President Ilves: senine kampaania on näidanud, et paljud ei saa ikka veel aru, mis on presidendi töö

Video
20.08.2016 19:46
Rubriik: Arvamus

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Eesti iseseisvuse taastamise 25. aastapäeval Kadriorus.

Tere, Eesti.

Täna tähistame olulist hetke: oleme veerand sajandit olnud uuesti vabad. Vabad inimeste ja riigina.

 
Kui vaatame eesti rahva minevikku, siis märkame oma eneseteadvuse ja kultuuri edenemises üht valdavat allhoovust.
 
See on mõiste „meie ka“.
 
Et „meie ka“ oleme rahvana võrdväärsed subjektid, et ka meie keelele ja kultuurile peab jätkuma ruumi päikese all.
 
Või – nagu Kristjan Jaak Peterson kaks sajandit tagasi küsis:
 
    Kas siis selle maa keel
    laulu tuules ei või
    taevani tõustes üles
    igavikku omale otsida?
 
See „meie ka“ kandis meid edasi vabaduse poole.
 
Eesti lippki sündis enam kui 130 aastat tagasi, kui eesti soost üliõpilased, kel oli keelatud akadeemiliselt organiseeruda, ütlesid, et meie ka väärime seda, mis teistel, muust rahvusest üliõpilastel. Nii saime me oma värvid, milleks valiti sini-must-valge.
 
Võitluse emakeelse hariduse, ajakirjanduse, oma ooperi, oma teatri, oma linnavalitsuse, ja lõpuks, sada aastat tagasi, ka oma riigi eest, võtab kenasti kokku me iseseisvusmanifest:
 
„Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres!“
 
Isegi oma riiki välja kuulutades tahtsime, et „meie ka“ saaksime kultuurrahvaks. Kuigi tolles ajas, pea sajandi eest ei pidanuks me riigi loojad üldsegi enam kultuuri pärast muretsema. 
 
Ja siis, aastakümneid hiljem, okupeerituna, tõstis kultuurirahvas taas ühena esimestest tõrviku.
 
Loomeinimesed vedasid eest, et saaksime oma riigi ja vabaduse tagasi.
 
Selle märgiks kogunemegi siin Roosiaias juba alates 2007. aastast. Loodan väga, et see kunagi riiklikult justkui maha salatud tähtpäev leiab siinsamas aias tähistamist ka tulevikus. Et me tunneksime rõõmu kõige üle, mida on Eestile ja Eesti rahvale andnud 1991. aasta augustis tagasi võidetud vabadus.
 
Mu daamid ja härrad.
 
Tean, et viimasel ajal on kuidagi imelik, koguni piinlik öelda, et meil on läinud hästi. Populaarne on kritiseerida, heita ette, teha maha. Hüva. Lihtsalt möödaminnes – aga üldsegi mitte häbelikult – mainin, et äsja ilmunud rahvusvahelise analüüsi järgi on just Eestil võrreldes kõigi teiste kommunismi maha raputanud riikidega läinud demokraatia arenguga kõige paremini.
 
Kui vaadata Eesti vabaduse näitajaid – sõnavabadus, pressivabadus, internetivabadus, korruptsioonitase –, siis oleme paremad enamikest Euroopa riikidest.
 
Selle loetelu kordamine on mulle isegi veidi tüütu. Aga kogu me rahvale iseloomuliku ja edasiviiva kriitilise meele kiuste võiksime siiski tunnistada, et see pole kiitus mitte valitsustele, presidentidele ega ka laiemalt poliitikutele.
 
Selle kõik olete teie teinud.
 
Rahvas pole mitte ainult valinud parlamente, vaid loonud ka tugeva kodanikuühiskonna. Seega ise teinud, ise otsustanud selle üle, kuidas me oma 25 aastat tagasi saavutatud vabadust kasutame.
 
Jälle oleme tõestanud, et vabana saadab Eesti rahvas korda imesid.
 
Ei, head kuulajad, Eesti pole maine paradiis ega ka parima elukeskkonnaga riik maailmas. Veel mitte. Vabadus on toonud meile õnne ja edu. Ent arvates, et kõik on korras, petaksime iseendid.
 
Muresid ja lahendamata probleeme meil jätkub.
 
Eesti elanikkond kahaneb ja vananeb, riik ääremaastub.
 
Me kipume rahvana killustuma ja kapselduma.
 
Liiga paljud meie hulgast ei tule toime.

Neid ohte tuleb tunnistada, nende lahendamise ja leevendamisega tuleb vaeva näha. Mõistuse ja südamega, mitte aga sõites nende seljas poliitilise kasu ootuses. Neid probleeme saame lahendada ühiselt, mitte üksteisele vastandudes.
 
Hirmutamine ja ülbus ammutavadki jõudu just ebakindlusest. Ega selle vastu muuga ei saa, kui ausa ja sirge jutuga. Väärtuste ja põhitõdedega, mis hoiavad elus meile selgeid arusaamu:
 
et sõnavabadus on võimalus karistust kartmata oma seisukohta avaldada,
mitte solvata, mõnitada või sõimata;
 
et elementaarne viisakus pole poliitiline korrektsus;
 
et labasus pole inimõigus;
 
et pereväärtusi kaitstes me tõesti kaitseme inimesi, mitte ei vihka neid;
 
et vale pole tõde, vaid ikka ja alati vale. 
 
Mulle, head kuulajad, on need valikud selged. Neist olen lähtunud kogu elu, ka oma töös vabariigi presidendina. Siin ma kompromissikohta ei näe. Ei näe ka edaspidi. Ei isiklikult ega institutsionaalselt.
 
Mu daamid ja härrad.
 
Kõige varem üheksa päeva pärast saab Eesti uue presidendi. Praegune kampaania näitab, et paljud pole ikka veel aru saanud, mida kujutab endast presidendi töö. Sest miks muidu küsitakse presidendikandidaatidelt: “Kes peaks tagama, et olümpia teleülekanded oleksid kvaliteetsed?“
 
See meenutab üht raadios kõlanud kommentaari pärast ammuseid presidendivalimisi: “Hea! Nüüd hakkavad pensionid lõpuks tõusma!”
 
Totalitaarses riigis tõstabki president pensione. Ja tagab olümpiamängudelt kettaheitevõistluste teleülekande kvaliteedi. Veelgi enam – president vastutab sellegi eest, et kõik meie omad olümpialt ka medali võidaksid.
 
Ärme eksita ennast. Need ei ole parlamentaarse riigi presidendi ülesanded.
 
Üleilmastunud ja lõimunud maailmas peab Eesti riigipea nägema meie riiki suurte protsesside pildil, leidma seoseid, sõnastama riigile ülesandeid ja neid rahvale seletama.
 
Presidendi tähtsaim põhiseaduslik ülesanne on seista meie riikliku iseseisvuse ja julgeoleku kaitsel, olema vajadusel pingeid maandavaks piksevardaks, riskima sõnumitoojale osaks saava saatusega, ja vajadusel ka vaikima. Kui sõnad olukorda paremaks ei tee.
 
Need pole vaid välis- ja julgeolekupoliitika küsimused. Iseseisvus, nagu me teame liiga hästi oma ajaloost, võib kaduda ka enda loodud isolatsioonis. Kui hakkasin noorena mõtestama, miks ma ei ela oma vanemate maal, mõistsin, et isolatsioon, äralõigatus ülejäänud demokraatlikust maailmast on absoluutselt halvim, mida Eesti-sugune väikeriik endale lubada saab. Et kui Eesti peaks jälle iseseisvaks saama, siis me ei tohi mitte kunagi valida isolatsiooni.
 
President teenib oma riiki ja rahvast, mitte ei otsi publikumenu. Ta ei anna järele kiusatusele sarjata igal võimalusel poliitikuid. See oleks lihtne, aga odav.
 
Riigipea amet, erinevalt presidendikandidaadist, annab inimesele vastutuse ja kogemuse.
 
Presidendi hurjutus peaministri, valitsuse ja parteide aadressil olgu alati asja eest, mitte enda upitamiseks.
 
Head sõbrad.
 
Lõpetuseks midagi isiklikku.
 
Olles eluaeg olnud sügavalt ratsionaalne, sageli skeptiline, kriitiline ning enesekriitiline –  ehk isegi enesekriitilisem kui riigipea saab ametis välja näidata – olen alati kahelnud kõiges, mis on ebaratsionaalne või emotsionaalne.
 
Vahel vajame me lihtsalt usku.
 
Mäletan, kuidas 80ndate aastate algul sõitsin Kanadas kiirteel ja autoraadiost hakkas kõlama vapustavalt hea muusika. Peatasin auto. Olin lummatud. Kuulasin loo lõpuni. Siis ütles saatejuht, et just kõlas Eesti helilooja Arvo Pärdi Fratres.
 
Juba varem, eesti kirjandust lugedes, sain ma aimu sellest, kuidas julge vaimsus võib midagi suurt korda saata.

Sama kinnitasid mulle 40ne kiri, Hirvepark, loomeliitude pleenum, kus julgus seista vabaduse eest näitas, mida on võimalik teha, kui usud millessegi.
 
Sama tundsin, kui vaatasin mulle Münchenisse käsipostiga saadetud filme Öölaulupidudest.
 
See, mida tehti 25 aastat tagasi, oli selle vaba vaimsuse üks kulminatsioon.
 
Kuid ka sealt edasi – kuidas usk Eesti oma rahasse, Eesti krooni, trotsis vastupidist nõu.
 
Kuidas Eesti viis läbi reformi reformi järel, mida teised vaid vältisid ja mõned hiljem matkisid.
 
Sama usk võimaldas mul pakkuda välja midagi, mis sai hiljem nimeks Tiigrihüpe.
 
Sama usk andis mulle julgust püüda võimatut ja üritada saada Eesti võimalikult kiiresti Euroopa Liitu.
 
Samamoodi olen saanud innustust nendest neljast noorest mehest, kes lõid Skype’i.
 
Või kodanikualgatusest „Teeme Ära!“, mida nüüd tehakse ära enam kui sajas riigis üle maailma. Ja viimastel aastatel kümnetest ja kümnetest innovaatilistest eesti firmadest ja kodanikualgatustest.
 
Kõik see on kinnitanud mu usku, et vabaduses suudab eestlane ikka midagi teha, kui ta ainult julgeb ja kui teda lastakse.
 
Julgus tegutseda ja teha –  sellele tuleb Eesti rahval keskenduda.
 
Meie rahvusromaan on „Tõde ja õigus“, mitte „Kadedus ja kahjurõõm“. Me ei pea enam unistama, et „meie ka“.
 
Me oleme.
 
Oma riigi, oma vabaduse peremehed.
 
Peremees, nagu teame, hoolitseb selle eest, mis tal on, mille ta on loonud. Ta ei lase lahendamata probleemidel kuhjuda. Ta mõtleb terviklikkusele ja tulevikule, sest näeb praegust ja olemasolevat kui pärandit oma järeltulijatele.
 
Peremees keskendub olulisele, mitte kõrvalisele. Ta ei raiska oma aega ega jõudu kadedusele ega kahjurõõmule, vaid enda parandamisele.
 
Sest ta on vaba. Nagu ka meie.
Eesti on vaba. Olgem siis jätkuvalt ka julged.
 
Elagu Eesti!


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

Täna etv-s

täna vikerraadios