Rain Kooli: kelle naist me siis täna koos peksma hakkame?
„Mis meil viga on? See, miks me oleme vägivaldsed, on iseasi, aga miks me lähisuhtevägivalla olemasolu või ulatust endale tunnistada ei taha?“ arutleb ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli.
„Me peame rääkima ka Eesti hingeseisundist. Me peame koos pingutama, et Eestis oleks vähem kurjust,“ ütles president Kersti Kaljulaid Eesti iseseisvuspäeval peetud kõnes.
Järgnes üsna karm, aga sügavalt elust enesest pärit tõdemus, et just pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Saavad jõulude ajal, jaanipäeval ja erand pole ka vabariigi aastapäev.
„Vägivaldsed mustrid korduvad põlvest põlve, neid murda ei saa teisiti kui avaliku tähelepanuga, mis toob kaasa olulise nihke hoiakutes. Ei piisa, kui delegeerime selle probleemi politseile ja sotsiaaltöötajatele,“ lisas president.
Minu hinnangul tegi president lähisuhtevägivalda käsitlenud lõiguga oma kõnes äärmiselt tänuväärset tööd. Eestis laekub politseile signaal lähisuhtevägivalla kohta keskmiselt iga 45 minuti tagant. Ööpäev läbi. Päevast päeva, nädalast nädalasse, aastast aastasse.
Teema on seega äärmiselt tõsine ega puuduta sugugi ainult n-ö madalamaid ühiskonnakihte. Pekstakse nii hurtsikutes kui paleedes. Kodudes, kus ainuke lugemisvara on Õhtuleht ja seal, kus tsiteeritakse igapäevavestluses vabalt Nietzschet ja Kanti.
Aga iga kord, kui Eestis keegi perevägivalla teemal suu lahti teeb, vallandub protestilaine. Peamiselt suhtlusvõrgustikes, kuid teinekord jõuab see ka n-ö suurde meediasse. Et miks sellest rääkima peab, ja see on ikkagi marginaalne probleem ja ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi… ja nii edasi.
Nii et vastulöök presidendi öeldule polnud üllatav. Küll aga oli üllatav suund, kust see tuli.
Suhtekorraldaja ja jutlustaja* Janek Mäggi kommenteeris presidendi kõnet muu hulgas nii: „Mõtlesime sõpradega, et kelle naist me siis täna koos peksma hakkame? Kas tõesti on Eestis olukord nii hull, et vabariigi aastapäeval peab rääkima peksmisest?“
Eesti kodanikuvabaduste tingimustes on endale võimalik lubada igasugust arrogantsi. Ja Siim Kallase presidendikampaaniat vedanud niiditõmbajale on loomulikult lubatud ka erapoolik suhtumine ametisolevasse presidenti.
Aga kristlaselt oleks oodanud suuremat empaatiat, tundetaipu ja ligimesearmastust. Mitte Kersti Kaljulaiu, vaid ohvrite suhtes. Sest jah, Eestis on olukord tõesti nii hull, ükskõik kui mööda Janek Mäggi ja tema sõbrad sellest vaadata ei sooviks ning ükskõik kui magedaid nalju nad sel teemal ei teeks.
Aga taoliste kogemuste järel jääb mind ikka ja jälle vaevama küsimus, mis meil viga on. See, miks me oleme vägivaldsed, on iseasi, aga miks me lähisuhtevägivalla olemasolu või ulatust endale tunnistada ei taha?
Läinud nädalavahetusel kohtusin Tallinnas kahe mehega, nimeks Janne Hassinen ja Aku Kaura, kes on teinud üle lahe Soomes juba pikka aega tööd lähisuhtevägivalla kitkumiseks. Nendega rääkides koorus välja midagi vastusetaolist küsimusele, mis meil viga on. Me polegi oma vigadega väga ainulaadsed.
„Vaadakem Soome iseseisvust. Millega see algas: kodusõjaga, tohutu vägivallakogemusega, mille jäljed ulatusid veel aastakümnete taha. Teine maailmasõda aga traumatiseeris omakorda sadu tuhandeid inimesi, nii sõjaväelasi kui nende pereliikmeid.“ Nii kirjeldas Aku Kaura oma ühiskonda külvatud vägivallamudeleid, mis on avaldanud oma mõju põlvest põlve, poistele ja tüdrukutele, meestele ja naistele.
Janne Hassineni sõnul kulus Soome ühiskonnal lähisuhtevägivalla tunnistamise ja probleemiga tõesti tegelema asumiseni 70 aastat iseseisvust. Alles 1990. aastatel hakati mõistma, et tegemist pole peresisese asjaga, vaid ühiskondlikult ja majanduslikult koormava nähtusega – alates reaalsetest traumakirurgia kuludest ning lõpetades sadade tuhandete inimeste töölt puudumiste ning tööinnu kadumisega. Tõhus lähisuhtevägivallaga võitlemine eeldab aga valdkondade ülest panustamist ning professionaalset lähenemist mitte ainult ohvrile, vaid ka vägivaldsele poolele.
Miks see kõik aga nii kaua võtab?
Olgu need sõjas traumatiseerunud meeste jooma- ja löömahood ning lastele pärandatud tundekülmus või nõukogude aja Eestis alandatute ja kiusatute kibestumine ja häbi, traumad on sügaval ja kanduvad edasi põlvest põlve. Olelusvõitlusest, tugevate diktaadist ning sellest tulenevast alandatuse ja jõuetuse tundest vabanemine on pikk ja aeglane protsess, mille käigus väikesed positiivsete muutuste nired moodustavad ajapikku jõe.
Aga muutus on võimalik.
„Kui keegi meeste seltskonnas perevägivalla teemalise lolli nalja teeb, siis ülejäänud seltskond enam kaasa ei naera,“ ütleb Janne Hassinen. Selleni – vaadates isegi niinimetatud esimese Eesti esindaja Janek Mäggi ja tema sõprade ringis kõneldut – on siinmail veel tükk maad minna.
* korrigeeritud väljend "veel mõne aasta tagune nelipühilasest jutlustaja". Mäggi ei ole kunagi kuulunud nelipühilaste ridadesse, küll aga on ta jutlustanud muu hulgas nelipühi ja baptistlikes kogudustes ning Vikerraadio eetris.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar