Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Rein Pakk: kuidas ravitakse depressiooni
Enamus mu sõpru on olnud elu jooksul vähemalt korra depressiooniravil. Ambulatoorsel. Võtnud 4-6 kuud antidepressante. Mina ise ka.
Paljud on neid ravikuure korduvalt teinud, sest depressioon kipub tagasi tulema. Ma olen nii enda kui teiste pealt vaadanud, kuidas see ravi töötab. Ma ei mõtle füsioloogiliselt - et tõstab serotoniinitaset ajus ja nii edasi - vaid lihtsalt seda, kuidas see mõjutab inimese emotsionaalsust ja meeleolu.
Põhimõtteliselt käib see nii, et esimesed kaks nädalat on süda paha ja pea käib natuke ringi. Järgmised kaks nädalat tabavad sind suvalistel hetkedel ootamatud lõbusushood, mis torkavad silma, erinedes kontrastselt varasemast pikalt kestnud masendusmeeleolust. Sealt edasi läheb elu juba kogu aeg üheses meeleolus: toredas, kiires, asjalikus, hoogsas ja lõbusas.
Kui mingi masin seda emotsionaalsust mõõdaks ja graafiliselt näitaks - nagu ekvalaiser või EKG või need, mis mõõdavad maavärinaid - siis oleks näha, et kõik ülemised ja alumised teravad on ära lõigatud. Emotsionaalsus ei peksa enam punasesse, võnkumiste diapasoon on ühtlaselt rohelise ala ülemises osas, nii umbes kahe kolmandiku peal.
Enam ei ole madalseise ega kestvat viljatut masendust, kuid kahjuks ei ole oodata ka suuremaid rõõmusööste. Emotsionaalsus standardiseerub. Suur viha, suur kurbus ja suur rõõm lähevad kõik koos põranda alla. Tundub, et see on kasulik kogu ühiskonnale, sest depressiooni püüab ravida ka meelelahutustööstus. Ja ikka selsamal emotsioonide standardiseerimise meetodil.
Võtame näiteks sellise muusikastiili nagu r’n’b. Rütm ja bluus. All jookseb rütm ja peal bluus ehk kaeblus. Selline tunglev-indlev kaeblus, mis kõlab nagu armastus, mis kuidagi ei suuda ennast tõestada ja muudkui otsib uusi veenmisvahendeid erinevatest hääle- ja tundetoonidest.
Meie viimane eurolaul näiteks oli selline. Meeldib, aga meelde ei jää. Selline lõppematu emotsionaalsus, mis hakkab, kestab ja lõpeb samal sagedusel. Selline tundeline, kuid ei paisu kunagi päris tundetormiks, ei lange ka sügavasse melanhooliasse ja jääbki kuni lõpuni tundelisust simuleerima.
Eriti iseloomulik on r’n’b laulude lõpp, kus tihti häälutatakse ühe fraasi jooksul läbi kõik tundevarjundid rõõmust kurbuseni ja tagasi, et jätta õhku lubadus tundelisusest. See on muusika, mida võiks teha, müüa ja tarbida minuti või meetri kaupa, sest ta ei alga kuskilt ja ei lõpe kuhugi ega kunagi, kuid lubab kogu aeg. Ei ole kurb laul ega lõbus laul, vaid on selline lõputu mõõdukas kõikumine hästihoitud rõõmulähedasel piiril. Kohe-kohe paisub tunne rõõmuks... aga päriselt ei juhtu see kunagi.
See on nagu ostlemine. Päriselt ei juhtu midagi. Päriselt ei pruugi midagi osta. See on selline kohalolek. Sama lugu on ka kultuuri tarbimisega.
Meedias kõikjal meie ümber püüavad saated ja programmid hoida eetris ühtlast emotsionaalsust, positiivset, parasjagu huvilist, ei lase pingel minna liiga üles ega liiga alla. Et keegi ei vahetaks kanalit. Et "oleks nagu huvitav". Kui muud ei saa, siis vähemalt väsitab ja saab päeva õhtusse ilma, et masendus tekiks.
Tähelepanu saab ikka ära antud. See on nagu pidev õlale koputamine, tähelepanu haaramine ilma, et midagi oleks öelda. Kogu aeg nagu öeldakse, et oota, oota, ära mine kuhugi, kohe läheb huvitavaks. Aga lõpuks kunagi ei lähe.
Muidugi, dramaturgia töötabki põhimõtteliselt nii. Kinos näiteks peab politseil vähemalt poolteist tundi kogu aeg midagi vahele tulema, et ta pätti kätte ei saaks ja vaatajad kogu raha eest meelelahutust saaksid. Aga lõpuks ta ikka saab päti käte ja see vaatajate pinge ikkagi raugeb.
Nii on normaalse emotsionaalsuse puhul, aga kui kogu ühiskond, kogu saalitäis vaatajaid on depressioonis, kui psühhoos on üldrahvalik, siis võib pärast kõrghetke, pärast lahenduse kätteandmist tulla langus, mis on liiga sügav, mis tekitab tühjust ja paanikahäireid ning jääb haiglaselt kestma.
Äkki sellepärast - noh, nii raviotstarbelistel kaalutlustel - säästabki meelelahutustööstus meid liiga tormilisest tundeelust?
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare on võimalik kuulata täispikkuses SIIN.
Põhimõtteliselt käib see nii, et esimesed kaks nädalat on süda paha ja pea käib natuke ringi. Järgmised kaks nädalat tabavad sind suvalistel hetkedel ootamatud lõbusushood, mis torkavad silma, erinedes kontrastselt varasemast pikalt kestnud masendusmeeleolust. Sealt edasi läheb elu juba kogu aeg üheses meeleolus: toredas, kiires, asjalikus, hoogsas ja lõbusas.
Kui mingi masin seda emotsionaalsust mõõdaks ja graafiliselt näitaks - nagu ekvalaiser või EKG või need, mis mõõdavad maavärinaid - siis oleks näha, et kõik ülemised ja alumised teravad on ära lõigatud. Emotsionaalsus ei peksa enam punasesse, võnkumiste diapasoon on ühtlaselt rohelise ala ülemises osas, nii umbes kahe kolmandiku peal.
Enam ei ole madalseise ega kestvat viljatut masendust, kuid kahjuks ei ole oodata ka suuremaid rõõmusööste. Emotsionaalsus standardiseerub. Suur viha, suur kurbus ja suur rõõm lähevad kõik koos põranda alla. Tundub, et see on kasulik kogu ühiskonnale, sest depressiooni püüab ravida ka meelelahutustööstus. Ja ikka selsamal emotsioonide standardiseerimise meetodil.
Võtame näiteks sellise muusikastiili nagu r’n’b. Rütm ja bluus. All jookseb rütm ja peal bluus ehk kaeblus. Selline tunglev-indlev kaeblus, mis kõlab nagu armastus, mis kuidagi ei suuda ennast tõestada ja muudkui otsib uusi veenmisvahendeid erinevatest hääle- ja tundetoonidest.
Meie viimane eurolaul näiteks oli selline. Meeldib, aga meelde ei jää. Selline lõppematu emotsionaalsus, mis hakkab, kestab ja lõpeb samal sagedusel. Selline tundeline, kuid ei paisu kunagi päris tundetormiks, ei lange ka sügavasse melanhooliasse ja jääbki kuni lõpuni tundelisust simuleerima.
Eriti iseloomulik on r’n’b laulude lõpp, kus tihti häälutatakse ühe fraasi jooksul läbi kõik tundevarjundid rõõmust kurbuseni ja tagasi, et jätta õhku lubadus tundelisusest. See on muusika, mida võiks teha, müüa ja tarbida minuti või meetri kaupa, sest ta ei alga kuskilt ja ei lõpe kuhugi ega kunagi, kuid lubab kogu aeg. Ei ole kurb laul ega lõbus laul, vaid on selline lõputu mõõdukas kõikumine hästihoitud rõõmulähedasel piiril. Kohe-kohe paisub tunne rõõmuks... aga päriselt ei juhtu see kunagi.
See on nagu ostlemine. Päriselt ei juhtu midagi. Päriselt ei pruugi midagi osta. See on selline kohalolek. Sama lugu on ka kultuuri tarbimisega.
Meedias kõikjal meie ümber püüavad saated ja programmid hoida eetris ühtlast emotsionaalsust, positiivset, parasjagu huvilist, ei lase pingel minna liiga üles ega liiga alla. Et keegi ei vahetaks kanalit. Et "oleks nagu huvitav". Kui muud ei saa, siis vähemalt väsitab ja saab päeva õhtusse ilma, et masendus tekiks.
Tähelepanu saab ikka ära antud. See on nagu pidev õlale koputamine, tähelepanu haaramine ilma, et midagi oleks öelda. Kogu aeg nagu öeldakse, et oota, oota, ära mine kuhugi, kohe läheb huvitavaks. Aga lõpuks kunagi ei lähe.
Muidugi, dramaturgia töötabki põhimõtteliselt nii. Kinos näiteks peab politseil vähemalt poolteist tundi kogu aeg midagi vahele tulema, et ta pätti kätte ei saaks ja vaatajad kogu raha eest meelelahutust saaksid. Aga lõpuks ta ikka saab päti käte ja see vaatajate pinge ikkagi raugeb.
Nii on normaalse emotsionaalsuse puhul, aga kui kogu ühiskond, kogu saalitäis vaatajaid on depressioonis, kui psühhoos on üldrahvalik, siis võib pärast kõrghetke, pärast lahenduse kätteandmist tulla langus, mis on liiga sügav, mis tekitab tühjust ja paanikahäireid ning jääb haiglaselt kestma.
Äkki sellepärast - noh, nii raviotstarbelistel kaalutlustel - säästabki meelelahutustööstus meid liiga tormilisest tundeelust?
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare on võimalik kuulata täispikkuses SIIN.
Toimetaja: Rain Kooli