Mari-Liis Jakobson: kas Eesti vajaks kasvumootori- ja ääremaaministrit?
Juba neljandat nädalat järjest on põhjust pühendada päevakommentaar koalitsiooniläbirääkimistele. Ja kuigi teema on oluline ja väärib kajastust, pole kommenteerija elu sugugi lihtne, sest infot selle kohta, mida läbirääkimistel arutatakse, on napilt.
Nii palju on siiski teada, et jutujärg on jõudnud võimalike ministrikohtade jaotuseni.
Eesti Ekspressi andmetel on võimalik jaotusskeem selline, et Reformierakond saab seitse ministrikohta, sotsid ja IRL kumbki neli. Kokku 15 kohta ehk Stenbocki maja ovaalse laua ääres saab täidetud veel üks tool. Nii et kui kaup ministrikohtade jagunemise osas käiku läheb, tuleb välja mõelda ka vähemalt üks uus ministrikoht.
Eelmistel koalitsioonikõnelustel mõeldi välja suisa kaks uut ministrit. Sotsiaalministri portfell jagati kaheks ning tööd alustasid sotsiaalkaitseminister ning tervise- ja tööminister. Majandus- ja taristuministri kõrval alustas tööd aga väliskaubandus- ja ettevõtlusminister. Kes võiks siis olla seekordsed "uued tulijad"?
Naljaga pooleks võiks öelda, et juurde võiks ju teha veel ühe, või veel parem, kaks kaitseministri kohta. Nii saaks iga erakond näidata, kuidas nemad Eesti julgeoleku eest kõige rohkem seisavad.
Pilauudiste ankur Rohke Debelakk pakkus kunagi välja ka nii tarviliku ametikoha nagu skandaaliminister – ehk siis poliitik, kes kellegi äparduse peale vabandab ja võtab vastutuse. Ent veidi tõsisemalt, uut ministriportfelli võiks vaja minna neis valdkondades, kus Eestil on ees tõsised väljakutsed.
Juba on räägitud euroministrist seoses Eesti Euroopa Liidu eesistumisega. Tõepoolest, 2018. aasta esimene pool tõotab tulla Eestis piisavalt sündmusterohke ja me võime vajada sel teel lootsi.
Samuti on juba siit-sealt läbi lipsanud idee riigireformi ministrist või riigihaldusministrist, kelle ülesandeks saaks avaliku sektori kompaktsemaks, tõhusamaks ning asjakohasemaks voolimine.
Ehk tuleks ministri tasemel minna spunki otsima hoopis teemal, mis kordus pea iga erakonna valimisprogrammis ja kordub ka ettevõtlus- ja arenguteemalistel konverentsidel: kuidas kasvatada ja realiseerida seda potentsiaali, mis meil siin on? Ehk oleks meil vaja kasvumootoriministrit?
Iseäranis põnev oleks, kui panna ta istuma majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi või riigikantselei asemel hoopis juhtministeeriumi rolli tõusnud rahandusministeeriumi. Vot see näitaks poliitilist tahet...
Ehk vajaks Eesti ääremaaministrit? Eesti on küll väike ja paindlik, kuid distants näiteks Tallinna ja Viivikonna vahel tundub küll hoopis teises mõõtkavas kui 200 kilomeetrit. Lisaks regionaalsetele erinevustele Ida-Virus või saartel on parajad käärid ka keskuse ja ääremaa vajaduste ja arenguvõimaluste vahel.
Oluline teema on ka ränne – nii siseneval kui väljuval suunal. Eesti on kasvanud oluliselt suuremaks kui tema geograafilised piirid, mis on osalt tore ja põhjendatud, ent kindlasti mitte probleemitu valdkond. Poliitilist tahet oleks vaja nii selleks, et Eesti oleks atraktiivsem koht tagasipöördujale, meie uussisseränne oleks põhjendatud ja läbimõeldult korraldatud ning et me saaksime lahti müüdist, nagu oleks Eestist lahkumine staatuse näitaja.
Probleemseid valdkondi on muidugi veel. Tegevusetust ei saaks tunda ka näiteks rahvastikuminister või konkreetsemalt, rahvastiku vananemisega tegeleval hõbeminister, palga- või lausa palgalõheminister, e-minister või energeetikaminister.
Ent siin jääb õhku ka küsimus, kas ministriportfell üksi midagi muudab. Kui ametisse nimetatakse oma valdkonna tõelised sädeinimesed, võime olla lootusrikkad. Ent teisalt, ministrikoha taga peab olema ka nii poliitiline kui ka materiaalne toetus ja üksmeel koalitsiooni sees.
Kui too kasvumootoriminister ei saa koalitsioonilepinguga kaasa konkreetseid sihte, milles partnerid on kokku leppinud, võib ta lihtsalt käia konverentsilt konverentsile ja rääkida hästi päheõpitud juttu. Kui riigihaldusminister on lihtsalt portfellita poliitik kellegi teise tagatoas, siis mis on tema võimalused reaalselt midagi muuta?
Riigihaldusminister oleks ju oma-nina-teiste-asjadesse-toppija minister, sest tema tööülesanne oleks muuta kaadrit teistes ministeeriumides ning nende hallatavates riigiasutustes. Ja ääremaaminister võiks ju hoolega mööda Eestit ringi sõita ning valmistuda järgmised 4 aastat uueks valimiskampaaniaks näiteks Läänemaal või Lõuna-Eestis, kuid ilma konkreetsete ressurssideta on temast vähe tolku.
Läbirääkimised jätkuvad. Ja las nad arutavad – küsimus pole vaid sisulistes kokkulepetes, küsimus on ka selles, kaua uued ministrid uues ametis üldse olla saavad.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Liis Velsker
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar