Juhan Kivirähk: nii erinevad ja nii sarnased küsitlustulemused
Laupäevases Aktuaalses Kaameras avalikustatud Turu-uuringute AS küsitlustulemused erakondade toetuse kohta asetuvad paratamatult võrdlusse päev varem BNS-is esitletud Emori andmetega. Mõne lugeja jaoks tunduvad kahe uuringu tulemused skandaalselt erinevad, ehkki sotsioloogi pilgu läbi vaadates peegeldavad need olukorda Eesti poliitmaastikul väga sarnaselt, kommenteerib Turu-uuringute AS-i uuringujuht Juhan Kivirähk.
Tõsi, arvudes on päris suuri erinevusi (vt. tabel). Kuid erakondade toetusjärjestus on sama, sarnane on ka see, et Vabaerakonna toetus on tõusnud võrdseks sotsiaaldemokraatidega ning IRL-i oma langenud samale tasemele EKRE-ga. Ehk siis – mõlemad uuringud kirjeldavad poliitilisi arenguid põhimõtteliselt ühtmoodi.
Protsentjaotustega on sotsioloogilistes uuringutes üldse selline lugu, et siin jäävad kuni kolme-protsendilised erinevused statistilise vea piiridesse. Seetõttu saab näiteks väita, et Vabaerakonna toetus on võrdsustunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna omaga, mitte aga seda, et Vabaerakond on sotsiaaldemokraatidest toetuse poolest mööda läinud. Emori küsitluse puhul peaks aga lugema nii Vabaerakonna kui ka SDE toetuse juba võrdseks ka Reformierakonna omaga. Isegi kõige suurema erinevuse - Keskerakonna toetuse - puhul võib sel juhul, kui tegelik valijate osakaal on näiteks 28,5 protsenti, olla valimisvea piires adekvaatne nii Emori kui ka Turu-uuringute AS tulemus.
Siiski tasub tulemuste erinevuste põhjusi otsida ka erinevast küsitlusmetoodikast. Turu-uuringute AS kasutab siiani n.ö. klassikalist küsitlusmetoodikat, kus küsitleja küsitleb inimesi nende kodudes. Emori küsitlusvalim on aga jagatud kaheks: pooled küsitletutest vastavad intervjueerijate küsimustele kodudes, pooled annavad vastused küsimustikule internetis. Internetis vastanute kogukond võib oma sotsiaal-demograafilistelt näitajatelt Eesti valijate mudelit küll täiuslikult esindada, kuid on tõenäoliselt ikkagi pisut kallutatud vastajate poliitilise aktiivsuse ja eelistuste poolest. Ei ole ju juhuslik, et e-valimistel sai Keskerakond teiste riigikokku pääsenud erakondadega kõige vähem hääli.
Kindlasti tasuks BNS-il avalikustada uuringutulemused eraldi näost-näkku tehtud intervjuude ja veebipaneeli küsitluse lõikes, sest praegu saab kõrvalseisjana nende kahe küsitlemisviisi võimalike erinevuste üle vaid spekuleerida.
Lisaks tuleks silmas pidada ka erinevat küsitlusperioodi. Emoril oli see pea kahe nädala võrra pikem kui Turu-uuringutel. Kui Emori küsitlus toimus 15. aprillist 10. maini, siis Turu-uuringutel 30. aprillist 13. maini. Kui me (põhjendatult) eeldame, et valitsuskoalitsiooni erakondade reiting on languses, siis võisid Emori poolt 15. – 30. aprillini kogutud küsitlustulemused olla võimukoalitsiooni erakondade jaoks soodsamad kui hilisemad, maikuised tulemused.
Kuid kordan veel – oluline polegi küsitlustulemuste täpne protsentuaalne ühtelangevus, vaid see asjaolu, et mõlemad uuringutulemused kirjeldavad Eesti poliitikas toimuvaid protsesse sarnaselt – mõlemad osutavad valijaskonna üha kasvavale rahulolematusele valitsuskoalitsiooniga.
Kui riigikogu valimistel kogusid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond kokku 56,6 protsendi valijate toetuse, siis nüüdseks on koalitsioonierakondade summaarseks toetuseks vaid 40 protsenti. Kõige enam on toetajaid kaotanud Reformierakond, kelle toetuse langus võrreldes valimistega on peaaegu kümme protsenti. Isamaa ja Res Publica Liit on valimistega võrreldes kaotanud ligi viis protsenti toetajaid, sotsiaaldemokraatide langus on 2 protsenti. Siinkohal tasub silmas pidada, et just sotsiaaldemokraadid on, vaatamata oma allkirjale koalitsioonilepingul, väljendanud avalikkuses selle suhtes üsna häälekalt rahulolematust.
Seevastu Keskerakond on pärast riigikogu valimisi oma toetust pidevalt kasvatanud ning jätkuvalt suurendab oma toetust ka Vabaerakond. Konservatiivne Rahvaerakond on oma toetusbaasi suutnud säilitada valimiste-aegsel tasemel - vaatamata erakonna aadressil tehtud väga agressiivsele kriitikale.
Asjaolu, et riigikogu opositsioonierakondade summaarne toetus on vaid kaks kuud pärast valimisi 52 protsenti, osutab selgelt, et valijate ootused uuele võimukoalitsioonile ei ole saanud täidetud ning valijad näivad otsivat alternatiive. Tähelepanuväärne on seegi, et kui näiteks eestlastest valijate eelistustes oli Keskerakond pikka aega viimaste seas, siis maikuu küsitluses on Keskerakonnal eestlastest valijaid sama palju kui Reformierakonnal, vastavalt 20% ja 21%. Valimiste eel portaalis nihilist.fm levitatud seisukoht, et parem juba Keskerakond, kui Reformierakonna võimu juures jätkamine, paistab valijaskonnas üha enam toetust leidvat.
Portaal Delfi kirjutas väga tabavalt, et Reformierakonna positsioon poliitmaastikul (nagu ka nende valimisedu) on ankurdatud Edgar Savisaare isiku külge. Seni, kuni Savisaar oli poliitikamaastikul aktiivne, oli Reformierakonnal keegi, kellele vastanduda ning kelle võimule pääsemise eest lubada valijaid kaitsta. Nüüd, kus Savisaar viibib pikaajalisel haiglaravil, on peamine oponent kadunud ning Reformierakonna reiting kukub kolinal.
Paraku ei paista seitsme kitsetalle kombel pea kaotanud olevat mitte üksnes ilma liidrita tegutsev Keskerakond, vaid kogu Eesti poliitika. Mis siis muud kui kiiret tervenemist Edgar Savisaarele, et Eesti poliitmaastikul taas kord majja lüüa – et oleks taas üheselt selge, kes on valged, ja kes mustad jõud …
Toimetaja: Marek Kuul