Urve Eslas: kuidas ennustada ennustamatut
Selle kohta, kuidas kirjeldada Venemaa käitumist pärast Krimmi tungimist, on analüütikute poolt pakutud erinevaid metafoore. Ühed ütlevad, et see on nagu malemäng Läänega. Teised ütlevad, et see on pigem nagu tango: ratsionaalsusega pole sel palju pistmist, kuid vastase liikumist tajub Venemaa hästi ja teeb oma sammud vastavalt sellele – tungib peale, kui lääs ignorantsust või nõrkust näitab, ja tõmbub tagasi, kui lääs aktiivsemaks muutub.
Kolmandad leiavad, et see on pigem nagu üleliia tipsutanud joodiku märatsemine kõrtsis, millel pole midagi pistmist ratsionaalsuse ega reeglitega.
Neljandate arusaam on kõige huvitavam: nemad leiavad, et Venemaa käitumist on võimalik seletada mänguteooria või tõenäosusteooria abil. Jah, muidugi Kreml valetab, muudab reegleid ja käitub kohati kõrvaltvaataja jaoks irratsionaalselt, kuid see on osa taktikast.
Jätame korraks esimesed kolm seletust kõrvale ja keskendume tollele viimasele, neljandale.
Üldiselt on nii, et enamus suuri plaane kipub vett vedama minema üsna lihtsal põhjusel: plaanid ei puuduta üksnes plaanide tegijat, vaid sellega on seotud ka hulk teisi inimesi. Inimestel on aga üks nigel omadus: nad ei kipu sugugi kellegi teise plaanidele vastavalt käituma.
Poksija Mike Tysoni sõnu kasutades – igaühel on kõva plaan seni, kuni ta vastu hambaid saab. Teisisõnu, me oleme tuleviku ennustamises äärmiselt viletsad, ja sama puudutab ka inimeste käitumist.
Näib aga, et nii ühe kui teise ennustamatus on veidi üle hinnatud. Kuu eest ilmus EUObserveris artikkel sellest, kuidas Vene infosõda on hakanud mõjutama Leedu majandust. Üldiselt ollakse seda meelt, et infosõja peamine element on paanika tekitamine. Leedus vähemalt töötab see plaanitult. Tagajärg peegeldub esimesena majanduses: ebakindluse õhkkond mõjutab tarbijate käitumist, tehingute arvu ja peletab investoreid.
Hirmutamisel on üks huvitav omadus: see töötab isegi siis, kui kõik saavad aru, et tegu on vaid hirmutamisega. Ei mõju mitte otsene oht, vaid ebakindlus vastase käitumise suhtes. Selles mõttes näib, et infosõja peamise elemendi võiks ümber sõnastada – see pole paanika, vaid ebakindluse tekitamine.
Hiljuti ilmus inglise keeles kaks tähelepanuväärset raamatut. Üks neist on Peter Pomerantsevi raamat Venemaast pealkirjaga „Miski pole tõsi ja kõik on võimalik“, kus Venemaad vaadatakse kui paika, kus reeglid ei kehti ja kus tuleviku ees pole mingit kindlust – ning kus tuleb elada hetkes, sest hetk on kõik, mis sul on.
Teine on William Poundstone'i raamat „Kuidas ennustada ennustamatut“. See ei räägi Venemaast, vaid hoopis sellest, kuidas inimeste käitumine, isegi siis, kui nad püüavad käituda reeglipäratult, on üsna ennustatav.
1950ndatel panid matemaatikud ja insenerid kõigest 16-bitise arvuti mängima inimesega lihtsat mängu: arvuti pidi ära arvama inimese valikud kahe võimaluse vahel, ja sama pidi inimene tegema arvuti valikutega. See, mis juhtus, tuli matemaatikutele ja inseneridele paraja üllatusena.
Üldiselt on nii, et kui visata münti, on tõenäosus enamasti 50-50 – samavõrra tõenäoline on nii kull kui kiri. Masin, mis valis juhuslikult kahe võimaluse vahel, käitus umbes samamoodi ja oli seetõttu inimesele üsna ennustamatu.
Inimese valikute puhul oli aga lugu hoopis teine. Selgus, et kui veidi aega oli mängitud, muutusid inimese valikud masinale järjest enam ennustatavaks, kuna inimene hakkas kordama valikutes teatud mustrit. Selgus üsna hämmastav asi – me ei suuda olla ennustamatud. Inimeste käitumist iseloomustav omadus pole mitte juhuslikkus, vaid hoopis ennustatavus.
Tulles tagasi võimaluse juurde, et Venemaa käitumist on võimalik seletada mänguteooria ja tõenäosusteooria abil, annab inimese käitumise ennustatavus sellele hoopis teise lähenemisnurga. Ja kui järele mõelda, siis ilmselt kehtib sama ka Venemaa enda käitumise ennustatavuse kohta.
N-ö suurt pilti vaadates aga on tõenäoliselt osaliselt õiged kõik neli alguses pakutud seletust Venemaa käitumisele. Mõne nädala eest seletasid politoloogid Andreas Umland ja Anton Šehhovtsov Postimehes Venemaa erinevaid otsustus- ja tegutsemistasandeid, mis kõik toimivad veidi omal moel ja oma põhimõtete järgi. Riik on üsna harva homogeenne nähtus ja seda sellisena võtta tähendaks juba ette valede otsustega leppimist.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar