Rain Kooli: kas Berliini olümpiamänge pidanuks boikoteerima?
Inimestel on kalduvus ikka ja jälle üht-teist romantiseerida. Üks enim romantiseeritud sündmustest maailmas on olümpiamängud, mis idee kohaselt justkui olema puhta ja ausa spordi rõõmupidu.
Armastatakse rõhutada, et antiikses Kreekas seiskusid olümpiamängude ajaks sõjad ja vaenlased võtsid üksteisest mõõtu hoopis spordiareenidel. Nüüdisolümpiamängud pidavat aga olema poliitikast puutumatu ettevõtmine.
Eile pidulikult avatud Sotši taliolümpiamängude ettevalmistusi on saatnud kui, et mitte öelda aastaidkestnud vaidlus teemal, kui palju Venemaa kaheldav demokraatia, kehvapoolne inimõiguste olukord ja ülbevõitu avalik suhtlus peaks mõjutama ülejäänud maailma suhtumist sellesse olümpiasse. Minna või mitte, osaleda või ei – selle üle on pidanud juurdlema paljud riigijuhid ja tipp-poliitikud, teiste hulgas Eesti peaminister.
Osa rahvast nõudis, et nende esindajad avaldaks meelt muu hulgas homoseksuaalide vastaste seaduste ning opositsiooni tagakiusamise vastu Sotši boikoteerimisega, osale jällegi meeldib endiselt mõte poliitika ja spordi lahus hoidmisest.
Tegelikult ei ole poliitika ja sport lahus olnud juba pikka aega.
Juba 1936. aasta Berliini olümpiamängude eel diskuteeriti selle üle, kas natsionaalsotsialistide propagandapeoks rakendatud mõõduvõtmist tuleks boikoteerida. Suurem boikott jäi toona siiski sündimata, kuid leidis esimest korda aset nelikümmend aastat hiljem, 1976. aastal, kui kolmkümmend Aafrika riiki jäi kõrvale Montreali olümpiamängudelt protestiks Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidipoliitika vastu. 1980. aastal pöörasid lääneriigid Moskva olümpiamängudele selja Afganistani sõja tõttu ning idablokk maksis omakorda kätte neli aastat hiljem, 1984. aastal.
Vähemal, kuid lihtsast kõrvalejäämisest dramaatilisemal ja valusamal moel on poliitika häirinud kujuteldavat olümpiarahu näiteks 1968. ja 1972. aastal. Mexico olümpiamängude auhinnatseremoonial musta kindasse peidetud rusika pea kohale tõstnud Tommie Smith ja John Carlos avaldasid meelt rassismi vastu USA-s ja LAV-is, neli aastat hiljem Münchenis tapsid palestiina terroristid aga 11 Iisraeli sportlast.
Nii võibki öelda, et politiseerimisest vabad olümpiamängud on tänapäeval sama utoopiline nähtus nagu dopinguvaba tippsport. Küsimus ei ole siis enam selles, kas sport ja poliitika peaks lahus olema, vaid selles, kas olümpiamängude boikoteerimine on parim võimalus demokraatia ja inimõiguste eest seista.
Ühest küljest võib ju väita, et Berliini olümpia boikoteerimata jätmisega valas ülejäänud maailm õli Hitleri süüdatud tulle. Samas osutas James "Jesse" Owens just nendel mängudel võidetud nelja olümpiakullaga, kui vähe tegelikult maksab natside idee valge rassi ja saksa rahva üli-inimeselikkusest.
Allikas: Vikerraadio olümpiakommentaar