President Ilves: senine kampaania on näidanud, et paljud ei saa ikka veel aru, mis on presidendi töö

Video
20.08.2016 19:46
Rubriik: Arvamus

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Eesti iseseisvuse taastamise 25. aastapäeval Kadriorus.

Tere, Eesti.

Täna tähistame olulist hetke: oleme veerand sajandit olnud uuesti vabad. Vabad inimeste ja riigina.

 
Kui vaatame eesti rahva minevikku, siis märkame oma eneseteadvuse ja kultuuri edenemises üht valdavat allhoovust.
 
See on mõiste „meie ka“.
 
Et „meie ka“ oleme rahvana võrdväärsed subjektid, et ka meie keelele ja kultuurile peab jätkuma ruumi päikese all.
 
Või – nagu Kristjan Jaak Peterson kaks sajandit tagasi küsis:
 
    Kas siis selle maa keel
    laulu tuules ei või
    taevani tõustes üles
    igavikku omale otsida?
 
See „meie ka“ kandis meid edasi vabaduse poole.
 
Eesti lippki sündis enam kui 130 aastat tagasi, kui eesti soost üliõpilased, kel oli keelatud akadeemiliselt organiseeruda, ütlesid, et meie ka väärime seda, mis teistel, muust rahvusest üliõpilastel. Nii saime me oma värvid, milleks valiti sini-must-valge.
 
Võitluse emakeelse hariduse, ajakirjanduse, oma ooperi, oma teatri, oma linnavalitsuse, ja lõpuks, sada aastat tagasi, ka oma riigi eest, võtab kenasti kokku me iseseisvusmanifest:
 
„Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres!“
 
Isegi oma riiki välja kuulutades tahtsime, et „meie ka“ saaksime kultuurrahvaks. Kuigi tolles ajas, pea sajandi eest ei pidanuks me riigi loojad üldsegi enam kultuuri pärast muretsema. 
 
Ja siis, aastakümneid hiljem, okupeerituna, tõstis kultuurirahvas taas ühena esimestest tõrviku.
 
Loomeinimesed vedasid eest, et saaksime oma riigi ja vabaduse tagasi.
 
Selle märgiks kogunemegi siin Roosiaias juba alates 2007. aastast. Loodan väga, et see kunagi riiklikult justkui maha salatud tähtpäev leiab siinsamas aias tähistamist ka tulevikus. Et me tunneksime rõõmu kõige üle, mida on Eestile ja Eesti rahvale andnud 1991. aasta augustis tagasi võidetud vabadus.
 
Mu daamid ja härrad.
 
Tean, et viimasel ajal on kuidagi imelik, koguni piinlik öelda, et meil on läinud hästi. Populaarne on kritiseerida, heita ette, teha maha. Hüva. Lihtsalt möödaminnes – aga üldsegi mitte häbelikult – mainin, et äsja ilmunud rahvusvahelise analüüsi järgi on just Eestil võrreldes kõigi teiste kommunismi maha raputanud riikidega läinud demokraatia arenguga kõige paremini.
 
Kui vaadata Eesti vabaduse näitajaid – sõnavabadus, pressivabadus, internetivabadus, korruptsioonitase –, siis oleme paremad enamikest Euroopa riikidest.
 
Selle loetelu kordamine on mulle isegi veidi tüütu. Aga kogu me rahvale iseloomuliku ja edasiviiva kriitilise meele kiuste võiksime siiski tunnistada, et see pole kiitus mitte valitsustele, presidentidele ega ka laiemalt poliitikutele.
 
Selle kõik olete teie teinud.
 
Rahvas pole mitte ainult valinud parlamente, vaid loonud ka tugeva kodanikuühiskonna. Seega ise teinud, ise otsustanud selle üle, kuidas me oma 25 aastat tagasi saavutatud vabadust kasutame.
 
Jälle oleme tõestanud, et vabana saadab Eesti rahvas korda imesid.
 
Ei, head kuulajad, Eesti pole maine paradiis ega ka parima elukeskkonnaga riik maailmas. Veel mitte. Vabadus on toonud meile õnne ja edu. Ent arvates, et kõik on korras, petaksime iseendid.
 
Muresid ja lahendamata probleeme meil jätkub.
 
Eesti elanikkond kahaneb ja vananeb, riik ääremaastub.
 
Me kipume rahvana killustuma ja kapselduma.
 
Liiga paljud meie hulgast ei tule toime.

Neid ohte tuleb tunnistada, nende lahendamise ja leevendamisega tuleb vaeva näha. Mõistuse ja südamega, mitte aga sõites nende seljas poliitilise kasu ootuses. Neid probleeme saame lahendada ühiselt, mitte üksteisele vastandudes.
 
Hirmutamine ja ülbus ammutavadki jõudu just ebakindlusest. Ega selle vastu muuga ei saa, kui ausa ja sirge jutuga. Väärtuste ja põhitõdedega, mis hoiavad elus meile selgeid arusaamu:
 
et sõnavabadus on võimalus karistust kartmata oma seisukohta avaldada,
mitte solvata, mõnitada või sõimata;
 
et elementaarne viisakus pole poliitiline korrektsus;
 
et labasus pole inimõigus;
 
et pereväärtusi kaitstes me tõesti kaitseme inimesi, mitte ei vihka neid;
 
et vale pole tõde, vaid ikka ja alati vale. 
 
Mulle, head kuulajad, on need valikud selged. Neist olen lähtunud kogu elu, ka oma töös vabariigi presidendina. Siin ma kompromissikohta ei näe. Ei näe ka edaspidi. Ei isiklikult ega institutsionaalselt.
 
Mu daamid ja härrad.
 
Kõige varem üheksa päeva pärast saab Eesti uue presidendi. Praegune kampaania näitab, et paljud pole ikka veel aru saanud, mida kujutab endast presidendi töö. Sest miks muidu küsitakse presidendikandidaatidelt: “Kes peaks tagama, et olümpia teleülekanded oleksid kvaliteetsed?“
 
See meenutab üht raadios kõlanud kommentaari pärast ammuseid presidendivalimisi: “Hea! Nüüd hakkavad pensionid lõpuks tõusma!”
 
Totalitaarses riigis tõstabki president pensione. Ja tagab olümpiamängudelt kettaheitevõistluste teleülekande kvaliteedi. Veelgi enam – president vastutab sellegi eest, et kõik meie omad olümpialt ka medali võidaksid.
 
Ärme eksita ennast. Need ei ole parlamentaarse riigi presidendi ülesanded.
 
Üleilmastunud ja lõimunud maailmas peab Eesti riigipea nägema meie riiki suurte protsesside pildil, leidma seoseid, sõnastama riigile ülesandeid ja neid rahvale seletama.
 
Presidendi tähtsaim põhiseaduslik ülesanne on seista meie riikliku iseseisvuse ja julgeoleku kaitsel, olema vajadusel pingeid maandavaks piksevardaks, riskima sõnumitoojale osaks saava saatusega, ja vajadusel ka vaikima. Kui sõnad olukorda paremaks ei tee.
 
Need pole vaid välis- ja julgeolekupoliitika küsimused. Iseseisvus, nagu me teame liiga hästi oma ajaloost, võib kaduda ka enda loodud isolatsioonis. Kui hakkasin noorena mõtestama, miks ma ei ela oma vanemate maal, mõistsin, et isolatsioon, äralõigatus ülejäänud demokraatlikust maailmast on absoluutselt halvim, mida Eesti-sugune väikeriik endale lubada saab. Et kui Eesti peaks jälle iseseisvaks saama, siis me ei tohi mitte kunagi valida isolatsiooni.
 
President teenib oma riiki ja rahvast, mitte ei otsi publikumenu. Ta ei anna järele kiusatusele sarjata igal võimalusel poliitikuid. See oleks lihtne, aga odav.
 
Riigipea amet, erinevalt presidendikandidaadist, annab inimesele vastutuse ja kogemuse.
 
Presidendi hurjutus peaministri, valitsuse ja parteide aadressil olgu alati asja eest, mitte enda upitamiseks.
 
Head sõbrad.
 
Lõpetuseks midagi isiklikku.
 
Olles eluaeg olnud sügavalt ratsionaalne, sageli skeptiline, kriitiline ning enesekriitiline –  ehk isegi enesekriitilisem kui riigipea saab ametis välja näidata – olen alati kahelnud kõiges, mis on ebaratsionaalne või emotsionaalne.
 
Vahel vajame me lihtsalt usku.
 
Mäletan, kuidas 80ndate aastate algul sõitsin Kanadas kiirteel ja autoraadiost hakkas kõlama vapustavalt hea muusika. Peatasin auto. Olin lummatud. Kuulasin loo lõpuni. Siis ütles saatejuht, et just kõlas Eesti helilooja Arvo Pärdi Fratres.
 
Juba varem, eesti kirjandust lugedes, sain ma aimu sellest, kuidas julge vaimsus võib midagi suurt korda saata.

Sama kinnitasid mulle 40ne kiri, Hirvepark, loomeliitude pleenum, kus julgus seista vabaduse eest näitas, mida on võimalik teha, kui usud millessegi.
 
Sama tundsin, kui vaatasin mulle Münchenisse käsipostiga saadetud filme Öölaulupidudest.
 
See, mida tehti 25 aastat tagasi, oli selle vaba vaimsuse üks kulminatsioon.
 
Kuid ka sealt edasi – kuidas usk Eesti oma rahasse, Eesti krooni, trotsis vastupidist nõu.
 
Kuidas Eesti viis läbi reformi reformi järel, mida teised vaid vältisid ja mõned hiljem matkisid.
 
Sama usk võimaldas mul pakkuda välja midagi, mis sai hiljem nimeks Tiigrihüpe.
 
Sama usk andis mulle julgust püüda võimatut ja üritada saada Eesti võimalikult kiiresti Euroopa Liitu.
 
Samamoodi olen saanud innustust nendest neljast noorest mehest, kes lõid Skype’i.
 
Või kodanikualgatusest „Teeme Ära!“, mida nüüd tehakse ära enam kui sajas riigis üle maailma. Ja viimastel aastatel kümnetest ja kümnetest innovaatilistest eesti firmadest ja kodanikualgatustest.
 
Kõik see on kinnitanud mu usku, et vabaduses suudab eestlane ikka midagi teha, kui ta ainult julgeb ja kui teda lastakse.
 
Julgus tegutseda ja teha –  sellele tuleb Eesti rahval keskenduda.
 
Meie rahvusromaan on „Tõde ja õigus“, mitte „Kadedus ja kahjurõõm“. Me ei pea enam unistama, et „meie ka“.
 
Me oleme.
 
Oma riigi, oma vabaduse peremehed.
 
Peremees, nagu teame, hoolitseb selle eest, mis tal on, mille ta on loonud. Ta ei lase lahendamata probleemidel kuhjuda. Ta mõtleb terviklikkusele ja tulevikule, sest näeb praegust ja olemasolevat kui pärandit oma järeltulijatele.
 
Peremees keskendub olulisele, mitte kõrvalisele. Ta ei raiska oma aega ega jõudu kadedusele ega kahjurõõmule, vaid enda parandamisele.
 
Sest ta on vaba. Nagu ka meie.
Eesti on vaba. Olgem siis jätkuvalt ka julged.
 
Elagu Eesti!


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Mihhail Trunin: "Vene inimesi solvatakse!" ehk Kellele on Eestis vaja uut vene parteid?
    21.01

    Kellele on vaja loodavat Eestimaa Rahvaste Parteid, mis ei võta arvesse asjaolu, et Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda?

  • foto
    Hedvig Hanson: millesse me usume?
    20.01

    Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

  • foto
    Rauno Vinni: kuidas poliitikas emotsioonidega toime tulla
    20.01

    Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

  • foto
    Jüri Nikolajev: Donald Džonovitš lõpetab jama ja toob rahu
    20.01

    Narvas loodetakse, et Donald Trumpi presidendiks saamisega lõpeb Venemaa ja Lääne vastasseis. Jüri Nikolajev kommenteerib.

  • foto
    Kas pensioniea edasilükkamine on tasuv? Vaata arvutusi!
    20.01

    Paindliku pensionieana ei saa mõista ainult nominaalse pensionilemineku vanuse sidumist keskmise eluega, vaid see on kompleks abinõusid. Valikut neist vaatlen siinkohal lähtuvalt praegu kehtivatest seadustest.

  • foto
    Urmas Vadi: uus Eesti märk on nagu surnut teesklev loom
    19.01

    Paljud teevad kurja nalja selle meie uue märgi teemal, kõigil on selle kohta oma arvamus ja ses mõttes on see märk oma eesmärgi täitnud – teda on märgatud. Aga nüüd edasi vajab lahendamist küsimus, kas need märgitegijad ei mõelnud mitte midagi, või siis just mõtlesid ja leidsid üldse kõige õigema märgi Eestile.

  • foto
    Alo Lõhmus: riigijuhi kõne
    18.01

    Kui laiem publik tunneb maailma liidrite mõtteid vaid lühikeste ja pealiskaudsete info-osakeste põhjal, siis ei mõista inimesed lõpuks enam ka omaenda riigi välispoliitikat, sigineb usaldamatus ja tekivad kahtlustused, mis halvimal juhul võivad hakata kahjustama ka meile nii olulist liitlassuhet USAga, märgib Alo Lõhmus Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Toomas Alatalu: puusalt tulistama jäävat Trumpi tuleb lugeda lõpuni
    18.01

    Mida lähemale on tulnud ametisse astumise päev, seda selgemaks on saanud Donald Trumpi välispoliitika, kommenteerib Toomas Alatalu.

  • foto
    Veiko Kommusaar: praegune väärteomenetlus on bürokraatlik ja ebamõistlik
    18.01

    Peaaegu pooled Eesti inimesed – üle 600 tuhande – on kantud karistusregistrisse, sest täna satub sinna ka selliste rikkumistega nagu katkise numbritulega sõitmine või vales kohas üle tee minek. Paljude rikkumiste puhul võib aga karistusest efektiivsem olla hoopis selgitamine ja inimlik suhtumine, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar oma arvamusloos.

  • foto
    Aivar Hundimägi: see on nii ilus, sest see pole tõsi
    18.01

    Inimeste sissetulekute ning säästude kasv on tekitanud seltskondi, kes meelitavad inimesi kõrget tootlust lubades investeerima, kuid hiljem võib selguda, et ei ole kõrget tootlust ja pole ka raha, tõdeb Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Keelesäuts. Tuhat tänu on parem kui tänud
    17.01

    Me oleme unustamas, kuidas tänada ja kuidas tänamisele vastata.

  • foto
    Andres Laiapea: Vabaerakonna populismist ja erakondade rahastamisest
    17.01

    Poliitikas on probleemidele võimalik reageerida kolmel erineval moel: neid ignoreerida, hakata otsima tõesti toimivaid lahendusi või üritada neid poliitilise omakasu huvides lihtsalt ekspluateerida, soovimata neid tegelikult lahendada. Halvas mõttes populistid kalduvad tegema sageli viimast, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid endine juhatuse liige Andres Laiapea erakondade rahastamisest.

  • foto
    Rain Kooli: Eesti vajab endiselt korralikku logo
    16.01

    Ootused olid kõrgel, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS esitles läinud reedel… jah, õiguspoolest mida? Eelneva sõnakasutuse järgi otsustades olid paljud, ka reporterid ja toimetajad, arvamusel, et esitletakse uut Eesti märki. Lööklauset. Midagi omaaegse palju furoori tekitanud Welcome to Estonia asemele.

  • foto
    Risto Kask: kas Nõmme sild on kunst või farss?
    13.01

    Möödunud aasta hilissügisel alustas Tallinna linn Nõmme silla, tuntud ka kui Ehitajate tee kergliiklussilla, rekonstrueerimistöödega. Tööde käigus avaldasid paljud inimesed pahameelt. Mõne elaniku hinnangul tuleks tõsiselt kaaluda silla lammutamist ning rajada uus, moodne ja kaasaegne sild.

  • foto
    Rootsi politsei juht: see ei ole see Rootsi, mida me tunneme "Bullerby lastest"
    12.01

    Rootsis on 53 probleemset piirkonda, millest 15 kuuluvad eriti raskesse kategooriasse. Areng nendes peamiselt sisserändajatega asustatud, harimatumates ja vaesemates linnaosades on Dan Eliassoni sõnul Rootsi suurim siseturvalisusega seotud probleem.

  • foto
    Peeter Helme: julgus mõelda hooajaväliselt
    12.01

    Kindlasti pole ma ainuke inimene, keda tabas aasta lõpul raamatuuputus. Teadupärast rihivad kirjastused oma raskekahurväe tulistama kõige rohkem ja kõige peibutavamaid nimetusi just detsembris, mil toimuvad kõikvõimalikud väljamüügid ning mil inimesed üleüldse ostavad tavalisest rohkem raamatuid. Ja miks nad ei peakski, raamat on ju tore kingitus, eks?

  • foto
    Erik Gamzejev: kui nüüd elu Ida-Virumaal paremaks ei muutu, siis millal veel?
    11.01

    Kui lõppenud aasta oli Ida-Virumaa jaoks suuresti tulekahju kustutamise aasta, siis uus võiks saada stardipauguks ülejäänud Eestile järele rühkimisele, leiab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev oma arvamusloos.

  • foto
    Olav Anton: turbulentse poliitika aasta?
    11.01

    Välispoliitiliselt tuleb kahtlemata väga dünaamiline aasta. Trump ja Brexit, aga ka valimised Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis on vaid mõned märksõnad, millest piisaks isegi mitme poliitika-aasta sisustamiseks. Tuntavalt turbulentne on ka Euroopa Parlamendi Presidendi valimine, kus määramatust tuleviku suhtes on rohkem kui selgust. Eestis on rahulikum kui mujal maailmas, kuid poliitilisi keeriseid jätkub meilegi.

  • foto
    Erle Loonurm: 21. sajandi vaatemäng – infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud
    10.01

    Võitlus ellujäämise nimel on asendunud võitlusega võimu nimel. Infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud, millega tuleb mängida ja neid heaperemehelikult kasutama ning tarbima õppida. Mõlema juurde käib ka vastutus. Ja uus aeg on elujõuline siis, kui osatakse ka minevikust ajatud mängureeglid kaasa võtta, kirjutab Erle Loonurm oma essees.

  • foto
    Rain Kooli: libauudiste nimetamine alternatiivmeediaks on nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks
    09.01

    ”Alternatiivmeediaks kutsutavate meedialaadsete toodete hulgas tuleb eristada kaht hoovust: libauudislehekülgi ja veendumusmeediat,” märgib ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti – endisest Nõukogude liiduvabariigist uljaks Põhjamaaks?
    09.01

    Eesti peab ikka veel tõestama, et pole enam endine Nõukogude liiduvabariik, kuid abi saab ÜROst, kommenteerib Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    R2 Agenda | Neil Strauss: demagoogide võimu on kindlustanud hirmust juhitud ahelreaktsioon
    09.01

    R2 saate "Agenda" toimetajad kohtusid Los Angeleses seitsmel korral NY Timesi bestselleri tiitli pälvinud kirjaniku Neil Straussiga, kelle sulest pärinevad muu hulgas raamatud "The Game" ja "The Truth". Straussi hinnangul on parem-populistide võimule tuleku taga eelmisel kümnendil alanud ahelreaktsioon, mida juhib hirm.

  • foto
    2016. aasta ERR.ee arvamuses: testi, kas tead, kes mida ütles
    08.01

    ERR.ee arvamustoimetaja Rain Kooli koostas rahvusringhäälingu jälgijatele viktoriini, mis põhineb möödunud 2016. aastal arvamusküljel avaldatud artiklitel. Seega kõik õiged vastused on leitavad ERR.ee portaalist. Mõnusat lahendamist!

  • foto
    Meediakommentaar: Delfi valetas. Aga kellele on see kasulik?
    05.01

    Gorbatšov on surnud, paavst kuulutas Donald Trumpi pühakuks, Eesti televaatajad vaatasid aastavahetusel kõige enam Vladimir Putini kõnet. Mis on neil uudistena näivatel infokildudel ühist? Õige vastus on: need kõik on valed.

  • foto
    Mari-Liis Jakobson: mis on Eesti rahvusriigi mõte?
    06.01

    Teeme alanud aastal oma peatselt juubelit tähistavale riigile lisaks pillimängule ja lipuväljakutele ka ühe sisulise kingituse – vaidleme omavahel selgeks, milleks meil üldse oma riiki vaja on, pakub politoloog Mari-Liis Jakobson oma arvamusloos.

  • foto
    Andres Siplane: pöörased sõnumid ajavad segadusse? Appi tuleb mister Popper
    06.01

    Kõik sellised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad ehk nende tõepärasus on mõõdetav. Küsimus on selles, kas väite esitaja või vaidlustaja on nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema.

  • foto
    Kaupo Meiel: ausammas vaidlusele
    05.01

    Võiks püstitada monumendi vaidlusele kui sellisele. Parem ju halb vaidlus kui hea diktatuur ja see oleks siis Eesti viimane riiklik ausammas, kõigi ausammaste ema ning hea traditsiooni kohaselt kole nagu öö ja kallis kut' kurat, leiab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

  • foto
    Allan Aksiim: Objektiivne demagoogia, torn ja torniõu
    05.01

    Varro Vooglaid tegeleb demagoogiaga. Elegantselt, kaasanoogutama panevalt, kuid siiski demagoogiaga. Jutt käib siis Lauri Tankleri kommentaarist portaali Objektiiv artiklile, kus refereeriti Washington Examineri väidet, et Californias legaliseeriti laste prostitutsioon, ja Varro Vooglaiu vastulausest sellele.

  • foto
    Varro Vooglaid: ERR süüdistab Objektiivi alusetult libauudiste levitamises, soovimata rääkida oma enda libauudistest
    04.01

    ERRi püüdlus süüdistada portaali Objektiiv alusetult libauudiste levitamises on tähelepanuväärne olukorras, kus rahvusringhäälingu enese tegelike libauudiste levitamises ei nähta mingit probleemi, kirjutab Varro Vooglaid oma vastulauses.

  • foto
    Alo Lõhmus: registrisse kandmata hinged
    04.01

    Omavalitsuse Eesti kaardilt kadumine on radikaalne, kuid kahtlemata mõjuv motivaator oma tegeliku elukoha rahvastikuregistrisse kandmiseks. Seega on põhjust loota, et vähemalt rahvastikuregistri saame lähiaastail eeskujulikku korda, olgu siis lood rahvastiku enesega, kuidas nad parajasti on, leiab Alo Lõhmus oma arvamusloos.