Meelis Oidsalu: hoidkem oma erakuid, nad on isamaalisuse tõeline proovikivi
Vabariigi aastapäeva eel on sobilik arutleda patriotismi ja kunstivabaduse vahekorra üle, selle üle kas isamaalisus ja kunst ikka peaksid käima käsikäes ja ühte jalga.
Võtame näiteks Vabadussõja võidusamba saaga. Tookord oli kunstnike häälekas enamik samba plaanitud kujul püstitamise vastu, ent olid ka mõned nimekad loojad, kes – adudes protsessi vääramatust – asusid õnnetu väljanägemisega patriootlikku teose inseneridest autoreid jõudumööda nõustama. Laiemas plaanis kerkis koos sambaga Vabaduse nimelisele platsile küsimus sellest, kas isamaaline, rahvuslikke tundmusi äratav ja riigi teenistuses olev patriootlik kunstiteos on ikkagi kunstniku väljendusvabaduse teenistuses või mitte.
Patriootliku kunstiga seostub eestlasele tänagi vabariigi aastapäeva piduliku kontserdi toimumiskoha – Estonia teatrisaali – lage kattev Sagritsa-Kitse-Okase sotsialistlik riigitruu laemaal või siis hoopis üks teine ajalooline taies, skulptor Enn Roosi pronkssõdur. Need kaks skulptuuri – inimmõõduline ja kunstiliselt heal tasemel pronkssõdur, mis on praeguseks kaitseväe kalmistule eraklusse pagendatud, ja üleelusuurune, ent esteetiliselt ebaõnnestunud vabadusrist meie keskväljakul – on kunsti ja patriotismi vahekorra keerukuse kõnekad sümbolid.
Patriotismiskepsis näib olevat vähemalt ühe osa progressiivse kultuurieliidi seas sügavalt juurdunud hoiak. Mõne jaoks samastub patriotism rassismiga. Teiste jaoks on patriotism taunimisväärne, sest nõuab indiviidilt väljendus- ja mõttevabaduse piiramise, mahasurumise oskust, valmidust sulanduda massi. Kolmandate jaoks on patriotism lihtsalt ajast ja arust nähtus, midagi sama aegunut kui religioon.
Kas patriotismi puudumine on ikka nii halb?
Ega muidu me isamaa-traditsioonid tänagi kirikuga nii tugevalt seotud poleks. Kui põlgad usku, põlgad ideed usust ja seega ka ideed patriotismist.
On ka vabamõtlejaid, kes arvavad, et patriotism pole midagi muud kui kapitalisti käepikendus; et hariduse ja riigitruu kunsti abil treenitakse kapitali paljunemiseks vajalikke kuulekaid ja propagandale (loe: reklaamile) vastuvõtlikke kodanikke ehk tarbijaid.
Seda isamaalisuse põlgu võib omakorda põlata kui juuretuse, kosmopolitismi ja muu kurja väljendust, aga enne, kui seda teeme, võiksime küsida, kas patriotismi puudumine on ikka nii halb. Kas tingimuseta isamaalisuse suhtes skeptiline kunstnik või intellektuaal on sellepärast halvem eestlane, vähem väärtuslikum Eesti kodanik?
Isamaalisuse tõeline proovikivi ongi minu meelest võime taluda erakuid.
Kahtlen selles. Iga rahvus, iga ühiskond vajab suuri erakuid, et olla elus. Seetõttu tuleb vabariigi aastapäeval ühtviisi hinnata neid, kes väärtustavad koosmeelt, vabadusristi ja selle ees peetavaid sõjalisi vabaõhuetendusi, kui ka neid, kes suurte, pronkssõduri laadsete erakutena hoiavad meie ühismeelt ärevil ja ärkvel.
Eesti keelest avalikult lahti ütelnud Jaan Kaplinski, rahvusriikluse tuline vastane Kaur Kender või sõgerahvusluse eest hoiatav Rein Raud on näited sellistest hinnalistest erakutest, kes meie isamaalist enesetaju ärksana hoiavad.
Isamaalisuse tõeline proovikivi ongi minu meelest võime taluda erakuid. Ja ma ei taandaks seda talumist äralörtsitud mõistele sallivus. Kui tahame rahvana ja riigina olla suured, peame oma erakutest hoolima, aitama neil kasvada ning lootma, et mõni neist kasvab tõeliselt suureks.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar