Annika Uudelepp: varjud koalitsiooniläbirääkimiste kohal
Täna, kevadise pööripäeva eel on täheteadlaste sõnutsi oodata osalist päiksevarjutust ja paistab, et mingi vari on langenud ka koalitsioonikõneluste kohale. Ei tea, kas asi on mõneks päevaks kätte antud kevadilmas, kuid miskipärast paistab, et koalitsiooni sündi tahetakse kärsitult kohe ja praegu.
Kui nii edasi läheb, siis enne järgmisi valimisi võib hääli püüdma hakata ka sellega, et lubada valimisvõidu korral valitsus kõige kiiremini kokku panna. Kujutlege parimas teleturu vaimus reklaami „Kui valid kohe, siis tuhat eurot kätte! Ja see pole veel kõik, uue koalitsiooni sõlmime valimisööl enne päikesetõusu! Meie valitsusega lahendad kõik probleemid kiiresti ja lihtsalt!“
Nali naljaks, midagi on seekordsete koalitsioonikõneluste juures tõesti teisiti. Kui muidu on koalitsiooniläbirääkimisi ilmestanud innustunud ja optimistlik plaani kokkupanemine ning suur soov kohe valitsema minna, siis praegu napib usaldust ja koostöövaimu sellekski, et konsultatsioonidest kaugemale jõuda. Paistab, et siin on küll toimunud pööre väiksema häältesaagiga läbirääkimispartnerite arvamustes. Enam ei olda valmis hea usu peale võimule minema, vaid arutletakse tõsimeeli, kas poleks parem hoopis opositsioonis olla.
See on midagi uut – poliitikas osalemise idee on ju inimestelt saadud mandaati teostada, sest võimul saad kasvõi midagigi teha. Opositsioonis oled aga nagu vahetusmees võrkpallimeeskonnas, kes võib tiimikaaslase valelöögi peale kõva häälega sõimata, kuid ise ei pääse palli võrkugi servima. Nüüd veetakse aga punaseid jooni nagu emakeeleõpetaja kahemehe vihikusse ning keegi ei taha sammukestki tagasi astuda.
Mis võib olla see, mis hoiab erakondi tagasi tõsimeelselt kõneluste edenemisse panustamast? Üheks põhjuseks on vahest see, et läbirääkimistelaua taga istujatel ei ole erilist ühiste saavutuste tausta, mis aitab detailides olevatest erimeelsustest üle saada ja suurtes asjades üksteise arvamust austada. Üheksakümnendatel sidus ühine vabadusvõitlus, möödunud kümnendil pääs Euroopa Liitu ja NATO-sse, aga mis peaks siduma praegu?
Kuna midagi sellist pole, siis pääsebki esiplaanile hoopis vana viha selle pärast, et Reformierakond on kõigil korduvalt naha üle kõrvade tõmmanud. Kui seda tehti esimest korda, võis kahtlustada juhust. Teist korda tehes hakkas paistma muster. Ja pärast viimast IRL-i opositsioonisaatmist kujunes välja veendumus, et see ongi Reformierakonna poliitika – saata iga valimisperioodi ajal vähemalt üks partner minema.
Loomulikult ei taha niimoodi ükski erakond ühestki oma asjast loobuda, sest kuklas tiksub teadmine – mis täna tegemata, see homme unustatud, sest mäletate, opositsioonis ei õnnestu enam midagi teha. Nii peakski Reformierakond üritama teisi veenda, et koalitsooni pole korraks, vaid neljaks aastaks. Just selle usalduse tekitamine võtab aega.
Kui senistest ajakuluteemalistest aruteludest ikkagi veidrust otsida, siis minu arvates on veider see arvamus, nagu oleks valitsuse moodustamine mingi spordiala, kus mõõduvõtmine käib kiiruse peale. Võetakse juba mõõtu 8 ja 4 aasta taguste valimistega ja heidetakse ette, et nüüd ollakse tollastest graafikutest kaugelt maas. Kuidas küll sisuliste eesmärkide, valikukohtade ja töövõimelise koalitsiooni loomist saab hinnata kiiruse järgi?
Need valimised olid mitmes mõttes erinevad. Esiteks oli valimisdebati keskmes mitmeid reformiideid, milletaolisi polnud aastaid kõlanud – näiteks oli maksureformi mõtteid nii vasak- kui paremtiivalt pärast aastatepikkust mantrat „maksudega ei mängita“ või arutelu riigireformi vajadusest. Mõistagi on igal erakonnal oma lahendused neile teemadele ja juba sellepärast tähendavad suuremate muutuste plaanid keerukamaid läbirääkimisi.
Teisalt sisaldavad erakondade nn „punased jooned“ ehk lubadused, millest ei taheta loobuda, põhimõttelisi eriarvamusi. Selle kõige selgem näide on maksupoliitilised muudatused, kus kaks läbirääkimistel praegu osalevat partnerit on kindlalt tööjõumaksude langetamise ja kaks nende tõstmise poolt. Kummagi poole häältest ei piisa, et enamusvalitsus kokku panna. Libedalt ei tõota minna ka kokkuleppe leidmine igipõlisel hangunud reformi teemal – haldusterritoriaalne reform kui üks osa riigireformist, kuigi valimisretoorikas väljendasid kõik neli läbirääkivat erakonda valmidust muutusteks.
See kõik saab aga jutuks tulla alles siis, kui usaldusvarjutus kõneluste kohalt lahkub. Päikesevarjutus kestis paar tundi, näis, kaua läheb aega poliitikas varjudest lahtisaamiseks.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio poliitikateemaline kommentaar