Viktor Trasberg: Gini koefitsient moonutab Eesti tegelikkust
Viimase kuu jooksul on mitu maailma liidrid tundnud muret seoses kasvava tulude ebavõrdsusega ühiskondades. IMF juht Christine Lagarde, USA president Barack Obama ja paljude teiste suurriikide juhid näevad kasvavat probleemi selles, et elanike tulude erinevus suureneb ning rikkus koondub üha väiksema seltskonna kätte.
Äärmusliku näitena on välja toodud, et 85 maailma rikkaimale inimesele kuulub sama palju vara kui kogu maailma rahvastiku vaesemale poolele.
Samas on viimaste aastakümnete vältel rikaste ja vaeste riikide vahelised tuluerinevused vähenenud. Kui võrdleme keskmist tulutaset inimese kohta, siis on kiiresti arenevad Aasia riigid vähendanud tuluvahet tänaste rikaste riikidega. Arengumaade keskklass on jõudnud lähemale rikaste riikide kesklassile, mis on igati hea ja loomupärane areng.
Samal ajal on aga riigisisesed tulutasemed kogu maailmas suurenemas. Tuletagem meelde, et turumajandus eeldabki tulude ja heaolu eristumist. Elada jõukamalt kui teised – see ongi motiiv, mis paneb inimesed tegutsema ja annab arenguimpulsi kogu ühiskonnale.
Aga milles on siis probleem? Miks näeme USAs ja teistes riikides selliseid ekstremistlikke liikumisi nagu Occupy Wall Street?
USA olukorda saab selgitada lihtsalt: kiiresti on kasvanud peamiselt ühiskonna jõukama osa tulud. Ühiskondade rikkus on üha enam koondumas väiksema seltskonna kätte. Samal ajal ei ole suurema osa ühiskonnaliikmete ostujõud viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt kasvanud. Keskklass ja madalamatululised ei ole saanud proportsionaalset osa mitmekümne aastasest majanduskasvust.
Rikkuse koondumises väikse ringi inimeste kätte nähakse mitut probleemi.
Üldisem neist on oht demokraatlikule ühiskonnakorraldusele. Selle iseloomustamiseks kasutatakse sõna plutokraatia, mis tähendab seda, et riigiasjade üle otsustab ainuüksi väike ülirikas seltskond.
Tulude koondumise teine halb tahk on see, et varanduslikud erinevused toovad kaasa ka inimeste võimaluste erinevused – näiteks hariduslikud, tervislikud ja regionaalsed vahed kasvavad. Kes on vaene, see jääbki vaeseks, sest tal pole ega teki rahalisi võimalusi paremaks hariduseks ning seega ka kõrgemapalgaliseks töökohaks. Puudub niinimetatud sotsiaalne mobiilsus.
Tuluerinevusi mõõdetakse mitmesuguste indeksite abil, näiteks Gini indeksiga. Mida suurem see on, seda suurem on tulude ebavõrdsus inimeste vahel.
USAs teenib üks protsent tulusaajatest umbes 17 protsenti kogu riigi tuludest. Veelgi äärmuslikum 0,1 protsenti tulusaajatest saab umbes kümme protsenti kogutuludest. Kui vaatame selle seltskonna tulude struktuuri, siis näeme, et palgatulu moodustab ainult neljandiku kogutulust. Suurem osa tulust tuleb vara omamisest, olgu see siis väärtpaberid või kinnisvara. Tulustruktuur on selline, mida ei ole väga lihtne tasakaalustada läbi isiku tulumaksustamise. Kuigi tulumaksukoormus on tõusnud, siis on nimetatud seltskonna tulud suurenenud veelgi kiiremini.
Huvitav on märkida, et Euroopa riikides, kus on samuti olulised tuluvahed, ei ole tulede erinevus seotud riikide jõukuse tasemega. Rikkamad riigid ei ole ebavõrdsemad või vastupidi.
Tulude erinevuse tasandaja on tulumaksusüsteem ja mitmesugused riigi tulusiirded madalatululistele. Suurema progresseeruvusega maksusüsteem muudab ka maksujärgse tulu ühiskonnas ühtlasemaks. Suuremad on tulude erinevus riikides, kus maksutase on madalam ja sotsiaaltoetused piiratumad.
Mis toimub tulude erinevusega Eestis? Aus vastus oleks see, et ega me päris täpselt ei teagi, mis toimub. Meie ametlik tulude erinevus on Euroopa mõõtmes suhteliselt suur, oleme selle poolest Euroopa Liidus esikümne piirimail.
Eestis on tulujaotus ebavõrdsem kui meie Põhjala naabritel, kus maksude ja tulusiirete kaudu tasandatakse kasutatavat tulu. Aastakümne alguses oli tulude ebavõrdsus Eestis oluliselt suurem kui meie Balti naabritel, aja jooksul on aga olukord muutunud ning meie tulude erinevus on väiksem kui Lätis-Leedus.
Kas Läti-Leedu tulumaksusüsteem on progresseeruvam kui Eestis ja kas nende riikide sotsiaalprogrammid väiksemad kui meil? Ei ole, üsnagi sarnased on.
Küll aga mõjutab Eesti tulude erinevuse arvestuslikku vähenemist meie kasumimaksusüsteemi omapära.
Gini indeks mõõdab füüsiliste isikute maksujärgset tulu. Kuna aga alates 2000. aastast kehtib maksuvabastus äriühingute teenitud kasumitele, siis on toimunud eraisikute tulude nihe ärisektori tasandile. Suur osa tuludest on liikunud füüsilise isiku tuludest välja ega kajastu enam Gini arvestuses. Selle tagajärjel ongi toimunud Eestis valimisse „alles jäänud“ eraisikute tulude ühtlustumine. Eesti Gini indeksisse kuulub täna ainult palgatulu, mis moodustab umbkaudu 96 protsenti kogutulust.
Seega annab Gini koefitsient Eesti tegelikkusest teatud mõttes moonutatud pildi. Seda kinnitab ka asjaolu, et tulude erinevust tajutakse suuremana kui ametlik number näitab.
Kas meie eesmärk peaks olema tulude erinevuse jõuline alandamine? Kindlasti ei ole see meie jaoks võtmeküsimus. Ei ole veel meil veel välja kujunenud rikkurite dünastiad, mis vastanduksid ülejäänud ühiskonnale.
Meie probleem on ikka kriisijärgse ühiskonna suhteline vaesumine ja suurenevad regionaalsed erinevused. Madal tulutase sunnib inimest lahkuma välismaale; viib alla koolihariduse ja sotsiaalteenuste kvaliteedi maapiirkondades. Tekib vaesuse nõiaring, millest läbimurdmine võib osutuda üle jõu käivaks.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar