Maarja Kangro: sonett, mis ei rääkinudki Mistralidest
Eesti saab Euroopa Liidu Nõukogu eesistujaks Balti riikidest viimasena, 2018. aastal. Võib-olla keegi juba kogub mõtteid, millise eestimaise ja rahvusvaheliselt atraktiivse kunstisaadusega seda sündmust tähistada. Kas tellitakse ülejäänud 27 liikmesriigist – vaevalt neid Junckeri all selleks ajaks rohkem on – näiteks Arvo Pärdi või regilaulu pastišid?
Kui juuli alguses Itaalia EL eesistujariigiks sai, tellis Itaalia Kultuuri Instituut Pariisis kõigilt Euroopa Liidu maadelt sonetid. Saatuse ja heade inimeste tahtel tuli minul kirjutada eestikeelne. Eurosonettidest anti välja sinine raamat kollaste tähekestega, mis sisaldab ka CD-d poeetide omahäälse salvestusega.
Sonett, nagu kirjutab raamatu eessõnas instituudi direktriss Marina Valensise, on euroopaliku kaanoni vorm par excellence, sündinud 13. sajandi Sitsiilias Friedrich II õukonnas. Kes veel ei tea, siis sonetivormi autorlus omistatakse Giacomo da Lentinile, ja sõna ise on deminutiiv sõnast son, mis tähendab heli, aga ka meloodiat või laulu.
Ega eurosonett ole prahi pealt riisutud. Iiri soneti oli kirjutanud Pulitzeri ja T.S. Elioti auhinna võitnud Paul Muldoon, Itaalia oma Patrizia Cavalli, kes on itaalia poetessidest praegu üks kuulsamaid ja keda olen veidi ka tõlkinud. Saksa sonett tuli Durs Grünbeinilt, kelle tsükkel surnud loomadest õrritas mind kunagi kirjutama luuletust kärnkonnast. Rõõmustasin, et Läti eurosoneti autor oli hea kolleeg Jānis Elsbergs.
Aga Pariisis, kuhu ma sõitsin tänuväärse Kulka toel, ei näinud ma ei Jānist ega muid mainitud poeete. Kohal olid peale minu veel vaid prantslane, belglane ja poolakas.
Kuulasime kuldsete sammastega saalis koos diplomaatilise publikuga pidulikult sonetisalvestusi, Euroopa keelelist mitmekesisust. Oli sisekaemust, kujundimõistatusi, samuti lihtsakoelist, aga küllap soovituslikuks peetud Itaalia-nostalgiat. Otsest poliitilist temaatikat justkui polnudki.
Viimaks kutsus instituudi direktriss meid nelja – mind, poolakat, prantslast ja belglast – siiski saali ette ja ulatas mikrofoni: äkki soovite midagi öelda?
Muidugi. “Niipea, kui ma olin selle soneti ära saatnud,” ütlesin ma puhtsüdamlikult, “kahetsesin, et ei olnud kirjutanud seda Mistrali kopterikandjate müügist Venemaale, mis on suur häbiväärsus. Aga kuna eesistujaks ei saanud Prantsusmaa –”
Väike sahin käis saalist läbi. Ega jah, mõjusin ilmselt ebaadekvaatselt. Tegu oli sonetiõhtuga, itaallaste eurotseremooniaga. Minu järel rääkiski poola luuletaja, kuidas teda inspireerivad soneti vormilised piirangud. Aga hetkeks olin ma rahul, sest olla Pariisis, diplomaatilisel üritusel, ja mitte rääkida Mistralidest oleks tundunud andestamatult muna* – mu enda süümele, sest mis kõlapinda mu jutul ikka oli. Äri on äri, ütles ka me konsul. Kes trahvi kinni maksab, kui lepingut rikutakse?
Ikka tehakse avaldusi, mis on määratud avalduseks jäämagi. Kultuuriinimeste kooslused kirjutavad manifeste, mille tõsine või formaalne hea tahe ei vii kuhugi. Olen osalenud Türgis Euroopa Kirjanike Parlamendis, mille väljund oli deklaratsioon, kus mõisteti hukka igasugune diskrimineerimine. Etniline, sooline, usuline – hukka, hukka!
Teisipäeval tuli viimaks uudis, et Euroopa Liit on otsustanud Venemaa suhtes nn kolmanda ringi sanktsioone rakendada, ehkki relvaembargo pole tagasiulatuva jõuga ega takista Prantsusmaad Mistrale müümast. Aga paistab, et Venemaast seitse-kaheksa korda majanduslikult võimsam Euroopa Liit näitab viimaks selgelt ja ise majanduslikeks kaotusteks valmis olles, et tema otsused on tagajärjekamad kui mõne PEN-klubi omad.
Leedu vastne kultuuriatašee Pariisis Vida Graziene astus parmigiano söömise ja prosecco joomise ajal ligi ja oli rõõmus, et Mistralide teemal oli suu lahti tehtud. Eks selleks tulebki neid lihtsaid avaldusi teha: solidaarsuse väljendamiseks.
Paleeaiast paluti meid taas saali, mis nüüd oli pimendatud. Ülistava teadustamise järel tuli lavale kaunis pikajuukseline noormees, instituudis parajasti resideeriv muusik, ja hakkas klaveril mängima mahedaid spaameloodiaid, mis veidi ägenedes kujunesid improvisatsiooniks teemal Bésame mucho. Vaatasin Leedu atašee poole, kes ütles diplomaatilise vaoshoitusega: “It's very strange.”
Möönsin, et muusika ei segaks mind, kui ma parasjagu restoranis lammast sööksin ja veini rüüpaksin. Aga see oli üks õhtu meie elust. Tõusime, tegime endile pimedas saalis läbi inimeste ja toolide teed, ja jõudsimegi taas tänavale loojuva päikese kätte.
Sonett, mille malbust ma hiljem kahetsesin, oli niisugune:
LUULETAJA HÜPPAB
ah. vana luuletaja hüpleb laval
nii kõhnad on ta kitsais pükstes jalad
karm jörin ürgsed kontseptuaalsed palad
kolleegi mõtted on ent homsel kaval
miks ust ei ole saali ukseaval
kust kostab: and for me, a caesar salad
mis on me avangardi alustalad
poeet teeb hüppe pilk on justkui kaval
siitsamast kostab kiirabisignaal
üks tellib taksot: kuidas, mille põik?
see mees on esinenud sajal maal
nii. veel üks räme – kriitiline – lõik
vist palav jah kuid sõbralik on saal
siis saab ta etteaste läbi. kõik
* muna – saamatu,arg [kõnekeel]
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar