Erik Gamzejev: Minister Michal, rääkige Nitroferdi inimestega
Järjestikkused halvad uudised suurtest koondamistest nii Nitroferdis kui ka Eesti Energias panevad küsima, kas ja kuidas peaks riik töökohast ilma jäävaid inimesi aitama ning mida tuleks Ida-Virumaal suurema kriisi ärahoidmiseks ette võtta.
Sellistel puhkudel on võimulolevatel poliitikutel tavaks öelda, et mingite eriliste meetmete järele vajadust pole kuna töötukassa süsteem toimib. Koondatavatele tagatakse seadusega ette nähtud hüvitised ning vajaduse korral ka ümberõpe. Nii vabariigi valitsuse kui kohaliku võimu esindajad kinnitavad, et nemad ju uusi töökohti ei loo, kuid püüavad võimaluste piires hea seista ettevõtluse arengu eest.
Kuid siinkohal ongi sisuline küsimus see, kuidas võim uute töökohtade loomist konkreetselt soodustab. Ida-Virumaa puhul tõuseb vene keelt kõnelevate elanike suure osakaalu ja piiriläheduse tõttu esile ka julgeoleku aspekt. On põhjust karta, et töökoha kaotamise pärast toimetulekuraskustesse sattunud inimeste vimm pöördub riigi vastu, mida on võimalik pahatahtlikult ära kasutada.
Ida-Virumaa puhul on oluline arvestada, et praegune rohkesti üleriigilist tähelepanu pälvinud koondamistelaine on tegelikult vaid järjekordne peatükk mitmete kogu piirkonna jaoks ebasoodsate sündmuste jadas. Juba eelmisel kevadel, kui suhted Lääne ja Venemaa vahel teravnesid, oli selge, et see mõjutab negatiivselt nii Ida-Viru kui ka Kagu-Eesti tähtsaid majandusvaldkondi − turismi ja logistikat − ning nende asemele tuleks asuda otsima uusi alternatiive. Tagasilöögid ongi käes. Ida-Viru on tööpuuduse poolest taas Eesti tipus.
Lisahoobiks oli eelmise aasta lõpus toimunud nafta hinna järsk kukkumine, mis lõi kõikuma ka Eesti ühe suurema maakonna peamise majandusharu − põlevkivitööstuse. Nüüd on seda võimendanud elektrihindade madalseis, mille üheks loogiliseks tagajärjeks ongi koondamised kaevandustes. Põlevkiviga ei ole sellises koguses nagu eelnenud aastatel lihtsalt midagi peale hakata.
Järgmine löök tuli eelmisel nädalal, kui Kohtla-Järvel asuv väetisetootja Nitrofert teatas, et koondab sügisel kõik oma 426 töötajat. See Ukraina miljardärile Dmitro Firtašile kuuluv tehas oli niigi püstitanud omalaadse rekordi. Viimase kuue aasta jooksul käis tootmine napilt kaheksa kuu jooksul. Ülejäänud aja tehas seisis, kuid sellest hoolimata jätkati ligemale poolele tuhandele inimesele palga maksmist. Keskmine brutopalk on praegu mitte midagi tootvas tehases 700 eurot kuus.
Täiesti aimatav, et selline olukord ei saanud lõputult kesta ja oli vaid aja küsimus, mil inimestele töökohad üles öeldakse. Tõenäosus, et see tehas veel kunagi käima läheb, on imeväike. Pool sajandit vanal tehnoloogial on keeruline konkureerida tänapäevaste efektiivsemate tehastega. Käivitamine oleks võimalik vaid siis, kui väetiste hinnad mingil põhjusel maailmaturul üles hüppaksid ja Firtašil õnnestuks taas kätte saada väetise tootmise põhilist toorainet ehk maagaasi sama odavalt, nagu see tal seitse-kaheksa aastat tagasi Ukrainas korda läks. Et ta aga praeguste Ukraina võimudega sõbrasuhetes pole, siis ei tasu ka seda eriti loota.
On ilmselge, et Eesti valitsuse otsusega ei kasvata nõudlust põlevkivi järele ega käivita Nitroferti. Küll aga võiks valitsuses olla plaan, kuidas aidata globaalsete protsesside tõttu hammasrataste vahele jäänud oma inimestel muutunud reaalsusega kohaneda.
Majandusminister Kristen Michal võiks lähiajal võtta oma päevakavva sõidu Kohtla-Järvele ja saada kokku Nitroferdi töötajatega, kes kuni oktoobri-novembrini endiselt oma tööpostil käivad. Mitte ilu- ega lohutuskõnesid pidama, vaid minister võiks tänada neid, et nad on olnud kannatlikud ja aidanud oma maksudega täita riigikassat. See summa, mis ka kuue seisakuaasta jooksul on Nitroferdi töötajate maksudest riigile laekunud, küünib üle kümne miljoni. Kui lisada sinna ka kaudsed maksud, on summa veelgi suurem.
Kuhu jääb tööstuspark?
Ent veelgi tähtsam oleks, kui Michal räägiks konkreetset juttu Nitroferdi külje all asuva Kohtla-Järve tööstuspargi arendamisest, millega riik on tegelnud juba kuus aastat. Kahjuks on maade üleandmine ja igasugused muud bürokraatlikud protseduurid nõudnud loodetust rohkem aega ja seepärast pole sel 80 hektari suurusel maa-alal siiani mitte midagi. Praegu ootab tööstusparki arendav riigi osalusega sihtasutus meetme avanemist, et taotleda 2,5 miljonit eurot pargi taristu rajamiseks.
Minister võiks öelda, et arvestades kujunenud olukorda, ei ole õige enam edasi oodata. Valitsus eraldab need 2,5 miljonit kohe. Kas resevfondist või laenurahast. Tegu poleks rahakülviga, vaid seemnerahaga, mis looks uusi väärtusi. On tähtis, et tööstuspargi rajamine, millest on huvitatud uued keemiaettevõtted ja kus Nitroferdist koondatavad inimesed saaksid tööd, stardiks võimalikult ruttu. Lisaks võiks minister lubada, et Eesti välissaatkonnad ja EAS-i välisesindused aitavad aktiivselt sinna tööstusparki investoreid otsida.
Kiire tegutsemise eest peaksid väärt auhinna saama kõik osapooled. Praegu töö kaotusega silmitsi olevad inimesed saavad reaalse lootuse uuele töökohale ning tajuvad, et Eesti riigivõim tõepoolest hoolib ja aitab neid keerulises olukorras. See on ka tõhus antiviirus kardetud julgeolekuohule.
Mida kiiremini inimesed tööle saavad, seda rutem hakkavad nad riigile tooma maksutulu ja kaob vajadus maksta sotsiaaltoetusi. Selline stsenaarium mõjuks hästi ka Ida-Virumaa mainele. Olukorra aina süngemaks maalimisel, et probleemidele tähelepanu tõmmata (nagu laupäevase "Aktuaalse kaamera" uudistelõigus), on oht teha piirkonnale karuteene, sest kes ikka riskiks investeerida ebastabiilsesse piirkonda.
Samamoodi hoolivamalt võiks riigivõim käituda suuremate koondamiste puhul mitte ainult Ida-Virumaal, vaid kõikjal Eestis.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar