Karin Kaup: miks peaks Aafrika Eestit huvitama

Eesti kaitseväelased Kesk-Aafrika Vabariigis. (Foto: Reuters/Scanpix)
Karin Kaup-Lapõnin
6.09.2016 10:21
Rubriik: Arvamus

Aafrika olulisus maailmas kasvab nii poliitiliselt kui majanduslikult. Selle eest hoolitsevad Aafrika rikkalikud varad, seal varitsevad julgeolekuohud muule maailmale ning kontinendi majanduslikud võimalused. Aafrikal peaks seega olema senisest tunduvalt suurem roll Eesti välispoliitilistes ja majanduslikes huvides, kirjutab Euroopa Liidu inimõigusnõunik Aafrika Liidu juures Karin Kaup-Lapõnin.

Eestile võiks Aafrika huvi pakkuda eelkõige majanduse aspektist. Aafrika Liit võttis eelmisel aastal vastu pikaajalise arenguvisiooni “Agenda 2063: Aafrika, mida me tahame”, mis seab arengule selged sihid. 50 aasta pärast tahab Aafrika olla majanduslikult õitsev, tugev ja ühendatud globaalne toimija, demokraatlik ja inimõigusi austav kontinent.

Aafrika riigipead tahavad, et aastaks 2063 oleks Aafrikas kontinentaalne kiirraudtee, kiirteed, laeva- ja lennuliinid ning digitaalne majandus, mida toetavad gaasi- ja naftajuhtmed, lairibakaablid ja veemajandus.

Aafrika Liidu tippkohtumisel võeti juulis vastu kauaoodatud otsus hakata Aafrika Liitu rahastama 0,2-protsendilisest impordimaksust ning väljastati esimesed Aafrika Liidu passid, mis peaks tulevikus andma Aafrika kodanikele kogu kontinendil piiriviisa või isegi viisavabaduse.

Tänane pilt

Täna on aga pilt osal kontinendist veidi teistsugune.

Umbes 14 Aafrika riigis 55st käib suurem või väiksem relvastatud konflikt. Lõuna-Sudaanis puhkes suvel uuesti presidendi ja asepresidendi jõudude vaheline vägivallalaline, mis on alates 2013. aasta lõpust olnud Aafrika veriseim kodusõda. Somaalias taltsutab al-Shabaabi terrorirühmitust Aafrika Liidu kontingent, mille palgad tasutakse Euroopa Liidu arengurahadest. Lääne-Saharas, Kesk-Aafrika Vabariigis, Malis, Kongo DVs, Sudaanis, Lõuna-Sudaanis, Cote d’Ivoire’is on sees ÜRO rahuvalvejõud.

Terrorirühmitus Boko Haram võitleb Põhja-Nigeerias, Nigeris, Tšaadis ja Kamerunis “islamiriigi” kehtestamise nimel. Burundis valitseb poliitiline kriis, kodusõja järgses Liibüas on kanda kinnitanud ISIS. Lisaks mõned terrorirünnakud, vägivaldseks pöörduvad poliitilised protestid, valimistega seotud rahutused. 2016. aastal esimeses pooles on ÜRO Põgenike Ülemvoliniku andmetel pooled Euroopasse Vahemere kaudu saabunute lähteriigid Aafrikas – Eritrea, Nigeeria, Gambia, Somaalia ja Guinea.

Samas on Aafrika maailmamajanduse kiiremini arenevaid piirkondi. Viimase kümnendi jooksul on keskmine majanduskasv IMFi andmetel 5–7 protseti, kuigi pragu küll veidi aeglasem. 2015. aastal  langes Saharast lõunasse jääva Aafrika majandusaktiivsus viimase 15 aasta madalaimale tasemele, 3,4 protsendile. Aeglustumise peamine põhjus on toorainehindade järsk langus, mis on mõjutanud paljusid riike Aafrikas, eriti aga naftaeksportijaid.

Aafrika riikide kasvutempo erinevused sõltuvad sellest, kas tegemist on maavarade poolest rikka riigiga või mitte. Langenud on nii nafta, gaasi, metallide kui ka mineraalide hinnad ning Aafrika kui tooraine netoeksportija majandused on seeläbi tugevalt kannatanud. Mitmed arenguetalonid – nagu Ghana, Nigeeria ja Angola – pidid uuesti IMFi käest laenu küsima.

Samas on teine grupp riike, kus majanduskasv on tõusuteel ilma naftata ja kasvu lükkavad tarbimise tõus ja investeeringud infrastruktuuri. Vaatamata riskidele hoiab IMF majanduskasvu keskpika perspektiivi suures plaanis positiivse, sest sellised majanduskasvu tegurid nagu paranenud ärikliima, rahvastiku kasv ja mobiiltehnoloogia kasutuselevõtt on üldiselt olemas.

Majanduslik konkurents Aafrikas on suhteliselt väike ja majanduskasv piisavalt suur. Täna on Aafrika osakaal maailmamajanduses ülimadal, vaid umbes 2 protsenti. Aafrika-sisene majandus on ikka veel koloniaalajastu jäänuk – kaubandus paljuski suunatud rannikusadamatesse ekspordiks, teed, raudteed, sadamad ja lennundus tihti viletsad, elektrist on kogu aeg puudu ning omavahel Aafrika riigid eriti ei kauple.

Aafrika-sisese majanduse osakaal on vaid 12 protsenti, igasugu tõkendid, maksud ja nõuded tõstavad tehingute hindu ja piiravad kaupade, teenuste, inimeste ja raha liikumist üle piiride. Maailmapanga hinnangul on Aafrika-sisese kaubanduse maksumus poole kõrgem näiteks kaubandusest Ida-Aasias ja kalleim kõigist arenevatest piirkondadest.

Positiivne on see, et Aafrika Liit on otsustanud 2017. aastaks luua üleaafrikalise vabakaubandustsooni, mille ettevalmistusfaas käib. Lisaks otsustasid 26 riiki sõlmida koheselt ühise vabakaubanduspiirkonna lepingu, mis ulatub Kairost Kaplinnani. See kokkulepe tuleb aga alles parlamentides ratifitseerida ning on oht, et rahvaesindajad ei soovi seda teha, sest kodused väiketööstused peavad hakkama võistlema naaberriikide kaupadega ja vabakaubanduse isu võib üle minna.

Kohalolek

Aafrika Liidu pealinnas Addis Abebas on esindatud kõik 54 Aafrika Liidu liikmesriiki, lisaks 21 Euroopa Liidu riiki, mis on suurim ELi saatkondade kontsentratsioon Aafrikas. Eestil ei ole seni Aafrika vastu eriti süstemaatilist huvi olnud, meil ei ole Saharast lõunasse jäävas Aafrikas ühtki saatkonda. Ainuke Eesti saatkond Aafrikas asub Kairos, Egiptuses, kust suursaadik on akrediteeritud ka Etioopiasse ja Aafrika Liidu juurde.

ELi riikidest ei ole Saharast lõunas saatkonda veel vaid Lätil, Maltal ja Sloveenial.

Poliitilised huvid

Ühe riigi välispoliitilised huvid võivad olla seotud väga erinevate valdkondadega: rahu- ja julgeolek oma kõigis tahkudes, demokraatia ja inimõiguste edendamine, arengu- ja humanitaarabi, valimised, kultuuripoliitika, majanduspoliitika, keskkonnapoliitika jne. Paljudel Euroopa riikidel on huvi Aafrika vastu ka ajaloolistel ja kolonialistlikel põhjustel.

Eesti huvid maailmas on suures osas ajendatud julgeolekupoliitikast ning kuna Aafrika meie julgeolekut varem otseselt ei ole ähvardanud ega taganud, siis ei ole Aafrika meie välispoliitilisel kaardil eriti esindatud olnud. Eesti kaitseväelased on kohal ühes riigis – ÜRO ja ELi treening- ja rahuvalvemissioonidel Malis (mida peaminister Taavi Rõivas just praegu külastab). Oleme osalenud ELi sõjalistel operatsioonidel Kesk-Aafrika Vabariigis ja Somaalia piraaditõrjes.

Seoses kasvanud ebaseadusliku sisserändega ja terroriaktidega on Eestil tekkinud huvi migratsioonipoliitika hoobade vastu. Eesti on selgelt väljendanud seisukohta, et ebaseadusliku sisserände takistamiseks tuleb tagada inimestele elamisväärne keskkond nende endi koduriigis.

Väikeriigina on enamik Eesti tegevusi Aafrikas suunatud ÜRO ja Euroopa Liidu kaudu. Aafrika pakub suuremat huvi ka ÜRO Julgeolekunõukogu aastate 2020–2021 liikmesuskandidatuuri kontekstis – Eestil on vaja Aafrika riikide toetushääli 2019. aastal toimuvateks valimisteks.

Lisaks teeb Eesti solidaarsusest ja meie noorte maailmahariduse edendamiseks otse väikseid arengukoostööprojekte.

Majanduslikud huvid

Aafrikas juba toimetab eestlasi. Ilma suurema äridiplomaatia ja EASi abita oli Eesti kaupade ja teenuste eksport Aafrikasse 2015. aastal ligikaudu 155 mln eurot (kasv võrreldes 2014. aastaga oli 52 protsenti), mis moodustab Eesti kaupade ja teenuste ekspordi kogumahust kõigest 1,3 protsenti. 90 protsenti ekspordist on kaubad ja 10 protsenti teenused.

Eesti suurim ekspordi sihtriik Aafrikas oli Togo, järgnevad Alžeeria ja Egiptus. Pea ainus ekspordiartikkel Togosse on mineraalsed tooted; Alžeeriasse on eksport mitmekesisem, suurima osa moodustavad paberi- ja masinatooted; Marokosse mineraalsed tooted ja masinatooted. Eesti suurimad impordi lähteriigid Aafrikast olid Egiptus, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Nigeeria. Impordi kogumaht oli ligikaudu 38,5 miljonit eurot, mis on enam-vähem sama kui aasta varem.

Riigi roll välismajanduses on äridiplomaatia ehk kontaktide vahendamine ja n-ö uste avamine. Hiljuti kajastas Eesti meedia ettevõtlusminister Liisa Oviiri visiite. Tuleb välja, et ta on korra isegi Aafrikas, täpsemalt Nairobis käinud, kuid kas sellest Eesti majandusele ka kasu oli… Seni on Eesti eksport Aafrikasse tulnud ilma süstemaatilise riigipoolse abita.

Kui riik Aafrika-suunalisse äridiplomaatiasse teadlikult investeeriks, võiks ekspordinumber suurem olla. Müügitöö on ettevõtetele pikaajaline raske töö; enesestmõistetavalt ei tee Eesti saadik või majandusametnik ettevõtte eest müüki ära, kuid ta saab aidata ministeeriumides läbi rääkida, uksi avada, koostöökokkuleppeid sõlmida, hangetest teavitada ja lihtsalt Eesti nime n-ö pildil hoida.  Aafrikas ei pruugi olla äridemokraatiat ja riigihankeid meile harjumuspärases mõttes ning uste avamine võibki olla ainus viis äri ajamiseks.

Üks näide on, et Aafrikas võivad olla head võimalused Eesti e-riigi lahenduste ekspordiks. Eesti tootjatel on ulatuslik portfoolio suurepärastest ja samas ka praktilistest ja lihtsatest lahendustest nagu e-maksuamet, X-tee, e-registrid, e-tervis jne. Need lahendused on piisavalt lihtsad ja paindlikud ning sobivad hästi Aafrika konteksti ning on samas oluliselt odavamad ehk konkurentsivõimelisemad kui konkurentide omad.

Juba praegu ollakse selles vallas reaalseid tulemusi saavutatud Nigeerias, Namiibias ja Botswanas. Eesti e-riigi asju arendatakse Mauritiusel, Libeerias ja Tuneesias. Samas käivad konsultatsioonid Aafrika Liiduga aitamaks neil kavandada e-valitsemise elluviimist kontinendil.

Konsulaarhuvid

Konsulaarteenistus on ainuke otsene välispoliitiline teenus oma riigi kodanikele ja annab välispoliitikale inimliku näo. Paljud meist on sellega otseselt kokku puutunud – taotlenud viisasid, võtnud vastu viisaga külalisi, kaotanud ja saanud välismaal dokumente, legaliseerinud ja apostillinud. Ning hoiaks Jumal, et hättasattumise korral oleks, kes appi tuleb. Aafrikas on Eestil üks konsulaat – Egiptuses, Kairos – ning seitse aukonsulit – Angolas, Ghanas, Keenias, LAVis, Marokos, Malis ja Tuneesias, kuid aukonsulite mandaat on konsul omast kitsam.

Eesti peaminister kiidab, et Eesti passiga saab viisavabalt reisida 162 riiki. Tundub kõva sõna, aga seda rõõmu Aafrikas jagada ei saa, et Eesti pass väga palju reisida aitaks. 55st Aafrika riigist saab eestlane täna viisavabalt kuude turismiriiki – Botswanasse, Marokosse, Mauritiusele, Seišellidele, Svaasimaale ja Tuneesiasse. Minu koduriigi Etioopia lennujaamas jagunevad sissetulevad ELi kodanikud piiril kaheks sordiks – need, kes saavad piirilt viisa ja need, kes ei saa. Eesti ei saa.

Euroopa Liidu diplomaadina kogen pidevalt, et Eesti pass on nõrgem Lääne-Euroopa kolleegide passidest, kes tihti saavad viisad piirilt või sisenevad viisavabalt. Eesti ise on Euroopa Liidu eestvedamisel andud viisavabaduse vaid kahele Aafrika väiksele eesrindlikule turismiriigile: Mauritiusele ja Seišellidele.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

täna etv-s

täna vikerraadios