Mari-Liis Jakobson: mida saavutada saja päevaga?
Reedel täitusid valitsuse ametisoleku esimesed sada päeva. Sel puhul avalikustas riigikantselei vahearuande sellest, kuidas esimeseks sajaks päevaks seatud eesmärkide saavutamine läks ning peaminister tegi poliitilise avalduse riigikogu ees.
Postimehe kolumnist, endine poliitik ja diplomaat Jaak Jõerüüt kirjutas Rõivase kõne valguses saja päeva kombest pigem negatiivselt, öeldes, et „saja päeva ette ja taha fetišeerimine on mõttetu, tegemist on kombelõksuga“.
Tõepoolest, miks just sada päeva ja mitte näiteks 10, 50 või 200? Ja mis on üldse nende saja päeva mõte?
Sada päeva kui täidesaatva võimu mõõdupuu on kõige tõenäolisemalt pärit Ameerika Ühendriikidest. Väidetavalt oli esimene (või vähemalt kõige kuulsam) saja päeva programmi elluviija Franklin Delano Roosevelt, kes sai presidendiks 1933. aastal, suure majanduskriisi ajal.
Olukord oli kriitiline –ligi veerand elanikkonnast oli kaotanud töö ning pangad olid sulgemas oma uksi. Kõik see ootas otsustavat sekkumist. Ent õigusriigis ei saa lihtsalt käske jagada, avaliku tegevuse aluseks on seadused. Nii kutsuski Roosevelt kongressi vaheajalt tagasi ning käivitus üks kõige intensiivsemaid seadusloome perioode riigi ajaloos. Saja (täpsemalt küll 105) päeva jooksul läbis menetluse tervelt 15 eelnõud, mis olid kõik põhimõtteliste reformide alused.
Liialduseta võib öelda, et need olid edukad sada päeva. Need reformid pole läinud üksnes ajaloo-, vaid ka majandusõpikutesse. Ning täna tunneme neid nime all „uus kurss“ (New Deal).
Ameerika Ühendriikides vaadeldakse esimest sadat päeva perioodina, mil on ehk kõige lihtsam kongressist läbi lasta võtme-eelnõud, sest ka seadusandjate hulgas on jõujooned alles kujunemas. Samuti on toetaval avalikkusel veel meeles valimisvõiduga kaasnenud eufooria, presidendi reiting püsib kõrgel ning temalt lausa oodatakse aktiivsust. Samas on need ka mingis plaanis sada kriitikavaba päeva, sest nende jooksul pole tegevuste tulemusi veel praktiliselt näha. Töötus ju ainuüksi seaduse jõustumisest ei kahane.
Kuivõrd mõistlik on aga Eesti puhul kasutada sadat päeva mõõdupuuna? See ei ole ju mingi absoluutne ühik, isegi mitu Ameerika presidenti – näiteks Kennedy ja Obama – on öelnud, et nende edukuse mõõtmiseks see ei sobi.
Kindlasti on ka Eesti olud hoopis teised. Esiteks on Eestis parlamentaarne süsteem, mis tähendab, et sellist täidesaatvat võimutäiust nagu on USA presidendil, meie valitsusjuhil pole. Teiseks on meil mitmeparteisüsteem ehk kohe peale valimisi ei saa ellu hakata viima oma plaani, vaid kõigepealt tuleb koalitsioonipartnerite vahel kompromiss saavutada. Ja õnneks pole meil hetkel ka Suure Depressiooni laadset kriisi käes.
Ent saja päeva mõõdupuu on endale seadnud valitsus ise, uudsena on olemas isegi dokument pealkirjaga „100 päeva plaan“.
Kuidas siis hinnata meie uue valitsuse hakkamasaamist?
Tundub, et klassikaline ameerikalik olukord on pöördunud sootuks pea peale. Võidujärgset eufooriat praktiliselt polnud. Valitsusliitu kuuluvate erakondade reiting jõudis langusesse niipea, kui valitsus sai moodustatud!
Samuti leidsid väga kriitilist vastukaja uue valitsuse tehtud algatused, iseäranis seadusemuudatused, mis olid vajalikud kütuseaktsiisi ja majutusteenuste käibemaksu tõusuks.
Sealt edasi tuli aga lisaks saja päeva programmi täitmisele võtta vastu veel mitmed rahvusvahelised väljakutsed, nagu Vahemere pagulaskriis ja Kreeka võlakriis.
Muidugi, küsimusi võib hakata esitama ka juba tegevusprogrammist endast lähtuvalt. Valitsuse saja päeva plaan on juba iseenesest üsna ebaühtlane.
Plaanis on eesmärgiks seatud mitmed uut kurssi maha märkivad tegevused, näiteks pandi paika haldusreformi korraldamise ajakava, erinevate rahastamisskeemide toetuse andmise tingimused ning töötati välja seaduseelnõusid.
Ent on ka punkte, mis on oluliselt ebamäärasemad ning mille tulemusi on ka raske hinnata. Kuidas hinnata näiteks punkti „Turisminõudluse suurendamise toetamine“? Või siis lähteülesannete koostamist, millega asutuses mittetöötaval inimesel polegi võimalik tutvuda? Samuti on saja päeva plaanis eesmärke, mille täidetavus sõltus rohkem eelmisest kui uuest valitsusest, näiteks ühendhoone kasutuselevõtt Vormsi saarel.
Nii et kui saja päeva plaanide koostamise tavaga jätkata, tuleks esmalt läbi mõelda, mida sellega soovitakse saavutada. On see dokument, mis kirjeldab igapäevategevusi või valmistab ette põhimõttelisi reforme? Kui esimest, võib ju küsida, et kas ei peaks aru andma iga saja päeva tagant. Kui viimast, võib ehk mõelda, kas 100 päeva on ikka Eestis mõistlik käivitamisaeg.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikeraraadio kommentaar