Kertu Saks: 900+ korda teaduse populariseerimist. Läheb juba liiale?
Sugugi mitte alati ei löö erinevad osapooled teaduse populariseerimises kaasa üksnes neil põhjustel, mida oleks ilus eeldada. See on projektipõhine maailm ja enamasti ei tehta tööd selle töö viljade saamiseks, vaid projekte tehakse projektide tegemise pärast, sellepärast, et nendeks saab raha, kirjutab Energia avastuskeskuse juht, peatselt Kultuurkapitali juhtima hakkav Kertu Saks oma arvamusloos.
President Kersti Kaljulaid püstitas ETV presidendi debatis Eesti ettevõtlusest rääkides küsimuse: kuidas meil saaks olla miljon leiutajat, et oma ettevõtete tööga haarata rohkem töötajaid kui meil on? Ta pakkus ka vastuse, et peaksime ise muutuma innovatsiooniliidriteks.
Tegutsen teaduse populariseerimise valdkonnas, mille sisu on ärgitada lapsi ja noori teadlase elukutset valima ning seeläbi innovatsiooniliidriteks kasvama. Olen temaga väga nõus. Tänane ettevõtja on eilne laps või siis tänane laps on homne ettevõtja ning tema hoiakutest ja huvist midagi elus ära teha sõltub suuresti, mis tulevikus Eestis saab. Ja teaduse populariseerijad panustavad lastes huvi äratamise valdkonda ihu ja hingega.
Äsja lõppenud Teadlaste öö festivali plakat andis teada, et sel aastal oli kavas rohkem kui 900 teaduse populariseerimise sündmust ja neid jätkus igasse Eesti nurka. Väga tore ja kiiduväärt ettevõtmine, aga asja siseringist vaadates näen ka, mis tegelikult toimub.
Eestis on tunnustatud ülikoolid ja teadlased, kes kahtlemata teevad maailma tasemel teadust. On avastus- ja teaduskeskused, huvikoolid, looduskeskused ja muuseumid, mis eri teadusvaldkondi populariseerivad. Õnneks on ka lapsi, kellele teadlaseks saamise ideed populariseerida.
Aga mitte alati ei tee nimetatud osapooled teaduse populariseerimises kaasa üksnes neil põhjustel, mida oleks ilus eeldada. See on projektipõhine maailm ja enamasti ei tehta tööd selle töö viljade saamiseks, vaid projekte tehakse projektide tegemise pärast.
Laste inspireerimist, paraku tihti ka üksnes teaduse sildi all meelelahutamist, on Eestis juba nii palju, et mitte alati ei jätku enam kõigile neile tegevustele publikut.
Olen viimasel ajal kõnelenud mitme tunnustatud tegevteadlasega, kes kurdavad, et nende teaduse tegemise aja võtavad ära teaduse populariseerimise projektid. Päevade kaupa osaletakse teaduspäevadel koolides, korraldatakse ekskursioone oma töökohta, osaletakse laste teadus- ja uurimistööde konkursside žüriides, teaduskohvikutes ja -festivalidel. Tekib õigustatud küsimus, miks nad seda niivõrd palju teevad, kui see segab teadustööd.
Teevad aga sellepärast, et väga paljud neist teaduse populariseerimise projektidest on nende enda või kolleegide kirjutatud, sest selliseks tegevuseks saab raha.
„Teaduse tegemiseks Eestis ju eriti raha ei ole,” möönis hiljuti mulle üks teadlane ja teised tegevteadlased, kellelt asja üle küsisin, kinnitasid sama. Tehakse seda tööd (loe: neid projekte), milleks raha saab. Kui teaduse populariseerimise projekti raames õnnestub natuke ka vajalikku teadustööd populariseerimise sildi alla ära peita, on projekti teha veelgi parem.
Ja meie teeme seda ka – avastus- ja teaduskeskused, huvihariduse ja loodushariduse keskused ning muuseumid on projektikirjutamise ja kõikvõimaliku teaduse populariseerimise projektide kirjutamise meistrid. Ilma sellise projektirahata ei ole võimalik neil asutustel teha oma tööd tasemel. Teaduse populariseerijate omatuluga teenitust selles tähtsa riikliku eesmärgi täitmiseks küll ei piisa.
Loomulikult ei ole selline projektirahast elamine pikas perspektiivis ei ülikoolidele ega muudele siin nimetatud asutustele jätkusuutlik, aga paraku praegu nii see elu on.
Tänavusel Teadlaste ööl said vist tõesti kõik osaleda, kes selleks soovi avaldasid, ja nii sai möödunud nädalal Kunda Tsemendimuuseumi teaduskohvikus ja Kiviõli koolis kuulda kristallidest kui väekatest kividest maapõues - mis on teadagi pseudoteadus.
Ja nii ongi tekkinud olukord, kus taolist laste inspireerimist, paraku tihti ka üksnes teaduse sildi all meelelahutamist, on Eestis juba nii palju, et mitte alati ei jätku enam kõigile neile tegevustele publikut. Teaduse populariseerijad konkureerivad siin veel neile projektirahadele ja oma ideid eestlaslikult eriti üksteisele ei näita, mistõttu napib selle riiklikult tähtsa ülesande täimiseks ka koostööd.
Ka Teadlaste öö 900+ tegevuseks sai raha taotleda. Igaüks hästi natuke, aga siiski pisut. Ja nii piltlikult öeldes pudisebki teaduse populariseerimise töö ja selle rahastus väikestes osades laiali nagu hakkliha pitsa peal ja ükski teaduse populariseerijatest ei saa pakkuda korralikku ampsu, millest laps ka kõhu täis saaks – ehk hakkaks tõsiselt teadusest huvituma.
Tänavusel Teadlaste ööl said vist tõesti kõik osaleda, kes selleks soovi avaldasid, ja nii sai möödunud nädalal Kunda Tsemendimuuseumi teaduskohvikus ja Kiviõli koolis kuulda kristallidest kui väekatest kividest maapõues - mis on teadagi pseudoteadus.
Tõendust selle kohta, et tossu-paugu-teadusteatrietenduste varal üles kasvanud põlvkond ka tegelikult teadusest (ja eelkõige loodus-, tehnika- või reaalteadustest) innustunud oleks, ei ole eriti näha.
Kuna populariseerimine hakkab juba tõsise teaduse tegmist varjutama ja kuuleme populariseerimisest rohkem kui teaduse tegemisest, kuulen teadlasi arglikult juba rääkimas ka sellest, et mitte igaüks ei sobigi teadlaseks. Ja seepärast ei olegi teadlaseks saamise ärgitamine laiades massides mõistlik. Iga asi, mida saab liiga palju, läheb liiale. Kõik Eesti teaduse populariseerijad püüavad ju samu Eesti lapsi ja õpetajad juba kurdavad, et infot kõikvõimalikust koolivälisest teaduse populariseerimise tegevusest tuleb nende postkastidesse ja meilidele nii palju, et nad kaotavad selles infotulvas suuna.
Suunda on kaotamas ka teaduse populariseerijad ise. Tõendust selle kohta, et ligi 20 aastat tehtud sellesisuline töö oleks meil ka vilja kandnud ja tossu-paugu-teadusteatrietenduste varal üles kasvanud põlvkond ka tegelikult teadusest (ja eelkõige loodus-, tehnika- või reaalteadustest) innustunud oleks ja selles valdkonnas ülikoolidesse õppima asumine konkurentsitihedamaks läheks, ei ole eriti näha.
See viimane ei ole ainult Eesti, vaid kogu Euroopa probleem – loodus- ja tehnikateaduste valdkonnad ei paku lastele enam huvi. Ka Euroopa Komisjon panustab sadades miljonites eurodes projektidesse, mis lubavad olemasoleva olukorra ümber pöörata. Ja ka seal rahastatakse projekte, mille eesmärk on koondada teaduse populariseerijaid, uurida ja kaardistada olukorda, tutvustada lastele oma tööd ning luua veebilehti ja -keskkondi, kus kirjas projekti tegevused. Konkreetsete tulemusteni – loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia (LTT) valdkonda ülikoolides õppida soovijate numbri kasvuni – pole kahjuks veel jõutud.
Meie – ja mõtlen avastuskeskust, mille tööd kõige enam tunnen – saame äkki hoopis üksnes aidata lastel mitteformaalset õppimise keskkonda pakkudes lihtsamalt õppida. Seda, et mitteformaalsel moel (ehk siis vahetu kogemuse kaudu) õpib laps kordades kiiremini ja kergemini kui õpikust, pole ilmselt enam tarvis üle korrata.
Kardan, et teaduse populariseerimine meelelahutusena massidele ei aita leida lapsi, kellest tulevad tuleviku teadlased. Teaduse tegemine on tõsine ja tihti üksildane töö, mida alati tossu ja pauguga tutvustada ei saa. Kindlasti ei aita aga jõuda Euroopa Komisjoni 2020. aastaks seatud eesmärgini ehk miljoni noore LTT valdkonna teadlase lisandumiseni Euroopas nii, et projekte tehakse lihtsalt projektide endi pärast.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.