on siiski see, et Eestis käivitati telesaated enne kui Soomes ja Helsingi ümbruse esimesed telekaomanikud suunasid oma antennid hoopis Tallinna poole. Eks eesti keelest tol ajal Helsingis mingil määral saadigi aru, isegi kui seda ise ei räägitud.
Olukord muutus kiiresti seoses Soome televisiooni tekkimisega ja seda veel rohkem kui ühe kanaliga. Televaatajale lahe mõlemal kaldal pakuti valikuvõimalusi. Teadagi, kummas suunas saadete vaadatavus suurem oli, kui ühel pool olid eetris peamiselt läänelik teabevahendus ja meelelahutus ning teisel olid ülekaalus Moskvas kooskõlastatud uudised.
Aegamööda tekkis soomlastele lisaks võimalus Tallinnat ise külastada, kuid vastavas mahus eestlastele Helsingit väisata esialgu teadupärast mitte. Aastate vältel kujunes defitsiitkauba vahendamine sootuks olulisemaks rahvusvahelise suhtlemise elemendiks kui keele ja kultuuri vastastikune omandamine.
Ajaloo pärandil on tänaseni roll eestlaste ja soomlaste omavahelises suhtlemises. Kuigi praeguseks on Eesti sisuliselt läänelikum riik ja ühiskond kui Soome, ei teata seda asjaolu Soomes. Suure venna hoiak kajastub muuski kui rahvaarvus.
Ometi ei ole eesti keele õppimine ja kultuuriga tutvumine soomlasele põhimõtteliselt põrmugi keerulisem ülesanne kui eestlasele soome keele ja kultuuri omandamine. Enamusele soomlastest pole lihtsalt kohale jõudnud, et eestlastelt võiks olla midagi õppida. Eesti keelt valdab soomlastest põhiliselt vaid estofiilide kitsavõitu ringkond.
Olukorras on raske suuri muudatusi ette näha nii kaua, kui enamust soomlasi köidab Eestis peamiselt võimalus odavaid sisseoste teha ja eestlasi omakorda ahvatlevad Soome kolima suurem sissetulek ning arenenum sotsiaalne kindlustatus. Sellistes tingimustes on keele ja kultuuri ühesuunaline omandamine juba paratamatult sisse kodeeritud.
Eelnimetatud Skandinaavia riikide ja rahvaste omavaheline intensiivne suhtlemine on lisaks keelelisele sarnasusele tingitud ka ühisest ajaloost ja ühiskondade homogeensest arenemisest. Kui rootslaste suhtumine oma naabritesse omal ajal oligi suurevennalikult üleolev ja ülbevõitu, on hilisem areng asjaolud paika pannud - kas või Norra hoogsa majandusarengu tõttu.
Nii ei saa me ka välistada seda, et kunagi kaugemas tulevikus võivad inimesed ja tarbekaubad liikuda üle lahe hoopis vastupidises suunas kui praegu. Ju siis tekib sel juhul soomlasteski motivatsioon eesti keelt õppida, esialgu arusaamise tasemel ja aegamööda sügavamalt. Parem arusaamine omakorda lisab teadmisi ajaloost ja kultuurist.
Majanduse arengutele lootma jääda siiski ei maksa. Need võivad tulla, kuid sama hästi ka tulemata jääda. Midagi oleks mõistlik ka ise teha ja seda mõlemapoolselt.
Rootsis elab soomlasi ja nende järeltulijaid hinnanguliselt ligi pool miljonit. Mitmed nendest ja iseäranis järeltulijatest on jäädavalt rootsistunud, kuid mitte kaugeltki kõik. Täielikust assimileerumisest on asi õnneks väga kaugel. Tänu selle eest kuulub kümnetele tuhandetele rootsisoomlastele, kes aastate vältel on oma keele ja kultuuripärandi Rootsis ise maksma pannud.
Nii ei olegi eesti keele ja kultuuri levitamine Soomes kellegi muu teha, kui seal elavate eestlaste endi. Riigid võivad muidugi nii mõndagi teha ja peavadki tegema, kuid põhiliselt on asi eestlastes, nende isetegevuses ja kodanikuühendustes, igapäevahoiakutes selle suhtes, kuidas nad oma pärandit ise hindavad ja milline on suhtumine elukohariiki.
Lastele tuleb nõuda emakeelset kooliharidust. Huviringe ja laulukoore tuleb ise käima lükkata, ehkki toetust selleks võib küsida riikidelt ja asukoha kohalikult omavalitsuselt. Raamatukogudes tuleb eestikeelset kirjandust küsida. Kas või kama ja hapukapsast tuleb lauale panna.
Kui Soomes elavad eestlased oma keelt, kultuuri, ajalugu ja juuri ise au sees ei pea, kuidas saaks oodata, et soomlased nendest lugu peaksid? Vastastik lugupidamine eeldab lähtumist võrdsuse põhimõttest ja kultuuriline võrdväärtsus rahvaarvust ei sõltu. Eesti keel on siiski umbes 35 000 Soome elaniku emakeel ja eestlased on Soomes elavatest muukeelsetest suuruselt teine keelerühm.
Kui soomeeestlased ise oma keele ja kultuuriga rinda ei pista, jääbki Soome laht sama laiaks kui ta vene ajal oli. Kuigi füüsiliselt kergemini ja kiiremini ületatav, jääb meri üksteisest erandama kaht omavahel võõrast rahvast, kelle vastastik arusaamine on parimalgi juhul ühesuunaline.
Sellest oleks tuline kahju.
Autori pakutud pealkiri artiklile oli "Soome laht tuleb vaimselt ületada".
Toimetaja: Rain Kooli