Heikki Aasaru: kooseluseaduse eelnõu tõde ja õigus
A. H. Tammsaare ei olnud usklik, suhtus kirikumeestesse külmalt või koguni põlglikult, kuid kirjutas sellele vaatamata eesti rahvale uue piibli. Mõtlen seda täiesti tõsiselt – ainult raamatute raamatuga peabki iga romaani autor oma teost võrdlema. Ehk võiks vaadelda ka kooseluseaduse eelnõu Tammsaare „Tõe ja õiguse“ mõtteväljas.
Tõde ja õigust kooseluseaduse eelnõu lubabki. Samasoolised elavad niikuinii koos ja et rohkem lapsi sünnib väljaspool abielu kui abiellunute vahel, on ammu teada.
Samasooliste kooselu registreerimise osas ma probleeme ei näe ning minu arvates võiks seda teha ka abielu vormis. Mujal Euroopas toimuvat silmas pidades on enam-vähem selge, et see tuleb niikuinii. Kui koera saba juba maha raiuda, siis korraga, mitte jupikaupa.
Minu jaoks seonduvad palju raskemad küsimused erisooliste inimestega, ja sinna ongi koer (jälle koer!) maetud. Arvan, et vähemalt sama suurt vastasseisu kui homoabielud tekitab mõte, et uus seadus saadaks abielu praktiliselt ajaloo prügikasti.
Vargamäe Andres ja Mari kuulutati kirikus maha, kui Mari oli juba viimaseid kuid raskejalgne. Ometi tahtsid mõlemad kõigest hingest, et laulatus toimuks enne lapse sündi.
Miks see neile nii tähtis oli? Kas ainult sellepärast, et poolteistsada aastat tagasi oli sohielu ja vallaslaste sünnitamine häbiasi? Tänapäeval ei tee keegi sellest probleemi. Kas võiksime järeldada, et oleme nüüd vabamad? Ning kas kooseluseaduse kehtestamine teeks meid veel vabamaks?
Nõukogude ajal räägiti kodanlikest iganditest, nüüd kirjutab sotsioloogiaprofessor, et „vanemaealiste kooseluseaduse vastasust selgitab nõukogude taust“.
Ega ikka selgita küll. Kui enamus rahvast on selle vastu, ja vanemaealised rohkem kui nooremad, tuleb selle põhjusi otsida sügavamalt kui sellest, et Nõukogude Liidu aegne ajupesu on vanemad inimesed lolliks teinud, noored on aga „paremini integreeritud globaalsesse infovälja“.
Selline „sotsioloogia“ kõlbab hästi igapäevaseks tarvitamiseks, näiteks lobisemiseks lõunalauas, aga selle praktiline väärtus on nullilähedane. Pealispinda mööda libiseda on kerge, kuid eestlaste mõttemaailm ulatub kaugemale kui Nõukogude aega.
„Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka ainult õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silm silma vastu, hammas hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus,“ rääkis kirikuõpetaja Vargamäe Andresele.
Alatasa toonitatakse, et eestlased on hirmus usukauged. Indrek Paas kirjutas ka, et Jehoova on läinud sauruste teed, kuid ometi tõotas ta Tiinale Jeesuse Kristuse nimel, et ta ootab, millal Tiina saab terveks.
Nii on ka eesti rahvaga. Tahame või ei taha, tunnistame seda või ei tunnista – Eesti on sügavalt luterlik maa. See ei tähenda üldse, et peaksime ilmtingimata kirikus käima, aga väga paljud meist usuvad mitte ainult tõe ja õiguse, vaid ka armu võimalikkusse.
Abielu on tänapäeval üks väheseid sakraalseid eluavaldusi – midagi, mida me peame pühaks. Mitte kõik, aga siiski paljud. Teame küll, et abielus on paratamatult palju argist ja tihti ka räpast, kuid selle põhjuseks on inimlikud nõrkused, mitte seaduste puudulikkus.
Oleme niigi püha ja argise lootusetult segi ajanud. Aga usun, et abielus sündinud lastel on elus üks toetuspunkt rohkem: nad teavad, et nende ema ja isa lihtsalt ei „juhtunud kokku“, vaid ikkagi tahtsid ühte jääda – ükskõik, kuidas siis edasine elu kulges. Neil on põhjust uskuda, et nad sündisid armastusest. See on elus palju suurem tugi kui ükski seadus.
Kooseluseaduse eelnõuga tegelemine on asendustegevus, püüd teha midagi selle nimel, et keegi ei saaks öelda, et midagi pole tehtud. Kui me aga muudame perekonnaseadust, jääme vähemalt iseendi ees ausaks.
Toimetaja: Rain Kooli