Kajar Kase: miks ma usun, et Hillary Clinton saab USA presidendiks
Kuna ma olen terve valimistsükli ajal provotseerinud inimesi Donald Trumpi võidu peale kihla vedama, siis oleks vist aus panna kirja, miks ma arvan, et Hillary Clinton võidab, kirjutab ERRi toimetaja Kajar Kase oma arvamusloos.
Olen palju kuulnud ja lugenud mõtteid stiilis "Brexit juhtus, mida keegi ei oodanud, järelikult võib Trump ka presidendiks saada" või "Lollidel inimestel on igal pool üha rohkem tähtsust ja ameeriklased on eriti lollid, nii et raudselt valivad Trumpi".
See on kõik väga tore ja võib kõlada loogiliselt, aga see ei ole analüüs. See on lihtsustatud mustrite otsimine a la kui sa oled märtsis sündinud, siis on sul sel kuul rahaga hästi.
Päris analüüs on see, kui me vaatame reaalselt, kuidas inimesed plaanivad USAs hääletada. Õnneks on see ala, kus teadmistepõhist analüüsi on väga palju. Nagu ma olen varem öelnud, meeldib mulle Nate Silveri leht 538, mille järgi Clintoni presidendiks saamise tõenäosus on praegu üle 70 protsendi. Selgitan, kust see arv tuleb.
USAs on presidendivalimiste võitmiseks vaja saada mitte kõige rohkem hääli, vaid võita suuremas hulgas osariikides. USA 50 osariigile on antud rahvaarvu järgi erinev hulk valijameeste hääli ja iga osariigi võitja saab kõik selle osariigi hääled endale (välja arvatud Maine ja Nebraska, kus jagatakse hääli ühekaupa).
Kokku on valijameeste hääli 538. Ehk valituks osutumiseks on vaja saada 270 häält. Kes iganes väidab, et Trump saab presidendiks, peab näitama usutava viisi, kuidas ta 270 häält kokku saab. Mina seda täna ei näe. Selleks tuleks Trumpil järgmisel kaardil üks sinistest osariikidest võita.
Juhin tähelepanu, et võtmeosariigid (nagu 2000. aastal valimised otsustanud Florida ning 2004. aastal otsustavaks saanud Ohio, Nevada, North Carolina, Iowa ja Arizona) on sellel kaardil juba Trumpile arvestatud. Aga sellest ei piisa. Clintoni jaoks kõige kahtlasemad osariigid kaardil on Virginia, Colorado, New Hampshire, Pennsylvania, Wisconsin ja Michigan. Kõigis neis on avaliku arvamuse küsitlused kuid ja kuid näidanud Clintoni edu. Neid osariike, mis kokku annavad 273 häält, nimetatakse ka Clintoni tulemüüriks või demokraatide suureks siniseks seinaks. Kui te usute, et Clinton kaotab, siis täpsemalt millises neist osariikidest?
Ja arvestage, et isegi kui Clinton peaks mingi ime läbi ühest neist osariikidest alla jääma, juhib ta praeguse seisu järgi ka Floridas, Põhja-Carolinas ja Nevadas. Kui ta peaks ühe neist osariikidest võitma — või Ohio, Iowa või Arizona — suureneb üldvõidu tõenäosus veelgi.
Jah, Clintoni edu Trumpi ees on viimaste päevade jooksul vähenenud. See on loomulik, USA ongi 50–50 riik. Ka 2008. aastal, kui demokraatidel oli üle põlvkondade inspireeriv kandidaat – Barack Obama –, jäi nende võit mõne protsendi piiridesse.
Trumpi toetus tõuseb viimaste päevade jooksul veelgi, sest osa seni veel kahtlevatest inimestest otsustab tema poolt hääletada. Aga võiduks sellest ei piisa, võiduks peaks Trump saama pea kõik seni otsuse tegemata jätnud inimeste hääled. Selleks peaks tal olema kas efektiivsem kampaania osariikides (mida tal pole ), sõltumatutele valijatele eriti mõjuv isiksus või lugu (mida tal pole ), oluliselt rohkem raha (mida tal pole ) või kaasahaaravamad toetajad – keda tal ka pole.
Ah et miks siis jääb eestikeelseid uudised lugedes mulje, et Trump on kohe-kohe võitmas? Siin on asi ajakirjanduse lihtsas põhimõttes, mida Priit Pullerits õpetas: “Uudis pole mitte see, kui koer hammustab inimest, vaid kui inimene hammustab koera.”
Loomulikult ei tea me tulevikku ette. Võib-olla juhtub jäänud päevade jooksul midagi, mis olukorda muudab, võib-olla on suur enamik avaliku arvamuse küsitlusi USAs totaalselt puusse pannud. Seda ei saa välistada. Aga olles kõigele sellele viimase aasta jooksul ebaterve koguse aega pühendanud (nagu ka eelmistele valimistsüklitele) pean ma seda väga ebatõenäoliseks.
2008. aastal räägiti, et küsitlused eksivad, sest valimiskabiini privaatsuses ei hääleta ameeriklased tegelikult mustanahalise poolt. 2012. aastal usuti Romney kampaanias veel valimispäeva hilisööl, et arvamusküsitluste valim on valesti koostatud ja nende kandidaadist saab president. Bush juhtis 2004. aastal kõigis suuremates arvamusküsitlustes, kuigi eurooplased keeldusid uskumast, et ameeriklased võiksid ”nii lolli mehe” tagasi valida.
Me peame lähtuma arvudel põhinevast analüüsist, mitte oma tunnetest. Ja analüüs ütleb, et USA presidendiks saab 8. novembril Hillary Clinton.
Aga kui te seda ei usu, siis vedage minuga kihla. Mõelge, kui mitu kuud ma pean häbinägu ees ringi käima, kui Trump võidab!
P.S. Ah et miks siis jääb eestikeelseid uudised lugedes mulje, et Trump on kohe-kohe võitmas? Siin on asi ajakirjanduse lihtsas põhimõttes, mida Priit Pullerits õpetas: “Uudis pole mitte see, kui koer hammustab inimest, vaid kui inimene hammustab koera.”
Ehk siis – kuna Clinton on läbi valimiste rõhuvas enamuses arvamusküsitlustes juhtinud, pole see mingi eriline uudis. Uudis on ainult see, kui Trump mõnes üksikus, nagu viimases ABC/Washington Posti küsitluses korraks ette läheb. Eriti arvestades, et Euroopas suudavad väga vähesed uskuda, et selline inimene võib tõesti olla pooltõsiseltvõetav kandidaat vaba maailma juhi kohale.
Ma pole kokku lugenud, aga olen kindel, et Eestis on selle tsükli jooksul avaldatud oluliselt rohkem uudiseid stiilis: "Värske pommküsitlus: Trump rebis Clintonist mööda", kui "Pädevam kandidaat USA presidendiametisse juhib endiselt ka arvamusküsitlustes".
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: medium.com/@kajarkase