Alo Lõhmus: lihtne mobiiliside on tekitanud kunstliku vajaduse pidevalt suhelda
No tere, mina siin! Ei, ma niisama helistan. Olen rongis praegu. Jah, sõidan. Ilm on päris ilus. Millega sa siis tegeled ka?
Küllap on igaüks, kes aeg-ajalt on sattunud ette võtma pikema bussi- või rongisõidu, kohtunud Mobiililobisejaga, tüütu tegelasega, kes kogu sõidu vältel lakkamatult oma telefonilt valjuhäälseid kõnesid võtab. Võõraste kõnede sunnitud pealtkuulamine on juba iseenesest ebameeldiv, kuid Mobiililobiseja eripäraks on asjaolu, et tema kõned on ka erakordselt igavad.
Tal ei ole oma rohkearvulisele tutvusringkonnale mitte midagi öelda, kuid ta teeb seda järjekindlalt ja häälekalt. Kui sõit kestab mitu tundi, on niisugusest kommunikatsioonist osa saamine kaasreisijatele tõeliselt tüütav ja väsitav, see muudab võimatuks lugemise ja isegi omaenda mõtete mõtlemise. Kuid pääsu pole, Mobiililobiseja ei väsi, vaid valib vääramatu sihikindlusega oma telefonilt järjekordse numbri.
Isegi tema telefoni aku ei saa kunagi tühjaks.
Sääraste tegelaste naabruses istudes olen ikka imestanud, kuidas nad tulid toime aastat viistest või rohkem tagasi, mil mobiiltelefone veel polnud või need olid raskesti kättesaadavad. Kuidas pidasid lobisejad siis vastu mitmetunnise sõidu näiteks Tartust Tallinna, kui nad ei saanud sõidu ajal oma sõpru informeerida järjekordse teivasjaama vallutamisest?
Kas nad tormasid sihtkoha jõudnuna, kahekopikalised näpus, kohe taksofoni juurde helistama? Küllap mitte. Nähtavasti on tänapäevane lihtne ja odav mobiiliside lihtsalt tekitanud järjekordse kunstliku vajaduse suhelda, suhelda ja veelkord suhelda.
Tugevate kultuuritraditsioonidega Jaapanis on suudetud siiski tsiviliseerida ka mobiiltelefonikasutust. Ühistranspordis mobiiliga rääkimist peetakse seal üldiselt ebaviisakaks käitumiseks. Hädapärast infot on sõidu ajal võimalik ju vahetada sõnumite teel või nutitelefonide omanikel ka andmeside kaudu ilma kaasreisijaid häirimata.
Võib-olla tuleks vähemalt pikamaabussides ja -rongides sõidu alguses esitada reisijatele samasugune palve mobiiltelefon välja lülitada, nagu me kuuleme iga teatrietenduse eel? Muidugi ei garanteeri seegi reisirahu, sest ka teatris või kontserdil unustab ikka keegi oma mobiili peaagu alati sisse.
Kuid Mobiililobisejatega seondub veel üks mõistatus. Vähemalt minu kogemuse kohaselt on nad eranditult meessoost. Võib-olla on ette tulnud ka mõni naine, kellele kogu aeg helistatakse, kuid just mehed sisustavad sõiduaega sellega, et teevad lakkamatult ise sisutühje kõnesid.
Millest on see tingitud? Kas tegemist on macho- või pehmokultuuri ilminguga? Sellele küsimusele ei ole veel teaduslikku seletust.
Noh, hea küll, ma pean nüüd lõpetama, hakkan kohale jõudma. Eks kui kokku saame, siis näeme. Tšau-pakaa.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar