Erik Gamzejev: põlevkivitööstus kui osa Eesti julgeolekust
Meeldib või mitte, aga üks infoajastu seaduspärasusi on, et suuremat tähelepanu pälvivad ikka äärmuslikud ja ülevõimendatud väited. Ühel nädalal lekib avalikkuse ette valitsuse nõuniku Ilmar Raagi aastavanuse salaraporti tõdemus, et Eesti on kaotamas Ida-Virumaad. Teisel teatab presidendikandidaat Mart Helme, et laiemale avalikkusele nähtamatult harjutab 5000-meheline kolonn brigadiride juhendamisel relvastatud võitlust Eesti riigi vastu.
Turvatunne on inimestele tähtis ja katsed näidata seal olevaid või ka olematuid mõrasid garanteerib kui mitte poolehoiu, siis huvi ikka.
Iseloomulik, et selliste hirmu tekitavate uudiste taustal pole näiteks Eesti põlevkivitööstuse 100 aasta juubeli tähistamise üritustel vähimatki võimalust laiemat tähelepanu köita. Ei paista kuidagi välja, roni või 638 miljonit eurot maksma läinud Auvere elektrijaama korstna otsa ja kuuluta sealt.
Olgugi et see on üks väheseid tööstusharusid maailmas, kus Eesti on tõepoolest olnud teerajaja ja on seda senini, mistõttu on sel nädalal toimuval juubelikonverentsil kohal huvilisi ja asjatundjaid 21 riigist.
Põlevkivist elektri ja õli tegemine on tugevasti mõjutanud Eesti elu, majandust ja keskkonda. Nii heas kui halvas. See on ehtne Eesti asi, põhimõtteliselt samast lahtrist nagu laulupidu, kama või verivorst. Sada aastat juba tehtud. Paljud teised riigid, kus maapõues samuti ohtralt põlevkivi, tahaks sama järele teha, aga pole samamoodi osanud või pole julgenud riskida.
Eesti energeetiline sõltumatus, ekspordimahud ja tuhanded töökohad ning maksutulud riigikassasse tulevad Ida-Virumaa kaevandustest, elektrijaamadest ja õlitehastest. Need on kiiresti kohanenud nii pidevalt karmistunud keskkonnanõuetega kui nafta hinna kukkumisega.
Osa ministreid on küll püüdnud tänavust ressursitasude alandamist serveerida 40 miljoni euro suuruse kingitusena Ida-Virumaale ja põlevkiviettevõtetele. Tegelikult oli see pigem pragmaatiline ja mõistlik otsus, millest kokkuvõttes võidab ka riik rohkem kui kaotab. Tööjõumaksude laekumine jätkub ja sotsiaalprobleeme, mis kaasnenuks suurte koondamistega, ei ole. Kui turuolud peaksid paranema, on riigil põhjust loota taas suuremat tulu.
Põlevkivitööstuse elujõulisusse on panuse andnud Eesti insenerid, aga ka eesliinil igapäevast rasket tööd tegevad kaevurid ja energeetikud. Ehkki paljud neist ei räägi eesti keelt, on nad hingelt ikkagi eestimaalased. Suured põlevkiviettevõtted on selle nimel põhitegevuse kõrvalt teinud rohkem kui mõnigi riiklik lõimumisprogramm.
Mingit Donbassi õuduse kordumist oma kodukandis, kus on olemas korralik töökoht, ei soovi ükski terve mõistusega inimene.
Rääkimine sellest, kui tähtis on põlevkivi Eesti riigile, presidendikandidaatidele tõenäoliselt valijate kogus lisahääli ei tõota. See jääb kaugeks teemaks paljudele valijameestele, kel isiklik seos Ida-Virumaa ja põlevkiviga puudub. Olgugi et enesele tõsisemalt teadvustamata avaldub see kodus hõõguvas lambipirnis või elektripistikus, mille kaudu telefon igal õhtul järgmiseks päevaks uut jõudu kogub.
Pigem võib poliitik liiga suure põlevkivisõbrana enesele hoopis karuteene teha, sest selle maavara maine ühiskonnas on endiselt nigel. Suuresti tänu nõukogude aja lõpust pärinevatele tõsiasjadele ja ka müütidele, mille võimendamine teenis tollal ka taasiseseisvumise huve.
Suretatud loodus, migratsioonipump, kurjad kaevurid on näiteks mõned märgid, mis tookord külge jäid ning mida pole tänini veel päriselt maha pesta õnnestunud. Olgugi et see, kuidas käis töö veerand sajandit tagasi ja kuidas praegu, on nagu öö ja päev. Keskkonnamõjud (nagu iga teisegi tööstuse puhul) on muidugi olemas, kuid need on kordades väiksemad, kui tollal.
Samas kaasneks riigivõimu poolt põlevkivitööstusele ja sellega seotud inimestele suurema tähelepanu osutamisega midagi enamat kui vaid majanduslik mõju. Ei ole kahtlust, et kaevandustes, õlitehastes ja elektrijaamades töötavad inimesed on oma lähikonnas arvamusliidrid. Nende sõna kuulatakse ja see maksab.
Kui nemad tajuvad selgelt, et riik hoolib nende tööst ja aitab ka keerukal ajal toime tulla, siis on just nemad need, kes on võimalike julgeolekuohtude maandamisel ühed riigi tõsisemaltvõetavad liitlased. Mingit Donbassi õuduse kordumist oma kodukandis, kus on olemas korralik töökoht, ei soovi ükski terve mõistusega inimene.
Head töökohad, mille lisandumist on mõistlik Ida-Virumaal motiveerida ka teistes majandusharudes peale põlevkivitööstuse, ja riigipoolne õlalepatsutus ongi ühed tõhusamad turvagarantiid mitmesuguste ekspertide hinnangul Eesti jaoks hellas piiriäärses piirkonnas. Kui Ilmar Raagi salaraport aitas valitsusel sellise arusaamiseni jõuda ja pani ka tegutsema, siis tegi ta head tööd.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar