Alo Lõhmus: ärme hävitame vanu köiteid veel
Kodus olevate raamaturiiulite sisu tasub alles hoida mitmel põhjusel – aastakümnete jooksul kujunenud raamatukogu kujutab endast sidet eelmiste põlvkondadega, ärgitab lapsi lugema ning võib olla tulevikus ka rahaliselt väärtuslik, põhjendab ajakirjanik Alo Lõhmus paberraamatute alleshoidmise mõistlikkust.
Eesti Rahva Muuseumi üks eksponaate on raamaturiiul. See on täiesti tavaline sektsioonriiul, mis tuleb tuttav ette tõenäoliselt enamikule külastajatest. Tõepoolest, see ongi meie oma kodune nõukogudeaegne riiul, koormatud nende samade teostega, mis meilgi: Tammsaare, Kuusberg, "Varamu" väärtkirjanduse sari, „Seiklusjutte maalt ja merelt“, reisikirjade sari „Maailm ja mõnda“, Tšehhov, Puškin, Balzac, Vilde, Unt ja Kaplinski.
Võib-olla ka mõni punane teos, olgu siis kogemata kurioosumina või perekonna mõne omaaegse liikme meelsuse väljendusena. Ning palju, palju muid raamatuid, mille asukohta teame une pealt ning võime teose riiulilt vajadusel ka käsikaudu üles leida.
Muidugi juhul, kui see riiul ja tema teosed enam alles on. Eesti Rahva Muuseumi riiuli ees kuulsin, kuidas giid seletas külastajate grupile: „Selle riiuli näol on õnnestunud päästa tüüpiline kodune raamatukogu, mis praegu kahjuks massiliselt hävivad, sest neid raamatuid ei ole enam lihtsalt kuhugi panna.“
Seda, et vanu raamatuid pole kuhugi panna, kuuleb viimasel ajal tõesti üha sagedamini. Halvimal juhul pannakse raamatud lihtsalt prügikasti. Paremal juhul püütakse raamatud tuttavatele või võhivõõrastelegi tasuta laiali jagada, sest rahalist väärtust omal ajal masstiraažis välja antud teostel pole ning antikvariaadid neist ei huvitu.
Inimene, kes on otsustanud oma raamatukogust viisakalt vabaneda, seisab tõeliselt raske probleemi ees, sest isegi vanapaberi vastuvõtu eeskirjad ütlevad, et raamatuid vastu ei võeta.
Aga miks üldse on tarvis kodusest raamatukogust vabaneda? Miks riiul, mis aastakümneid rahumeeli meie vanemate kodus aukohal seisis ja tasapisi kasvas, nüüd enam järsku ära ei mahu? Ruutmeetrite kaupa mõõtes meie elamistingimused ju üha avarduvad. Telekad ja külmkapid mahuvad ära, ehkki muutuvad üha suuremateks, raamaturiiul aga enam ei mahu?
Kui kolime uude koju, olgu see nii moodne kui tahes, siis võiks just vana raamaturiiul, millel asetsevad teosed täpselt samas järjekorras nagu vanastigi, kujutada endast killukest kadunud vanast kodust.
Veelgi olulisem on, et see vana raamaturiiul on mälestusmärk meie oma eelnenud põlvedele. Riiul mäletab nende kunagisi vaimseid huve ning lugemiselamusi. Kui loeme koltunud kaane ning kapsastunud lehtedega raamatut, mida kunagi nautis meie vanaisa või vanaema, siis saame vaimus kontakti mitte üksnes selle raamatu autori ja tegelastega, vaid ka omaenese kadunud sugulastega. Need kadunud lugejapõlved ulatavad käe – või täpsemalt öeldes, ulatavad raamatu – ka meie järel tulevatele põlvkondadele.
Laste lugema saamiseks pole nimelt paremat vahendit kui elutoas kõrguv massiivne raamaturiiul, mille salapärased köiteseljad kiirgavad avastamata maailmade kutset.
Asjaolu, et kätte on jõudmas e-raamatute ajastu, ei õõnesta, vaid kinnitab koduse raamaturiiuli eluõigust. Kuna me ei pea enam uusi teoseid ostma füüsilise paberköitena, vaid võime need oma lugereisse laadida e-raamatutena, siis võivad vanad raamatud riiulil rahumeeli edasi seista, kartmata väljatõrjumist uute köidete poolt.
Võib-olla vajab praktilise meelega eestlane oma raamaturiiulile halastamiseks ka mõnd majanduslikku argumenti? Seegi on olemas. Nõukogude ajal masstiraažis välja antud raamatud võivad rahaliselt väärtusetud olla praegu, kuid juba saja aasta pärast võivad need eksemplarid, mis tolleks ajaks alles, muutuda haruldusteks ning omandada soliidse hinna. Raamatukogu säilitamine võib osutuda mitte üksnes vaimseks, vaid ka majanduslikuks investeeringuks.
Lihtne oleks ka selle teema puhul ägada riigi suunas. Riik võiks lisaks Tallinnas asuvale Hoiuraamatukogule asutada vanade teoste depositooriume üle Eesti. Inimeste koduseid raamatukogusid võiks ladustada kasvõi mõnesse vanasse laohoonesse. Ent keegi peaks selliseid ladusid ju majandama, kütma ja valvama – see kõik nõuaks raha, mida niigi napib. Ja mis mõte oleks säärastel raamatumausoleumidel, samal ajal kui kodud raamatuist tühjenevad ning rahvas lugemisest võõrdub?
Parafraseerides Ain Kaalepi tuntud luuletust: me tarkust ammutame õhus, maal ja veel, kuid ärme lammutame vanu köiteid veel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar