Alo Lõhmus: kus must leib on?
"Leib oli nii suur, et andis tõsta. Lauas lõikas leiba lahti ikka vanaisa. Võttis raske, krõbeda koorikuga pätsi sülle, surus vastu rinda ja tõmbas noaga läbi leiva pealmise, seejärel alumise kooriku. Ega ühekorraga olekski nii kõrge pätsi küljest kääru kätte saanud. Vanaisa lõigatud viilukad olid täis töömehe omad - paksud ja rasked. Sellele perele väiksem leib poleks söögikorda vastu löönudki. Poeleiba oleks tulnud vähemasti paar pätsi lahti lõigata."
See katkend Harri Jõgisalu lasteraamatust "Maaleib" kirjeldab eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate Kihnu kolhoosipere lõunalauda, kuid sobiks sama hästi ka sajand varasemasse aega. Mõned asjad püsisid muutumatuna kõigi muutuste kiuste. Kodune leivategu säilis Kihnus ajal, mil mujal Eestis see kaunis põhjalikult ära unustati. Nüüd on see taas laiemalt ellu ärkamas.
Koduse leivavalmistamise üks põhjusi - lisaks isetegemise rõõmule - on küllap ka tüdimus poeleivast. Osta missugune päts tahad, kõik nad on üsna ühelaadse maitse ja moega. Kvaliteedis pole kahtlust, kuid midagi jääks nagu puudu.
Siiski võib ka poeleib pakkuda kulinaarseid elamusi. Lihtsaim võimalus selles veenduda on külastada mõnd Läti toiduainetepoodi. Nüüd on see ju eriti lihtne, pole tarvis isegi raha vahetada. Lätis on tavaliste leibade kõrval veel tootmisse jäänud rasked, mustad ja erakordselt maitsvad rukkileivad. Nende köömnesegune lõhn on nõnda intensiivne, et tungib isegi läbi pätsi ümbritsevast kilepakendist. Säärase leiva käär on tugev ja tihke, ta ei lagune võimäärimise käigus laiali, ning leib ise on niivõrd rikka maitsebuketiga, et kõlbab omaette eineks ka paljalt. Kui mind peaks kunagi pandama vee ja leiva peale, siis palun leib muretseda kindlasti Lätist.
Miks Eestis niisugust leiba ei tehta? Leiburi turundusjuht Annika Oja ütleb, et Balti riikide leivamaitsed on üsna erinevad, ühe retsepti järgi ei ole võimalik valmistada leiba kõigi kolme maa jaoks. Lätlased lihtsalt armastavadki köömnerikast leiba. Eestis üha rohkem levivad tasku- ja palaleivad aga on seal praktiliselt tundmatud.
Tugev ja tummine leib kuulub lätlaste traditsioonilise leiva hulka, mis paraku ei ole enam Lätimaalgi massitoode, märgib Oja. Ka Eestis jääks seesugune leivapäts niššitooteks ning meie suured poeketid pole niššitoodetest eriti huvitatud.
Selles asi ongi. Kaupluseketid standardiseerivad meie toidulauda ning lihvivad sellelt märkamatult maha kõik nüansid ja maitsed, mida ei ole võimalik massiliselt müüa. Küllap just seetõttu võib näiteks meie poekettide õlleriiuleil kodumaise toodangu kõrval kohata küll Tšehhi, Vene ja isegi Ameerika õlut, kuid ei leia naabermaa Läti õllemarke, mille seas leidub tõelisi väikesi pärle.
Standardiseeritud maitse on odav, kuid kutsub varem või hiljem esile vastureaktsiooni. Nii ongi meil lisaks kodusele leivateole moodi minemas ka kodune õllepruulimine. Loodetavasti tekib juurde ka väikesi pagaritöökodasid ja õlletehaseid, mis keskenduvad just niššimaitsete rahuldamisele. Loomulikult ei suuda nad suurte tootjate ja poekettidega võistelda turunduse ja reklaami vallas. Seetõttu saame tarbijatena neile kaasa aidata sel moel, et otsime nad ise üles, olgu siis turuhoonest, naaberkvartalist, internetist või kasvõi Lätist. Lõhn ja maitse ei ole maailmast ju veel kadunud. Jätku leiba!
Toimetaja: Oliver Kahu
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar