Mari-Liis Jakobson: mis maksab presidendi ametikoht? 

Mari-Liis Jakobson on Tallinna ülikooli üldpolitoloogia lektor. (Foto: Postimees/Scanpix)
Mari-Liis Jakobson
5.08.2016 15:15
Allikas: Vikerraadio kommentaar
Rubriik: Arvamus

"Kuidas hinnata presidenti kui moraalset majakat, kui ta on välja valitud vahetuskaubana mõne ametikoha või üksiku poliitilise otsuse läbisurumise eest?" arutleb politoloog Mari-Liis Jakobson oma kommentaaris.

Eesti poliitika huvilised olid sel nädalal suuresti 3. augusti ootel, mil Reformierakond oli viimaks lubanud teatada, millise presidendikandidaadi taha erakond riigikogus koondub. Nüüd on siis otsustatud ja avalikult välja öeldud, et see kandidaat on Siim Kallas.

Kuulates usutlusi teiste erakondade esindajatega paistab aga, et kaugeltki kõik ei oodanud seda otsust niivõrd pikisilmi. Reformierakonnale heideti ette, et nüüdseks ollakse läbirääkimistega juba hiljaks jäänud, sest ka teised erakonnad on juba otsustanud, keda toetada. Ent märgiti ka, et Kallase toetamine pole teiste erakondade jaoks eriti atraktiivne, sest kandidaadil pole erilist kauplemisjõudu.

Selles olukorras kipub vägisi tekkima küsimus, et mis on siis presidendi ametikoha väärtus.

On see hindamatu põhiseaduslik institutsioon, mille täitja peaks olema inimene, kes oma isikuomadustelt ja vaadetelt sobib kõige paremini täitma vaimse ja moraalse liidri rolli riigis, säilitama võimude tasakaalu ning tasakaalustama võimukandjate ja tavakodanike häält riigijuhtimisel? Või on see lihtsalt kauplemise objekt, mille abil erakonnad omavahel maid jagavad ning kandidaadid, tulevane president sealhulgas, on pelgalt etturite rollis?

Erakonna presidendikandidaatide kajastus võimaldas Reformierakonnal soojendada end lühiajaliselt kõrgemate toetusreitingute paistel.

Mõistagi võime me seada presidendi institutsioonile kõrgeid sisulisi ootusi ning seega võime me ka riigikogu ning kohalikku omavalitsust valinutena õigustatult oodata, kas riigikogu või valijameeste kogu langetavad sisulises plaanis sobiva valiku. Oleme valijatena neile muu hulgas andnud mandaadi ka selleks. Ning osalt tingib ka vajadus välja selgitada meile kui valijatele kõige sümpaatsem kandidaat ka laiahaardelise kampaania, kus näiliselt tutvustatakse kandidaate ja nende seisukohti inimestele, kes neid tegelikult ei vali.

Ent keelata ei saa ka teist tõlgendust – et presidendi ametikoht on poliitilise kauplemise objekt. Poliitika ongi konfliktsetele ootustele ja huvidele üles ehitatud ning hea poliitik on selline, kes suudab teiste osalistega läbi rääkida ja saavutada selliseid kompromisse, mis pikemas perspektiivis aitavad edendada valijate huve ja täita nende ootusi.

Seega ei tasu poliitilistest kokkulepetest alati ka otsida hämarate tagatubade korruptiivseid sobinguid ning tõlgendada neid valijate petmisena. Siiski tõstatub praeguses presidendivalimiste staadiumis kokkulepete sisu osas paar küsimust.

Presidendi positsioon ei erinegi nii palju sellistest ametikohtadest nagu eurovoliniku või kontrollikoja liikme oma või mõne riigifirma nõukogu poliitilise liikme kohast – see on justkui lihtne vahetuskaup sisulise poliitvõimu eest.

Esiteks, miks Reformierakond oma valikuga siis nii pikalt viivitas? Sisust lähtudes oleks nad saanud oma valijate ootusi kõige paremini peegeldava kandidaadi juba ammu välja valida, sest kõik Reformierakonna presidendikandidaadid alustasid oma seisukohtade tutvustamist juba aprillis. Ning ka kandidaatide n-ö eelkatsumine (ehk esimene läbirääkimiste voor) riigikogus polnuks pruukinud nii kaua väldata. Küll aga võimaldas erakonna presidendikandidaatide kajastus soojendada end lühiajaliselt kõrgemate toetusreitingute paistel.

Ja teiseks – mis siis on presidendikandidaadi hind riigikogus esindatud erakondade jaoks? Mida nõuab Kallase toetuse eest näiteks Keskerakond ning mida on valmis pakkuma Reformierakond? Ja kuidas suhestuvad need vastavate erakondade valijate ootuste ning presidendi rollile esitatavate ootustega?

Hetkel tundub aga, et presidendi positsioon ei erinegi nii palju sellistest ametikohtadest nagu eurovoliniku või kontrollikoja liikme oma või mõne riigifirma nõukogu poliitilise liikme kohast – see on justkui lihtne vahetuskaup sisulise poliitvõimu eest.

Aga eks ole ka meie presidendi institutsioon selliseks kujunenud. Eesti president on eeskätt tseremoniaalne ametikandja, kes tegeleb ametisse nimetamiste ja vabastamiste, seaduste väljakuulutamise ning teiste sümboolsete ülesannetega. Tema võim seostub rohkem võimalusega teiste võimuharude tegevust takistada.

Praktikas on talle aga jäänud suuresti moraalse majaka roll ilma poliitilise tegevusruumita. Aga kuidas hinnata moraalset majakat, mis on välja valitud vahetuskaubana mõne ametikoha või üksiku poliitilise otsuse läbisurumise eest?

Pikalt on räägitud, et Eestis pole presidendi otsevalimine põhjendatud, kuna siis poleks presidendi mandaat proportsioonis tema pädevuste ja võimuulatusega. Käimasoleva kauplemise valguses tundub aga, et ega see ole proportsioonis ka vähemalt riigikogu tasandi praeguse otsustusmudeliga.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

Täna etv-s

täna vikerraadios