Rain Kooli: antiterrorist
Olla “antimoslem” on sama jabur nagu olla “antirahvuslane”, sest seda loogilist rada pidi edasi liikudes jõuame me lõpuks selleni, et olla “antiinimene”. Küll aga võiks igaüks meist olla “antiterrorist”, kirjutab ERR.ee peatoimetaja Rain Kooli oma essees.
Pärast reede, 13. novembri terrorirünnakuid Pariisis on tehtud väga palju tundeid tekitavaid avaldusi. Mis seal salata, ka mul on kalduvus oma kommentaaridega emotsioone tekitada. Kuna aga nii paljud on seda juba teinud, teeksin täna erandi.
Kuidas oleks, kui vaataks hoopis otsa faktidele.
Maailmas on 1,5 miljardit moslemit. Hinnangud sellest, kui palju neist on meelestatud radikaalselt, kõiguvad, kuid võtame aluseks, et 10 protsenti. See tähendab 150 miljonit.
Radikaalne meelsus ei tähenda veel viitsimist või valmidust radikaalseteks tegudeks. Lähtume teesist, et radikaalseteks tegudeks on valmis 10 protsenti radikaalselt meelestatud moslemitest (1 protsent kõigist maailma moslemitest). See tähendab 15 miljonit.
Radikaalsed teod ei tähenda aga otsest füüsilist võitlust Lääne elukorralduse ja seda esindavate inimeste hävitamiseks. Kuid isegi kui otseseks füüsiliseks võitluseks on valmis vaid 10 protsenti radikaalsetest tegutsejatest – 0,1 protsenti kõigist maailma moslemitest – on neid kokku 1,5 miljonit.
Kui ma ka olen kõike natuke üle hinnanud, tuleb meil arvestada tõsiasjaga, et mööda maailma laiali on sadu tuhandeid aktiivseid või potentsiaalseid terroriste, kelle hinnangul on Lääne elukorraldus, selle esindajad ja tegelikud või ettekujutatud pooldajad vähk, mis tuleb maailmast tule ja mõõgaga hävitada. Tuli ja mõõk on siin muidugi kujundlikud, sest nagu terroriorganisatsioon ISISest näha, eelistatakse seda teha soomukite, kahur- ja raketiväe ning pommidega – mida radioaktiivsemad, seda parem.
See on tegelikkus, millele Lääs peab näkku vaatama. Järgneb loogiline küsimus – mida me peaksime selles olukorras ette võtma?
Kõige sirgjoonelisem ja vähim ajukääre nõudev lahendus oleks sulgeda Lääne piirid kõigi moslemite jaoks. Tänapäeva maailmas ei ole see lahendus siiski mõeldav – paljudes lääneriikides juba märkimisväärselt suur islamiusuliste kogukond, mida ei ole võimalik islamiriikidesse tagasi asustada. Lisaks on kogu rahvusvaheline kooseksistents on üles ehitatud eeldusel, et inimesed saavad liikuda ka väljapoole oma riikide piire.
Hea küll, võtame ühe ajukääru veel kasutusele ja lähtume sellest, et need, kes juba Läänes elavad, saavad jääda. Karmistame vaid väljasaatmistingimusi a la kuriteoga kaasneb kohe ka pagendus ning uusi moslemeid juurde ei võta.
Ka see "ühtki uut juurde ei võta" pole tegelikkuses just liiga võimalik variant. See läheks vastuollu rahvusvaheliselt kokku lepitud inimõiguste ja seadustega, muu hulgas usuvabaduse ja perekonnaõigusega – augeltki mitte kõik moslemid ei saabu ju Läände põgenikena, vaid ka täiesti tavalise rände osana: tööjõuna, abielludes, tudengitena, vahetusõpilastena jne.
Taganedes aga üleilmsest inimõiguste deklaratsioonist ei taanda me vaid üht muutujat võrrandist, vaid lõhume selle. See tähendab, et inimõiguste deklaratsioon ei puuduta enam ka meid endid.
Olgu. Oletame, et jätame alles kontrollitud rände võimaluse, aga ei võta vastu enam ühtegi põgenikku.
See jätab meid silmitsi küsimusega, mida teha kõigi praegu Euroopasse pürgivate inimestega.
Nende inimeste hulka saab kindlasti sokutada eelmainitud võitlejaid, kes on valmis Lääne elukorraldust ja seda esindavaid inimesi hävitama koguni oma elu hinnaga. Me teame, et ISIS ja teised terroriorganisatsioonid on seda ka teinud.
Samas on nende inimeste hulgas tuhandeid rahulikke moslemeid, kes tahavad küll säilitada oma usu, kuid teha seda ilma, et ülejäänud maailm enda oma(de)st loobuma peaks. Neid inimesi peab seesama ISIS isegi hullemateks kui Lääne kultuuride esindajaid – mõõdukas moslem on radikaalide jaoks usutaganejast reetur.
Sestap ongi džihaaditerroristide ohvrid enamjaolt nende endi usukaaslased – tihti küll teise koolkonna või lahu esindajad. Kuna Lääne inimene registreerib aga islamiriikides toimuvad tapatalgud alles siis, kui nende ohvrite arv on kümne- või sajakordne võrreldes oma kodumaal toimunuga, siis jäävad need tihtipeale tähelepanuta.
Me võime otsustada, et me ei võta oma pinnale enam ühtegi moslemist põgenikku. Võime isegi südame kõvaks teha ja peletada Euroopa Liidu välispiirilt eemale kõik ujukid, paadid, jahid, kaatrid ja laevad, millega need inimesed meie suunas pürgivad. Siis peame me aga suutma vastata küsimusele, mida teha miljonite inimestega, kes on lõksus ISISe ja oma riikide autoritaarsete režiimide ning raudse eesriide püstitanud Euroopa vahel.
Lihtsalt niisama neid endi hooleks jätta oleks lühinägelik – pole nimelt paremat kasvulava radikaalidele kui kitsikusse surutud, tulevikuväljavaateta ja lootuseta inimmass.
Ma ei pretendeeri teadmisele, mida selles olukorras ette võtta, välja arvatud vast enesestmõistetav fakt, et ISIS tuleks hävitada.
Kuid nii palju on kindel, et nagu eelnevast näha, ei ole Euroopal lihtsaid lahendusi kusagilt võtta – eriti kui arvestada sellega, et uue põlvkonna islamiterroristid tunnevad ja teavad Euroopat piinliku täpsusega. Olles siin isegi tihtipeale üles kasvanud, kasutavad nende ideoloogid eurooplaste mõjutamiseks – nii heidutamiseks kui ka meelitamiseks – vahendeid, mis kõige paremini toimivad.
***
Vene mängufilmis “Antikiller” on stseen, kus tuttav prostituut palub ühe mõrtsuka tapmise pärast vanglas istunud endisel politseinikul teise ilma saata kliendi, kes prostituuti piinavas sõltuvuses hoiab.
“Ei, kullake. Ma pole sul mingi killer (palgamõrtsukat tähistav vene slängisõna),” vastab mees palvele.
“Jah, muidugi. Sa oled ju… antikiller,” tõdeb prostituut selle peale mõrult.
***
Rahvuskonservatiivideks, migratsioonikriitilisteks – väga laias laastus rahvuslasteks – nimetatavate inimeste hulka Eestis on raske hinnata. Aga vaatame otsa faktidele.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Eesti Iseseisvuspartei poolt andis läinud valimistel hääle kokku 48 000 inimest. Facebookis mõnda aega tegutsenud virtuaalkogukonna “Pagulaste vastu” liikmeid oli 60 000 kanti.
Lähtume sellest, et tegelikkuses on neid mõttekaaslasi enam. Kokku näiteks kümme protsenti Eestis elavate eestlaste koguarvust, 90 000.
On äärmiselt oluline aru saada, et kõik rahvuslased pole sugugi radikaalselt meelestatud. Võtame aluseks, et radikaale pole rohkem kui 10 protsenti rahvuslaste koguarvust. Nii 9000.
Radikaalne meelsus ei tähenda veel viitsimist või valmidust radikaalseteks tegudeks. Lähtume teesist, et radikaalseteks tegudeks on valmis 10 protsenti radikaalselt meelestatud rahvuslastest (1 protsent kõigist rahvuslastest). See tähendab 900 inimest.
Radikaalsed teod ei tähenda aga otsest füüsilist võitlust islami ja kõigi seda esindavate inimeste hävitamiseks. Kuid isegi kui otseseks füüsiliseks võitluseks on valmis vaid 10 protsenti radikaalsetest tegutsejatest – 0,1 protsenti kõigist rahvuslastest – on neid kokku 90.
Kui ma ka olen kõike natuke üle hinnanud, tuleb meil arvestada tõsiasjaga, et mööda meie maad laiali on kümneid aktiivseid või potentsiaalseid terroriste, kelle hinnangul on islam, selle esindajad ja tegelikud või ettekujutatud pooldajad vähk, mis tuleb Eestist tule ja mõõgaga hävitada. Mõõk on siin muidugi kujundlik, tuli mitte – kui vaadata teiste riikide kogemusi.
Mida aga isegi ainult kümmekond terroristi teha võivad, seda nägime me äsja Pariisis.
***
Millised on kõige eeltoodu põhjal tehtavad järeldused?
Terroristid esindavad murdosa ükskõik millisest üldisemast taustsüsteemist, kust nad pärit on. Isegi radikaalid on igas koosluses absoluutses vähemuses.
Kui me laiendame oma suhtumise radikaalidesse kogu ükskõik millisele kooslusele, lukustame me kogu koosluse sellesse meie poolt laiendatud tähendusvälja. Nii loome me aga “ennast täideviiva ennustuse”, eelduse selleks, et juhtukski nii, nagu me ette kujutame. Meie suhtumisest saab lõks, millest väljapääsu omamata võivad ajapikku radikaliseeruda ka kõige mõõdukamad koosluse liikmed.
See puudutab – ja selle teadvustamine on tähtis! – nii moslemeid, rahvuslasi kui ka kõiki teisi võimalikke rahvuslikke, rassilisi, religioosseid, ideoloogilisi või maailmavaatelisi kooslusi.
Kui me suhtume, käitume ning langetame valikuid lähtudes eeldusest, et kõik moslemid on läänevastased, antisemiidid, radikaalid ja potentsiaalsed terroristid, ei jäta me lõpuks ühelegi moslemile võimalust midagi muud olla.
Kui me suhtume, käitumine ning langetame valikuid lähtudes eeldusest, et kõik rahvuslased on rassistid, natsid, radikaalid ja potentsiaalsed terroristid, ei jäta me lõpuks ühelegi rahvuslasele võimalust midagi muud olla.
Tõeline terrorist on aga terrorist hoolimata sellest, millist asja ta ajab. Tema eesmärk ja meetodid on alati samad. Vahelduvad ainult nüansid, detailid.
Seega – olla antimoslem on sama jabur nagu olla antirahvuslane, sest seda loogilist rada pidi edasi liikudes jõuame me lõpuks selleni, et olla antiinimene.
Küll aga võiks igaüks meist olla antiterrorist. Sest just terrorist on antiinimene selle sõna kõige sügavamas, igasugust olemisvabadust hõlmavas tähenduses.