Annika Uudelepp: millises Eestis me tahame elada?
See nädal pakub palju emotsioone, mõtteainet ja meenutusi. Üleeile oli taasiseseisvumispäev ja homme on Balti keti 25. aastapäev. Keskealistele ja vanematele toovad need silme ette vahetuid mälupilte toonastest sündmustest ja hetkedest, nooremate jaoks on see juba ajalugu koos riiklike tähtpäevade ning vanemate inimeste vahendatud lugudega.
Väljendid „Ärgake, Baltimaad!“ ja „Ükskord me võidame niikuinii!“ olid tollal nii selge tähendusega, et pikemat seletust polnud vajagi. Ärkamine oli nõukogude rõhumise alt väljamurdmine ja võit vabadus. Lihtne, ühene ja kõigi jagatud arusaam.
Mida aga tähendab meile võit praegu ja mis mõtteid tekitab üleskutse ärkamisele? Kas ka nüüd oskame võiduna näha vabadust ja demokraatiat, milles oleme harjunud elama?
Ilmselt on täna võidul rohkem tahke ja individuaalset tähendust kui veerandsada aastat tagasi. Osale meist on võit eneseteostus, võimalusterohkus, pidev areng, aga paljudele hoopis elementaarne heaolu, tervis või turvatunne, mille pärast ei peaks igapäevaselt muret tundma. Kindlasti on ka neid, kellele sõna „võit“ seostub eeskätt mõne olulise ühekordse saavutusega, mille üle rõõmustada ja mida meeldejäävalt tähistada. Olgu see medal spordis, edukas idufirma müük rahvusvahelisele investorile või parim tulemus järgmistel valimistel. Ja küllap on ka neid, kelle meelest ükski olukord ega saavutus pole väärt võiduks nimetamist.
1990. aastatel tahtsime vabaduse ja iseotsustamise kõrval näiteks suurt kaubavalikut poodidesse, välismaal reisimise võimalusi ja palju sellist, mida sai kokku võtta sõnaga muutus. Seda muutust ei osatudki alati täpsemalt sõnastada, kuid teadsime küllalt selgelt, mida oli vaja muuta ja teistmoodi tööle panna.
Ehk vajaksime just praegu äratust sellest, et kõik toimib justkui iseenesest, rahulikult tiksudes ja sellist tunnet külvates, et miskit polegi vaja muuta, et küll kõik laabub? Kuigi Eesti maksutulud pole kasvavate sotsiaalkulude kontekstis kiita ja ilma eurorahata tunneks enamik valdkondi pidevat nirutamist, ei paista see pilt ikkagi veel sedavõrd raputav, et muutusi algatada.
Viimased kuud on juba pakkunud karmi äratuse illusioonist, et raudse eesriide langemise ja Nõukogude Liidu lagunemise järel kadus bipolaarne maailmapilt. Pole ta kuhugi kadunud, idanaabri imperialistlik maailmanägemus on naftatulude toel taasärganud oma agressiivsuses, tuimuses ja ühepoolses tões. Nii paistab vabadus jälle kallima ja väärtuslikuma võiduna.
Pisut väljakutsuvalt tihti esitatud küsimus „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?“ pakub küll võimaluse suu puhtaks rääkida kõigest sellest, mis parasjagu häirib ega ole takkajärgi selgunud tahtmist pidi läinud, kuid ei aita eriti edasi vaadata. Selle asemel võiks rohkem küsida „Millises Eestis me tahame elada?“. Sellele küsimusele vastamine aitab sõnastada nii seda, mida me tänases hindame ja kalliks peame kui ka seda, mida muutma peaksime.
Ilmselt üks ootuspärane vastus oleks „Sellises Eestis, kus ma ei pea end tundma vaese ja hädavaevu toimetulevana“. Maslow vajaduste püramiidi põhitõed kehtivad ka täna, inimene ei murra pead selle üle, kuidas endast jätta jälg enne kui kõht täis, katus pea kohal ja elementaarne turvatunne tagatud. Aastaid mantrana räägitud jutt sellest, et Eesti atraktiivne maksukeskkond peab olema tõmbejõud investoritele, paistab pooliku rehkendusena. Investorid on tulnud ja endiselt oodatud, kuid tuntava osa jaoks meie tööjõust on tõmbejõud mujal. Peamiselt Põhjamaades, mille heaolukeskkonna peibutus on tugev. Tagajärjed on tuttavad, oleme juba kuulnud uudiseid sellest, et investori rahaga ehitatud tehas pannakse töökäte nappuse tõttu kinni.
Selle praktilise ja ootuspärase vastuse kõrval tahaks aga kuulda ka vastuseid, mis kirjeldavad vaimset ja mittemateriaalset keskkonda – avatust, sallivust, loovust, teotahet ja ettevõtlikkust. Seda, mida tundsin ka ise lapsena Balti ketis seistes. Seda, mida taastundsin arvamusfestivalil, kus inimesed tulid kohale, et muuta Eestit paremaks.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar