Annika Uudelepp: kellel on õigus tulla poliitikasse – ja sealt lahkuda?

Annika Uudelepp
8.07.2016 12:19
Rubriik: Arvamus


Kellel on õigus hinnata, kas riigikogust tagasi astumine või mõneks ajaks muult erialalt poliitikasse tulek on õige või mitte? Kas kultuuritegelane, kes ajutiselt poliitikas on, on kehvem kui poliitik, kes pole kunagi midagi muud teinudki, küsib poliitikaanalüütik Annika Uudelepp oma tänases kommentaaris.

Oleme juba harjunud, et suve algus on koolide lõpetamise aeg. Seekord tuli suvi pisut teisiti, tuues uudiseid ka poliitikuameti lõpetamistest. Juba enne jaanipäeva lahkus riigikogust Mihkel Raud ja nüüd läks ka Martin Kukk.

Mõlema minek võeti vastu nördimuseseguse imestusega. Miks läheb keegi riigikogust minema? Tavateadmises paistab ju olevat arusaam, et inimene on parlamendis nagu kärbes meepütis: elu on magusast magusam ja isegi kui ühel hetkel läilaks läheb ja tahaks minema lennata, siis pole see enam võimalik.

Kui keegi on neljaks aastaks kuhugi valitud, siis kas tal on moraalne õigus sealt ära tulla enne, kui kas partei või rahvas ta diskvalifitseerivad? Tavaline poliitilise karjääri lõpp on see, et kas oma erakond ei pane enam valimisnimekirjas piisavalt heale kohale või valijad annavad liiga vähe hääli. Mõlemal juhul jääb parlamenti pääsemata.

Raua ja Kuke minek on seega taas päevakorda toonud laiema küsimuse. Millised on üldse tänapäeval karjääriteed? Ja kas poliitik on tiitel eluajaks või pigem mitte?

Me tuleme kultuurist, kus talu pärandati isalt pojale. 20. sajandi vaheetapp oli see, kus üks kord mindi vabrikusse või majandisse tööle ja jäädi sinna oma tööpäevade lõpuni.

Ainus liikumisviis oli siis vertikaalne, ikka järgmisele pulgale karjääriredelil. Horisontaalne liikumine oli pigem erand kui reegel. Siiani kohtame aeg-ajalt hämmingus nägusid, kui keegi otsustab loobuda hästikõlavast pakkumisest astuda karjääris samm edasi ja saada juhiks ning teeb selle asemel hoopis kannapöörde, kus tuleb end mõnes teises valdkonnas alles üles töötama hakata.

______
Valdkondade vahel liikumine tekitab mõnes inimeses hoopis hämmingut. Kui keegi tuleb ärist või meelelahutusmaailmast, küsitakse: „Mida tema ka riigijuhtimisest teab?“. Küsijate seas on neidki, kelle kogu töökogemus piirdubki erakonna ja poliitiliste ametikohtadega.
______

Poliitikaelu kommentaarides kõlab valimiste aegu ikka see ootus, et veri vahetuks ja ühiskonnaelu üle pääseks otsustama ka sellised inimesed, kes on ise pidanud nö päris tööd tegema. Näiteks mõnd ettevõtet juhtinud, ise midagi loonud või oma käte ja mõistusega ära teinud.

Siis kuuleme ootusi, et poliitikasse on vaja rohkem neid, kes on omal nahal kogenud, mida tähendab toote või teenusega raha teenimine ja iga kuu 10. ja 20. kuupäeval maksude maksmine. Ja kriitikat n-ö parteibroilerite kohta, keda on valimisnimekirjas kõrgele kohale pandud.

On suur vahe, kas raha tuleb tänu sellele, et inimesed on pakutava teenuse või tootega rahul, või tänu sellele, et eelarvekõnelustel saadi oma ideedele koalitsioonipartnerite toetus.

Esimesel juhul tuleb veenda paljusid ja inimesed hääletavad isikliku rahakotiga, teisel juhul piisab suhteliselt väheste inimeste nõussesaamisest riigi rahakoti kasutamisel ja nii-öelda lõpptarbija arvamus pääseb mõjule alles järgmiste valimiste ajal.

Elu on näidanud, et selleks ajaks on vanad solvumised läinud üle või meelest ning süsteem saab edasi tiksuda vaimus „raha tuleb eelarvest“.

Valdkondade vahel liikumine tekitab mõnes inimeses hoopis hämmingut. Kui keegi tuleb ärist või meelelahutusmaailmast, küsitakse: „Mida tema ka riigijuhtimisest teab?“. Küsijate seas on neidki, kelle kogu töökogemus piirdubki erakonna ja poliitiliste ametikohtadega.

Asi pole parem ka siis, kui keegi poliitikast lahkub. Rääkima hakatakse kas valijate petmisest või püstitatakse põnevaid vandenõuteooriaid, mis võib olla mineku taga.

______
Kui üks valdkond osutub valeks või ammendunuks, siis tulebki mujale liikuda. Me ei ole nii suur ja piiramatute loodusvarade otsas istuv rahvas, et võiksime endale lubada suurt hordi hambad ristis tiksujaid.
______

Eesti suguses väikses ja tegelikult üsna paindlikus ühiskonnas oleks siiski normaalne, kui kellegi poliitikast minek või sinna tulek võetaks vastu loomulikuna. Põhiseaduseski on kirjas, et igaühel on õigus vabalt valida, mis valdkonnas ta soovib ennast teostada.

Kui üks valdkond osutub valeks või ammendunuks, siis tulebki mujale liikuda. Me ei ole nii suur ja piiramatute loodusvarade otsas istuv rahvas, et võiksime endale lubada suurt hordi hambad ristis tiksujaid.

Niigi kiputakse päris palju kirjutama ja arvama, et oleme teinekord tigedavõitu. Kes ei oleks, kui peab päevast-päeva tegema midagi, mis talle ei meeldi, ei klapi, ei paku rahuldust?

Võib-olla muudaks see meid avatumaks, rõõmsamaks ja lahkemaks, kui mõtteviisis käiks üks väike krõks. Me ei arvaks enam, et kui keegi midagi juba teeb, siis peab ta seda tegema eluaeg. Ega loodaks vaikimisi, et kui oleme ise mingis valdkonnas hõivatud, siis jääbki see nii aegade lõpuni ja tööandjal on kohustus meile igavesest ajast igavesti tööd anda.

Ja poliitik ei ole põletusmärk laubal, mis ei luba end enam üheski muus ametis teostada.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Marju Himma

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

Täna etv-s

täna vikerraadios