Kaupo Meiel: Eesti otsib

Kaupo Meiel on ajakirjanik ja luuletaja. (Foto: Pärnu Postimees/Ardi Truija)
Kaupo Meiel
8.09.2016 14:45
Allikas: Vikerraadio kommentaar
Rubriik: Arvamus

”Valijameeste ja valijanaiste valimine – et need omakorda valiksid presidendi – on üks suurematest ja õilsamatest Eesti demokraatiaahelatest, mille juured on nii otse kui kaude ääremaa mullas, latv aga Kadrioru lossis. Seetõttu muutuvadki järjest selguvad valijamehed ja valijanaised lausa staarideks,” kirjutab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

Iga riik on nii kaua noor ja arenemisvõimeline, kuni ta midagi otsib. Kui ühiskonnal on kõik, mis vaja, üles leitud ja otsingud lõppenud, algab mandumine ja peagi saabub lõpp.

Eesti on teadagi väga innovaatiline riik. Seda ei tõesta ainult sajad idufirmad või igasse lauta veetud kiire internet, vaid ka lõputud otsingud.

Alati me otsime midagi. Hommikuti puhtaid sokke, millega tööle minna, ja õhtuti puhtaid mõtteid, mille saatel magusalt uinuda. Sokkide ja mõtete vahele mahub palju nii igapäevaseid kui erakorralisi otsinguid. Vahel leitakse otsitu nagu sinilind kodust, aga enne seda on vaja väga kaugel ära käia, mis on mõistlik, sest siis saab välislähetuse päevarahade peal elada.

Filosoofilisema mõttelaadiga inimesed otsivad enamasti elu mõtet ja kui nad selle leiavad, siis hakkavad nad seda tõena kuulutama. Ülejäänud on muidugi vastleitud tõde ammu kuulnud, ega pane sugugi imeks.

Vahetpidamata otsitakse Eesti märki, mille leidmiseks käivad koos rakkerühmad, tugirühmad ja isegi sõimerühmad, mis koosnevad rikkumata maailmavaatega lastest, kes suudavad vajadusel spungigi üles leida. Juba varases lapsepõlves tambitakse inimestele pealuu sisse, et "mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma".

Lisaks eelnevale ja sajale muule asjale otsib Eesti superstaari, tõelist eestlast, mantlipärijat, kord rassiste ja siis antirassiste, kord feministe ja siis antifeministe. Nalja saab tänu kõigile neile otsingutele omajagu, on need siis naljakatena mõeldud või mitte.

Tähtedel, nendelgi, kes vaid üheks õhtuks süttivad, on kohustus olla oma vastutusekoorma väärikas kandja, mistõttu tasub hoolega silmas pidada, mida valimiskokku valitud kõnelevad.

Eesti Vabariigile uue presidendi otsimise puhul ei saa ilmselt keegi enam aru, kas on see naljakas või mitte, aga õnneks polegi see väga oluline, sest praegu on käimas valijameeste ja valijanaiste otsing presidendivalimiste järgmiseks vooruks.

Valijamehi ja valijanaisi tuleb 24. septembril Estoniasse kokku ajada tervelt 335. Neist 101 on teada – need on riigikogu liikmed –, aga ülejäänud tuleb valida nii-öelda põllult. Kusjuures nii mõnelegi inimesele on sõna "põld" antud kontekstis vastumeelt. Asjata. Põllult tuleb ju ainult head kraami. Kartul ja kaalikas tulevad põllult ja see, kellel on midagi nende vastu, visaku esimene kivi.

Valijameeste ja valijanaiste valimine – et need omakorda valiksid presidendi – on üks suurematest ja õilsamatest Eesti demokraatiaahelatest, mille juured on nii otse kui kaude ääremaa mullas, latv aga Kadrioru lossis. Seetõttu muutuvadki järjest selguvad valijamehed ja valijanaised lausa staarideks.

Tähtedel, nendelgi, kes vaid üheks õhtuks süttivad, on kohustus olla oma vastutusekoorma väärikas kandja, mistõttu tasub hoolega silmas pidada, mida valimiskokku valitud kõnelevad. Kas nad järgivad parteidistsipliini (kui nad on muidugi üldse aru saanud, mida parteidistsipliin nõuab) või jätavad kõrgemate käsud kus seda ja teist ning deklareerivad absoluutset iseseisvust?

Lisaks võiksid valijamehed ja valijanaised tähelepanu alla sattununa kõnelda oma kodukandi inimeste muredest ja rõõmudest. Võib-olla on see ainuke võimalus oma valla juttudega tähelepanu saavutada. Sama valda paari aasta pärast ehk enam polegi.

Kas presidendivalimised on õige koht ja aeg oma kodukandist kõnelemiseks? Muidugi on, isegi kui teema otseselt asjasse ei puutu, sest kogu senise presidendikampaania vältel räägiti samuti õigest asjast üsna vähe. Nüüd on vähemalt midagi asjalikumat, millele jutt viia ning sellest, mis kaugel külas vanaema juures tegelikult toimub, võib alati rääkida.

See on tore, et me kogu aeg kedagi või midagi otsime, kuigi rohkem kipume otsima vaenlasi kui sõpru. Otsime valijamehi ja valijamehed otsivad presidenti ja president otsib rahvast. Otsimise igavene ring ei katke meil niipea, aga kõige õnnelikumad on need, kes muru seest veel ühte punapõskset õuna otsivad.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

Täna etv-s

täna vikerraadios

VÄRSKED UUDISED

Viimase 24h uudised