Alo Lõhmus: peaminister Rõivas ja kuri lohe
“Me usume, et Eestil ei ole vaja suurt narratiivi. Ainus narratiiv, mida me vajame, mida Eesti vajab, on saatus meie eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada. See on Šveitsi, Põhjamaade, iga õnnestunud riigi narratiiv.” Need sõnad lausus praegune peaminister Taavi Rõivas riigikogus valitsuse moodustamise aluseid tutvustades.
Narratiiv on kirjandusteaduslik termin, mis tähendab lugu, jutustust. Kui peaminister kasutab valitsuse programmkõnes kirjandustermineid, siis peavad ka ajakirjanikud meelde tuletama kirjandusteooria loengus kuuldu, et valitsusjuhti paremini mõista.
Kõigepealt tuleb märkida, et erinevalt laialt levinud arvamusest ei kuulutanud Rõivas, et Eestil ei ole narratiive enam üldse vaja. Tegelikult sõnastas peaminister meie narratiivi väga selgelt: “Ainus narratiiv, mida me vajame, mida Eesti vajab, on saatus meie eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada.” Ja lisas veidi hiljem: “Me usume, et Eesti riigi suur eesmärk on julgustada oma kodanikke õnnestuma.”
Ühesõnaga: Eesti inimesed püüdlevad parema, õnnestunuma homse poole. Tundub, et tegu on tõepoolest ehtsa narratiiviga, sest see allub kuulsa leedu lingvisti ja semiootiku Algirdas Greimase loodud aktantide mudelile. Greimas kaardistas narratiivide süvastruktuuri uurides nimelt kuus aktanti ehk tüüptegelast, kes on mingil kujul olemas igas narratiivis, igas jutus, mida me kuuleme või loeme.
Esiteks peab seal leiduma subjekt, kes soovib saavutada objekti – nagu näiteks õilis rüütel soovib päästa printsessi lohe käest. Rõivase narratiivis soovivad Eesti inimesed saavutada paremat homset. Homne päev tuleb päästa vaesuse ja lootusetuse lohe lõugade vahelt.
Teise aktandipaarina on igas narratiivis saatja ja vastuvõtja tegelaskujud. Saatja saadab subjekti, kes ühtlasi on enamasti ka vastuvõtja, võitlusse objekti eest. Eesti inimesed saadab võitlusse parema homse eest Reformierakond või vähemalt saatus ise, seades meile eeskujuks Põhjamaad ja Šveitsi. Kui neid heaoluühiskondi olemas ei oleks, siis ei oskaks me ka nende poole püüelda ning meie ideaaliks oleks midagi muud.
Kolmas tegelaste paar on mu meelest kõige põnevam. Need on abistaja ja oponent. Viimane loobib subjektile tema võitluses kaikaid kodarasse ja lammutab öösiti selle, mis päeval ehitatud. Oponentide nimekiri võib olla hirmus pikk ja sisaldada lohesid, naaberriike, ebameeldivaid opositsioonipoliitikuid, liiga pehmet talve või maailmamajanduse kehva olukorda, kuid oponendi all võib mõista ka näiteks omaenda rumalust või ahnust. Oponendi ära tundmine on tema võitmise eelduseks.
Võitluses printsessi ja parema homse eest tuleb subjektile kriitilisel hetkel appi abistaja. Nõnda tuli Kalevipojale siil appi heitluses sortsiga või Toots Kiirele appi tema püüdluses võita Teele südant. Vahel kasvab abistaja tasapisi üle subjekti rivaaliks ja konkurendiks, nagu Tootsi puhul juhtuski. Abi ei pruugi alati olla täiesti omakasupüüdmatu.
Kes võiks olla Eesti siis inimeste abistaja meie riiginarratiivis? Peaminister lubas julgustada inimesi õnnestuma. Julgustamine aga ongi moraalse abi osutamine, sellega andis Rõivas oma juhitavale valitsusele ja riigiaparaadile inimeste abistaja rolli Eesti narratiivis. On selge, et selle rolli väärikaks täitmiseks peab abistaja olema valmis lisaks moraalsele abile osutama ka tegelikku abi.
Muidugi me loodame, et see abi on siiras ja heasoovlik, mitte kaval-antsulik konksuga abi. Vahel on valitsused paraku just sellist abi harrastanud, seletades näiteks siseministri suu läbi, et päästekomandode sulgemine parandab päästevõimekust. Abistaja ei sulge päästekomandosid, koole ega haiglaid (see on oponendi rida), vaid vastupidi, säilitab neid ja avab uusi.
Peaminister Rõivas on oma valitsust narratiivsesse skeemi paigutades võtnud seega tõsise kohustuse, mille täitmiseks tuleb talle ainult jõudu soovida. Narratiivi seest välja ju enam ei pääse.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar