Heidy Roosimägi: kohaliku demokraatia defitsiit
Eesti omavalitsustes on väga vähe ladviku ringlust – valimistest valimistesse on kolme populaarsema kandidaadi nimed praktiliselt samad. Otsustajate vähene ringlus kummitab just väiksemaid omavalitsusi. Kohalikus eliidis domineerivad keskealised, avaliku teenistuse taustaga, kõrgharidusega mehed ning naiste ja noorte osakaal on üsna vähene, kirjutab Heidy Roosimägi oma Tallinna ülikoolis valminud lõputöö põhjal.
Omavalitsuste liidriteks on kujunemas väga väike grupp inimesi, kes aastate jooksul seal vankumatult paigal püsivad. Seoses sellega tekib aga paradoks: pikka aega võimul olnud eliit on küll rahva poolt legitimeeritud, ent otsused langetatakse tihti lähtuvalt oma isiklikest huvidest, mistõttu ei peegelda tehtud otsused ühiskonna vajadusi. Pluralistlik poliitika, mis on aktiivse osaluse ja parteikonkurentsi alus, on Eestis alles arenguteel.
Eriti terav kontrast esineb erineva suurusega omavalitsuste vahel. Kui suurema elanike arvuga omavalitsustes (2000 ja enam) saab üle 13 protsendi häältest vähem kui 15 protsenti liidritest, siis väiksemates omavalitsustes (alla 1000 elanikku) on nende osakaal juba ligi kolmandik. Need andmed näitavad väga selgelt, et väikevaldades eksisteerib kitsas ja tugevalt domineeriv eliit.
Poliitika taaskasutus
Nii väikevaldades kui suuremates omavalitsustes liidripositsiooni omavad isikud on suures osas olnud liidrid ka eelnevatel aastatel. Tippeliit on väga püsiv: enam kui pooled parima tulemuse saavutanutest olid volikogus ka eelmises koosseisus.
Kõige rohkem on märgata püsivat juhtpositsiooni kuni 1000 elanikuga väikevaldades, kus ligi kolm neljandikku on olnud liidrid ka eelnevatel aastatel. Seevastu ka suurtes, üle 3500 elanikuga omavalitsustes, on üsna palju neid volinikke, kes on volikogu liikmed olnud ka eelnevalt.
Tervikuna ilmneb siit, et kohaliku tasandi liidrid on vahetunud äärmiselt vähe, mistõttu võib väita, et omavalitsustes ei toimu demokraatia väärtustele piisavat eliidi ringlust. See aga on oht omavalitsuste tõhusale arengule.
Kohaliku eliidi profiil
Kohaliku tasandi eliidi sotsiaal-demograafiline profiil jääb üsna tugevalt kindlate tunnuste piiridesse: kõrgelt haritud, hea staatusega mehed, kelle keskmine vanus jääb vahemikku 45-50 eluaastat.
Ligi 80 protsenti kohalikust eliidist moodustavad mehed. Kui 2002. aasta valimistel oli naiste osakaal kohalike liidrite seas vaevu viiendik, on see 11 aasta jooksul tõusnud vaid ligi kolme protsendi võrra. Kõige suurem naiste osakaal omavalitsuste liidripositsioonil oli 2005. aastal, ulatudes ka siis vaid vaid vaevu ligi 25 protsendini; naiste osakaal eliidi seas on järjest langemas.
Märgatav tendents on vanemaealiste suur osatähtsuse tõus. Kui 2002. aastal moodustasid 51-64-aastased juhtpositsioonist ligi veerandi, siis viimasteks kohalikeks valimisteks on see arv suurenenud ligi kaks korda. Lisaks sellele saab sarnast tõusu täheldada ka üle 64-aastaste seas, kus juhtpositsioonil olevate liidrite arv on tõusnud rohkem kui 4 protsendile eliidist. Keskmise vanuse tõus on alates 2002. aastast olnud püsiv, kusjuures läbi neljade valimiste on eliidi keskmine vanus kasvanud ligi 3 aastat.
Staatuseliselt on omavalitsustes kõige suurem osakaal kohalike omavalitsuste juhtivtöötajatel (2013. aasta valimistel kasvas nende osatähtsus üle 3500 elanikuga omavalitsustes ligi kolm ja pool korda, mis on selge märk eliidi klannistumise tendentsidest) ning erasektori juhtidel, kellest suurem osa moodustavad eraettevõtjad.
Kohaliku poliitilise eliidi seas on üldiselt kasvanud parteisse kuulumise osatähtsus, samas erakonna nimekirjas kandideerimisel on pigem negatiivne kuvand, mistõttu on sellest loobutud ja valimistel kandideeritud nii-öelda sõltumatuna (valimisliidu nimekirjas).
Artikkel põhineb Heidy Roosimäe Tallinna ülikoolis valminud riigiteaduste bakalaureusetööl.
Toimetaja: Rain Kooli