Alo Lõhmus: ETV esitlegu Dovlatovit, Aksjonovit ja Ivanovi
Venekeelse telekanali asutamise idee kerkib alati siis, kui saab ilmsiks kui erinevates infoväljades elavad eestlased ja siinsed venelased. Siis tehakse uljaid plaane ja projekte, kuidas venelaste meeli ja mõtteid paremini Eesti teemadega siduda – ning olude rahunedes unustatakse kogu teema taas.
See, et kanalist pole siiani asja saanud ning ilma otsese häda sunnita keegi sellega õieti tegeleda ei taha, näitab, et tegelikult saavad ka venekeelsest kanalist rääkijad ise aru oma idee ebarealistlikkusest.
See kanal peaks ju oma atraktiivsuselt ületama Venemaa superkanaleid, olema neist operatiivsem, informatiivsem, mõtlemapanevam, aga ka meelelahutuslikum, kirevam ja lõbusam. Ainult nii võiksid venelased hakata eelistama meie tehtud venekeelset televisiooni.
Kuid sellise kanali asutamine ja ülalpidamine maksab sadu miljoneid eurosid, niisugust ressurssi pole kasutada isegi ühelgi eestikeelsel telekanalil. Kardan, et me ei suuda uudiste ja poliitilise propaganda vallas kunagi Vene televisiooniga võidu joosta. Kas sellest peab aga järeldama, et telesilda eestlaste ja venelaste vahele ehitada polegi võimalik?
Liiga vara lahkunud laulja Jaak Joala näitas oma loominguga, et on küll. Selleks sillaks on kunst, täpsemalt selle televisioonipärased vormid. Eesti lauljaid mäletatakse ja armastatakse Venemaal siiani. Miljonid venelased mõistavad, et rahvas, kelle seast võrsusid Georg Ots, Jaak Joala, Anne Veski, Tõnis Mägi, Ivo Linna, samuti paljud üleliiduliselt armastatud näitlejad ning telestaar Urmas Ott, ei ole metslased ega fašistid. Seda muljet ei õnnestu kustutada ühegi poliitilise propaganda võttega, ükskõik milline videotehniline tulevärk sellega ei kaasne.
Täpselt sama moodi mõistame meie kaasaegset vene kirjandust lugedes, teatrietendusi ja kunstilisi filme vaadates, et poliitiliselt ebameeldivate pinnavirvenduste all on jätkuvalt alles ka sügavalt kultuurne ja inimlik Venemaa.
Minu arvates tuleks venekeelse telekanali asutamise asemel taastada hoopis kunagine "Teleteater" ning hakata selles ekraniseerima nii eesti- kui venekeelseid telelavastusi. Eesti Telefilm ja hilisem "Teleteater" olid paljude kümnendite jooksul parimaks osaks Eesti televisioonist, eri aegadel valminud filmid ja lavastused on muutunud eestlaste kultuurimälu lahutamatuks osaks. Igatsen tagasi aega, mil lõputute seriaalide asemel valmisid hoopis sellised suurepärased tööd nagu Sulev Nõmmiku "Siin me oleme", Ago-Endrik Kerge "Tabamata ime" ning Ain Prosa "Soo" ja "Ma armastasin sakslast".
Kahtlemata on väga hea kunstilise taseme saavutamine piisava rahastuse korral võimalik ka praegu, kuid vajalik rahasumma on suurusjärgu võrra väiksem kui see, mis kuluks terve omaette telekanali ülalpidamiseks.
Kui meie "Teleteatris" sünniks näiteks venekeelne lavastus Sergei Dovlatovi Tallinna-aineliste tekstide baasil, kui seal ekraniseeritaks eestivene autori Andrei Ivanovi mõni teos või miks ka mitte 1960. aastate põlvkonna vene kirjaniku Vassili Aksjonovi Eesti-aineline "Tähepilet", siis rikastaks see mitte üksnes eesti, vaid ka eestivene ja vene kultuure.
Need lavastused võiksid hea kunstilise taseme korral leida tee ka Venemaa üleriigilistesse kanalitesse ehk kümnete miljonite vene televaatajateni. Kui see peaks aga osutuma poliitilisel põhjustel võimatuks, siis suudaksid head lavastused ja filmid Venemaa publikuni jõuda ka omal jõul interneti ja DVD-de vahendusel. Eesti ja vene rahvaid ühendav kultuurisild saaks igal juhul pisut uuema katte ning suudaks paremini vastu panna propagandakahurite tulelöökidele.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Marju Himma
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar