Helen Eelrand: meie, lodev-eestlased
”Head taasiseseisvumispäeva, kallid mugavad ja lodevad, aga ka kõik väsimatud ja supertublid kodu-Eestis!“ kirjutas üks mu aastaid Barcelonas elav eestlasest sõber kolmapäeval irooniliselt oma Facebooki seinale. Eesti Rahva Muuseumi juhi (tegelikult, – mis veelgi halvem – endise haridus- ja teadusministri) Tõnis Lukase arrogantne avaldus mugavus– ja lodevuspagulaste kohta mõjus keset pidupäeva nagu ootamatu kõrvakiil ning pani meid, uusväliseestlasi, üksteisele hämmeldunult otsa vaatama.
Millega me säärase vihakõne ära oleme teeninud? Ja kuidas üldse kvalifitseeruda mugavus– ja lodevuspagulaseks? Oleme me selle nimel ikka piisavalt pingutanud?
Tõtt-öelda ei ulatu minu fantaasia nende kodumaalt lahkunute tunneteni, kes on pidanud lähiriikidesse kolima hädavajadusest, hoidmaks elus ennast ja oma lapsi. (Vähe on neid, kes Soome parema suusailma pärast kolivad, eks?) Usun, et neid lõi sedasorti (loodetavasti siiski mõtlematusest, mitte empaatiavõime puudusest tingitud) sõnapurse kõige valusamini.
Mind volitasid enda eest kirjutama Hispaanias elavad eestlased. Õigupoolest nad lausa palusid mul seda teha.
Selge see, et Euroopa suurima tööpuudusega riiki igaks juhuks, puhtast laiskusest, hea õnne ja parema elu lootuses kokku ei sõideta. Peab olema midagi veel. Usun, et ringkonda, kellega siin omavahel tutvunud oleme, ühendab hasart ja huvi elu suhtes. Tahtmine rohkem näha, veel midagi kogeda, miks mitte ka teiste, kodumaale jäänutega jagada – keegi meist ei ole lahkudes ust tagantkätt kinni löönud.
On tuldud Hispaaniasse õppima ja jäädud. On tuldud armastuse pärast ja loodud siin perekond. On neidki patuseid (ma ise sealhulgas), kes on mõned korrad reisinuna sellesse maasse ja tema inimestesse ülepeakaela armunud.
“Mis õigusega sa Hispaaniat armastad, olles ise Pärnu tüdruk?!” ründas mind kunagine kaaslinlane. Kandsin seda täiesti arusaamatut ja juhmi küsimust endaga kaasas mitu aastat, enne kui julgesin selle saatusekaaslaste kuuldes uuesti esitada.
“Aga mis õigusega sa üldse kedagi või midagi armastad, kui normaalne on karta, vihata, umbusaldada, süüdistada ja rünnata?” küsis seepeale mu Hispaanias elav eestlannast sõbranna.
Vastandumine. Meie ja nemad. Kardan, et see Tõnis Lukase sõnavõtust läbi kumaski. Ent ikkagi on kuidagi ehmatav “meist” endalegi ootamatult “nendeks” saada. Tagantjärele esitatud vabandused ei päde, kui kahju on juba tehtud.
“Meie veel arvasime, et aitame eesti majandust, müües Eesti tooteid Lõuna–Euroopasse... nüüd tuleb välja, et oleme oma firma üles ehitanud logelemisele,“ poetab nördinult teine sõbranna, kellel koos eestlasest mehega Hispaanias töötamise staaži 14 aastat. Meie hulgas on lisaks iseendale ja teistele tööandjateks olevatele firmajuhtidele veel meedikuid, euroametnikke, juriste, sekretäre, turundusinimesi, IT-spetsialiste, ajakirjanikke, ekssportlasi, muusikuid.
Me kõik oleme pidanud alustama nullist võõras keeleruumis ja sootuks teistsuguses kultuurikeskkonnas. On olnud aegu ja olukordi, millest ainult tahtejõu ja pimeda usaldusega elu vastu välja on tuldud. Võimalik, et neid olukordi tuleb veelgi. Kuid seda lodevuseks pidada saab ainult inimene, kes pole oma mugavustsoonist iial väljunud. Ta lihtsalt ei kujuta seda ette.
Eestlus omab mujal elades teistsuguse tähenduse. Kahtlustan, et meie siin kaugel teame küünarnukitundest märksa enam kui nii mõnedki, kes paari aasta tagant seda laulupeo kõnepuldis põlevilsilmi kuulutamas käivad. Meie, väliseestlased, ei rebi küll tingimata särki ega kirista hambaid 700 orja–aasta pärast, ent me hoolitseme selle eest, et meie lapsed leiaksid sõbrad, kellega emakeeles rääkida, me korraldame lisaks Eesti riiklikele tähtpäevadele niisamagi eesti toidu ja muusika õhtuid, me vastutame uute tulijate eest ja aitame neid asjaajamistel, majutame ja võõrustame teinekord ka võhivõõraid kaasmaalasi, kelles pole piisavalt “lodevust” ja“mugavust”, et Hispaaniasse pikemalt jääda, vaid kes tulevad lihtsalt natukeseks selle ilusa maaga tutvuma.
Meie hingele jäävad nii mõnedki hispaanlased, kes muidu iial poleks Eestist, selle kommetest või kultuurist kuulnud, veel vähem sinna reisinud. Keeleoskajate ja kohanejatena räägime me siin oma sünnimaast rõõmsal meelel. Me oleme kogukond... ei, stopp... tegelikult perekond. Sõna kõige otsesemas mõttes.
Me proovime, igaüks omal kombel ja omal erialal, tekitada Eestile lisaväärtusi. Me loodame südamest, et meil kõigil (just nimelt “meil”) hästi läheks. Igaühel meist on Eestis lähedased, kelle käekäigule kaasa elada ja kelle pärast teinekord südant valutada.
Aga me keskendume heale. Avalik retoorika, mille skaala ühes otsas on kriitikavaba omale vastu rindu tagumine ja iseenda teistest paremaks pidamine (argipäeviti) ning ennasthaletsev, värisevihääli ning võltspaatosega ette kantud väikese paljukannatanud Maarjamaa mantra (sic! pidupäeviti!) on lihtsalt nõme ja kaugelt vaadates pealekauba veel ka naeruväärne. Sellele maksab mõelda, austatud poliitikud ja teised arvamusliidrid. Niisuguses kontekstis ei ole mõtet mingist talentide kojukutsumisest rääkida, eriti, kui preemiaks on juba eelpool mainitud halvustamine ja vastandumine.
23 aastat tagasi, äsja gümnaasiumi lõpetanud eluvõõra plikana arvasin mina trikoloori lehvitades, et võitlus käib vabaduse eest selle kõige laiemas mõttes. Sealhulgas ka vabaduse eest reisida, minna, tulla, märgata, hingata, tunda, kogeda, vaimustuda, jagada. Igaüks just nii, nagu ta kõige õigemaks peab.
Toimetaja: Rain Kooli