Rain Kooli: press ja pressimine ehk reaktsioonide taustast
Läinud nädalal toimus midagi, mis paistab meediatehniliselt lihtne ja selge. President Ilvese nõunik Iivi Anna Masso kutsus sotsiaalmeedias üles boikoteerima Soome avaõigusliku ringhäälingu heaks Eestis töötavat korrespondenti. Presidendivõim sekkub neljanda seisuse töösse, paha, paha, taunime ja mõistame hukka, asi lahendatud, läheme edasi?
Riskides kaotada sõpru ja võita vaenlasi mõlemal pool Soome lahte ja toimunu kõikide osaliste hulgas võtaksin siiski lisada sellesse mustvalgesse pilti siiski mõned varjundid.
Eestis on väike, aga üsna asjatundlik hulk inimesi, kes võivad õigustatult pidada nii Eestit kui ka Soomet oma kodumaaks ning kelle jaoks nii eesti kui ka soome keel on sisuliselt võrdselt kodused ning kellel on eeldused nii eesti kui ka soome kultuuri nii analüütiliseks kui ka tunnetuslikuks mõistmiseks.
Valehäbi kõrvale jättes julgen ma öelda, et Iivi Anna Masso ja mina kuulume mõlemad sellesse väikesesse inimrühma. Ma ei ole Masso kõikide Eesti ajakirjanduses ilmunud Soome-teemaliste kirjutistega alati nõus olnud, aga asjatundmatuses pole teda kindlasti alust süüdistada.
Iivi Anna Masso süüdistus Risto Vuorineni aadressil oli kahtlemata korralikult kaalumata ja otsese aluseta. Boikoteerimisüleskutse sobib küll juriidiliselt sõnavabaduse raamidesse, kuid mitte demokraatliku riigi praktikasse – eriti kui arvestada, et just nimelt selles Soomes, mida me mõlemad nii hästi tunneme, ei ole olemas sellist asja nagu presidendi nõuniku isiklik arvamus. Ametisoleva presidendi nõunik esindab oma seisukohtadega alati institutsiooni ega saa Soome tavade järgi lihtsalt lubada endale sama, mida ajakirjanduslik kaastöötaja või vabakutseline poliitvaatleja.
Kuid oleks pisut liiga lihtne läheneda Masso viimastele sammudele nüri sirgjoonelisusega ja lahutada need taustsüsteemist. See oleks suisa viga. Sest kogu selles loos on olemas taustsüsteem ja see pole kuigi ilus.
Esiteks on tõesti nii, et kui ülejäänud läänemaailm, kaasa arvatud Soome, on pidanud taluma Kremli avalikku info- ja meediasõda koos kõigi selle juurde kuuluvate valede, mustamise ja labasustega vaid paar aastat, on Eestit rünnatud varsti juba aastakümne jagu. Oma kindel osa selles rünnakus on olnud kasulikel idiootidel, kes soomekeelses sotsiaalmeedias nüri järjekindlusega mõnitavad nii Eesti ühiskonda kui ka konkreetseid inimesi.
Ja ma ei pea silmas mingeid tõlgenduslikke seisukohaavaldusi, mille kohta võiks öelda, et tegemist on lihtsalt eriarvamustega Eestis võimul olnud erakondade poliitika suhtes. Need blogid on täis rõlget kõnepruuki, saasta, õelaid kõlakaid ja fanaatilisi Eesti iseseisvuse vastaseid üleskutseid. Põhimõtteliselt nagu Tähismaade blogi ja omaaegse interrinde virtuaalne ristsugutis.
Leena Hietanen, Johan Bäckmän ja Sami Lotila on tühisused, kelle eksistentsi alus on viimase kümne aasta jooksul olnud võimalikult suure kõmu üleskeerutamine võimalikult skandaalsete tekstidega, mille puhul tõepärasus, elementaarne viisakus ja maitsekus on kaugelt liiga palju soovitud väärtused. Neid ühendab kahjuks fakt, et ühel hetkel on kõik kolm oma sopakahuri Eesti suunas sihtinud.
Kõik need tühisused võinuks tühisusteks jäädagi, kui nad räuskaks oma pisikeses pimedas virtuaalses kambris. Paraku ühendab neid ka fakt, et ühel hetkel pole mõni meediakanal kas Eestis või Soomes kõmukiusatusele vastu pidanud ja on need tühisused vähemalt mingiks ajaks suuremale areenile upitanud.
Lotilaga tegi seda Õhtuleht oma klikijanus, Bäckmani ja Hietaneniga on seda teinud Soome Yleisradio mõnes oma saates rahval-on-õigus-teada põhimõtte varjus.
See aga tähendab, et kogu see saast, mis nende verbaalsetest kahuritest tuleb, saab tuhatkordselt võimendatud ja legitiimseks tehtud.
Kui nüüd kogu seda konteksti arvestada, siis pole vast kõige paremat valikut teinud ka Risto Vuorinen, võimendades sotsiaalmeedias teksti, mis on pärit sellesama Sami Lotilaga seotud blogist*. Ning kui kogu seda konteksti arvestada, siis – koos kõigi oma soovidajätmistega – on Iivi Anna Masso reaktsioon inimlikult mõistetav.
Tõsi on paraku seegi, et selle reaktsiooni tõttu on Lotilaga seotud blogi saanud enam reklaami kui Risto Vuorinen seda oma Facebooki-postitusega iial teha suutis. Ning avalikkusele on jäänud mulje, et Eesti presidendi kantselei püüab ette kirjutada, kes ja kuidas Soome ajakirjandusele kaastööd võib teha.
*Täpsustuseks: Risto Vuorinen jagas kõnealust blogiteksti piiratult oma Facebooki-sõpradele.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Allikas: Vikerraadio meediateemaline päevakommentaar